Kuidas saada feministiks? 2. lugu. Evelin Tamm

Visuaal: Brit Pavelson

Tähistasime kooliõdedega gümnaasiumi lõppu, kui meie juurde tuli kamp purjus mehi, kes lubasid meid baarist minema viia ja ära vägistada. 90ndate alguses olid naised Eestis kui asjad, mida sai oma tahtmise järgi metsa vedada või lihtsalt mõnitada. Olin äsja teinud edukalt ajalooeksami ja kuigi naise ajalooline allasurumine ei kuulunud õppeprogrammi, siis pidasin detailse ja vihase loengu, milles tõstsin esile just patriarhaadi tähenduse naiseks olemisele läbi aegade. Unustasin selle vahejuhtumi aastateks, kuni feministidega 90ndaid arutasime. Kohutavad vägivaldsed vahejuhtumid olid tütarlaste ja naiste argipäev, paljud minu lähedastest sattusid kooliajal vägistamise ohvriks, misogüünne naiste sildistamine ja mõnitamine oli tavaline nii tavaelus kui ka avalikus meediapildis.

Avastasin feministliku perspektiivi kultuurikäsitustes üsna varakult, kuid kultuuriteoreetiliste arutelude praktiline tähendus ja rakendusvõimalused Eestis said mulle selgeks alles aastaid hiljem: esmalt naistevastase vägivalla, vaesuse, palgalõhe ja muude soolise ebavõrdsuse teemade kaudu. Mõttetöö kõrval on mulle ääretult oluline tegutseda, et muutust ise ellu viia. Kirjutasin nii blogisid kui ka artikleid, seisin esiti üsna üksinda õpetajate palga tõusu eest. Ka tänavaproteste korraldades. Asjaosalised ise ei tahtnud kohale tulla, vaid väga üksikud olid julged ja seisid koos minuga. Õpetajatest oli siis ja on ka täna ligi 80% naised ja nende palk oli ühiskondlikus debatis justkui ebaoluline. Haridusaruteludes ja haridusjuhtimises sai naiste pealesunnitud ja sissekasvatatud vaikiv alluvolek Eestis eriti nähtavaks. Probleemile lahendusi otsides olen edasi liikunud nais(soo)ajaloo radadele, sest arvan, et fragmenteeritud mälu on allasurumise efektiivsematest strateegiatest. Samas olen jätkanud osalemist ka hariduselus niivõrd, kuivõrd see on õnnestunud.

Evelin õpetajate palga meeleavaldusel rääkimas. Foto: Evelin Tamm
Feministid riigikogus Marianne Mikkol külas. Foto: Evelin Tamm

Praegu tegelen süvitsi mõningate Eesti naiste ajaloos eriti tähenduslike naiste uurimisega. Samuti huvitavad mind Läänemere riikide areng ja see, kuidas naiste omavahelised suhtevõrgustikud on aidanud ühiskondlikke muutusi ellu viia. Põhjalikumalt olen tegelenud ka teise maailmasõjaaegsete põgenikega, kes tulid Rootsi. Miks Marie Under, Helmi Mäelo või Johanna Rebane Sild ei saanud oma tähelendu jätkata ja mida see neile tähendas? Olen tutvustanud eesti pagulasnaiste lugu Rootsi üldsusele, mh ka nt kümnete vikipeedia artiklite ja loengute kaudu.  

Aeg-ajalt algatan või panen õla alla mõnele konkreetsele projektile, mis võiks osutuda tähenduslikuks. Näiteks digiväljaanne “Naiste Hääl”, kus avaldasin kõikvõimalikke artikleid ja intervjuusid, protestikiri ERR saatejuhtidele “Naised teleekraanile”, kus nõudsime naisi poliitikaarutellu ja saatsime lehekülgede pikkuse loetelu valdkondlikest ekspertidest, keda kustuda, ajaloonäitused “Naised ja poliitika” ja “Marie Reisik 130. Naiste hääleõigus 100” või näiteks “104 kiri”, mis juhtis tähelepanu, et tuntud vägivallatsejaid ei peaks üldriiklikult pjedestaalile asetama. Olen mitmel korral võtnud sõna vaenu õhutamise vastu, mis takistab paljude vähemusgruppide avalikke sõnavõtte ja võrdset osalemist demokraatiaprotsessides, rääkimata otsesest vägivallast üksikisikute või gruppide vastu.  Elan juba aastaid Rootsi ühes kõige keskkonnateadlikumas piirkonnas ja pean säästva arengu küsimusi ääretult oluliseks.

Evelin Tamm on Rootsis resideeruv naisajaloo uurija, ühiskonnakriitik ja ajakirjanik. Tema tegemistel saab silma peal hoida Twitteris @tammevelin ja Instagrammis @evelintamm.

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka