Kunstnikud kapitalismi vastu ehk Prantsusmaa streik neoliberaalse valitsuse ja sotsiaalhoolekande ebavõrdsemaks muutmise vastu

Kväärid revolutsionäärid

Kriitik Rebeka Põldsam intervjueeris Pariisi kuraatorit Barbara Sirieix’d, kes rääkis, kuidas kunstitöötajad on Prantsusmaal pensionireformivastase streigiga kaasa läinud. Barbara Sirieix on mitu aastat osalenud Prantsusmaa feministlikes, kväärides ja aktivistlikes grupeeringutes. Ta on kureerinud näituseid ja eeskavasid ebavõrdustest ühiskonnas ja kunstimaailmas. Koos Joachim Hamou ja Maija Rudovskaga kureeris Sirieix näituse “Barbar Pariisis” (2018) ja kaastoimetas selle näituse kataloogi “Aktiivne kunst” (Paraguay Press, 2019). Kataloogi koondatud tekstides analüüsitakse kunstilähenemisi, millega otsitakse uusi definitsioone poliitika mõistele kunstis ja ühiskondlikes liikumistes. Tema ühendus Eestiga algas 2018. aasta näitusega, kus eksponeeriti ka Anna-Stina Treumundi loomingut, millest osa varsti pärast näituse avamist tsenseeriti. 2019. aastal kureeris Sirieix Anu Põdra isiknäituse “Ruum minu ihu jaoks …” (La Galerie, 2019). Selles intervjuus selgitab Barabara Sirieix streigi eesmärgiks oleva pensionisüsteemi olemust ja vajadust ning praeguste demonstratsioonide tagamaid kunstitöötajate vaatevinklist.

Alustasime intervjuud veebruari keskel, aga märtsi alguseks on Prantsusmaa valitsus pensionireformi jõuga vastu võtnud. Poliitiline enamus on hakanud paar nädalat enne kohalikke valimisi koroonaviiruse kriisi enda kasuks instrumentaliseerima. Selline areng on selgelt ebademokraatlik, nagu Barbara Sirieix märtsis lisas. Kõigele lisaks auhinnati Roman Polanskit Prantsuse filmi auhinnaga César, hoolimata mitmest laste seksuaalse kuritarvitamise süüdistusest, mille kohta kirjutas põhjaliku kommentaari Virginie Despentes. 

Barbara, sa võtad osa “art en grève’ist” ehk liikumisest “Kunst streigib” Pariisis. Mille eest ja mille vastu te seisate? Mis rolli mängivad selles liikumises kunstnikud ja kunstimaailm?

“Art en grève” loodi vahetult enne esimest praeguse valitsuse pensionireformi kava vastast protesti, 5. detsembril 2019. Kunstitöötajate kollektiiv La Buse kutsus teisi kunstnike kollektiive, nagu La Permanence, Décoloniser les arts, 343 racisé.es, Documentations, La part des femmes, l’Oeuvrière, Economie solidaire de l’art, Plein le dos, Wages for wages against, tulema ühise “art en grève’i” loosungi all Pariisi protestile. Esimene kutsung oli väga edukas, levis paljudesse Prantsusmaa linnadesse, kus iseseisvad kunstnike streigirakukesed on algatanud kohalikke proteste. Kuni valitsuse kõrvad on kurdid, jätkame streiki!

Sõnum vasakul plagul: “Kuradi kunstnikud, politiseeruge ometi!”

Ajalooliselt pole visuaalkunstnikud ja kunstitöötajad eriti ametühinguid loonud ega muudmoodi ühise eesmärgi nimel koondunud, kuna seda sfääri iseloomustab endiselt individualistlik lähenemine, mida omakorda on mõjutanud see, et seadustes puuduvad kunstitöötajate ametistaatused. Praegu politiseerutakse. 2016. aastal võeti Prantsusmaal vastu El Khomri seadus, milles on sätestatud uued tööseadused, mille alusel saavad ettevõtted hõlpsasti tööpäeva pikendada ja töötajaid vallandada. Sellele seadusele reageeriti streikide, protestide, ruumi hõlvamistega; need andsid hoogu mitmesugustele uutmoodi poliitilist teadvust ja tegevusi pakkuvatele liikumistele ja kollektiividele. Samal ajal relvastus märulipolitsei eskaleeruvalt ja selle vastukaaluks hakati omakorda kasutama vahetuid meetmeid nagu black bloc, mida mässajate vastane meedia tihtilugu kasutab protesteerijate häbimärgistamiseks ja nende nõudmiste marginaliseerimiseks.

Uus kollektiivne energia on märgatavalt parandanud inimeste teadlikkust tööseadustest ja -õigustest, eriti mis puutub töötingimusi reguleerivate seaduste haihtumisse kultuuri valdkonnas, kus prekaarsus ja ametistaatuste puudumine on paljudele töötajatele tõsine probleem. Streigi üks initsiaatiivkollektiive La Buse (sõnamäng sõnaga l‘abuse ehk pr k ärakasutamine. Tlk) tuli kokku, kui hakati tähele panema visuaalkunsti valdkonna probleeme ametistaatustega ja samas drastilist väärkohtlemise juhtumite suurenemist kunstivaldkonna töökohtadel, näiteks tasustamata töö, seadusevastased lepingud, diskrimineerimised, moraalsed ja seksuaalsed ahistamised, vägistamine. Teiste streikivate kollektiivide eesmärgid on üsna sarnased, näiteks grupp La Permanence (pr k luba) keskendub etenduskunstide valdkonnale, ja La part des femmes (pr k naiste osa) kommenteerib fotograafiavaldkonda, Décoloniser les arts (pr k dekoloniseerida kunstid) ja 343 racisé.es (pr k 343 rassistatut) mõistavad hukka rassismi ja kutsuvad kultuuri inistitutsioone etnilisi vähemusi rohkem esindama. L’Oeuvrière (pr k töötaja) võitleb kunsti installeerijate paremate töötingimuste nimel jne.

Uue pensionireformi eelnõu suurim puudus on see, et kunstitöötajatel muutub pensioni saamine senisest veel keerulisemaks. Praegu koguneb kunstnike pension eri ametites ja erialastes seisustes, trotsides pidevat ebastabiilsust oma töös ühest kuust teise, aastast aastasse. Poliitiliselt on osa kunstitöötajatega arvestatud alates 1936. aasta nn intermittent du spectacle (pr k etenduste vaheaeg) statuudi alusel, mis loodi Prantsusmaa meelelahutustööstuse töötajatele kinos, teles, teatris ja etenduskunstides. Juba praegused tingimused ei toeta sugugi pensionisambasse trimestrite kaupa kogunemist, aga reformi järel hakatakse kokku lööma punkte, mille järgi infosüsteem hindab töötaja efektiivsust, mitte töötasupõhiseid trimestreid. See on sisuliselt suur muutus tööeetikas ja hoolekandesüsteemi rollis, olles täielikult allutatud kapitalistliku ettevõte funktsioneerimisloogikale. Praeguses süsteemis põhineb pensioni suurus inimese tööelu parimatel aastatel. Praeguse valitsuse lähenemine töö rollile ühiskonnas on varasemast täiesti teistsugune: võimele leida tööd, hoida püsivust jms, mida peetakse riigi vastutuseks, mitte ainult indiviidide koormaks. Eks see loogika levib üle maailma ja süvendab ebavõrdsust igal pool, kuigi mõõdikud näitavad majanduskasvu. Loomulikult saavad rikkad järjest rikkamaks, nii et mis neist vaestest! Prantsusmaa on ajalooliselt sellise struktuurse ebavõrdsuse vastu olnud ja on vägagi kinni pidanud oma sotsiaalhoolekandesüsteemist pensionite, töötus- ja sotsiaalkindlustuse ja “tööst vaheajal” staatusega kultuuritöötajatele, aga viimased valitsused on lasknud mõjule neoliberalismi. Nii et me püüame vastu pidada!

Keskmine ja parempoolne plagu: “Kunst promo eest”, “Jõud kunsti tagasi”

Mis protestidel toimub? Kuidas neid ette valmistatakse? Kui palju inimesi on streigiga seotud? Kes protestivad, kes mitte?

Pärast iga meeleavaldust koguneme suurele koosolekule, et ette valmistada järgmist miitingut. Ettepanekud järgmisteks tegevusteks, allianssideks, seisukohtade avaldamiseks pannakse hääletusele. Näiteks kollektiivid Page Jaune, (pr k kollane leht) Art Debout (pr k kunst seismas) , CLAQ, Gilets jaunes intermittent·e·s chômeur·e·s précaires (pr k kollavestid koos prekaarsete töötutega), Formes des luttes (pr k võitlusvormid), La clef revival (pr k taasärkamise võti) ühinesid “art en grève’i” liikumisega pärast esimest protesti. Paljud neist tekkisid pärast El Khomri seaduse meeleavaldusi ja kollavestide möödunud aasta meeleavaldusi. Uute kollektiividena on organiseerunud näiteks Vacataires en lutte (pr k asendajad sõjas), Book Bloc (ingl k raamatukogud streikimas), streigivad ka ooper, konservatoorium jpt. Me püüame luua võimalikult mitmesuguseid koostöökombinatsioone ja -vorme, kus liitutakse kultuuritöötajate kaitseks ja teiste valdkondade toetuseks. Näiteks aidatakse varahommikutel streikivatel transporditöötajatel bussijaamad blokeerida või korraldatakse õhtusööke, kontserte ja pidusid, et streikijatele raha koguda. “Art en grève” on korraldanud hulga pühapäevaseid pidusid DOCi keskuses 19. linnajaos koostöös sealsete organisatsioonidega, et kohalik naabruskond end kaasatuna tunneks ja kõigil oleks võimalus toetada oma kohaliku metroo streikijaid.

Lisaks on meie tugevad liitlased CLAQ (autonoomse ja kvääri vabanemise komitee) ja teised kväärid rühmitused nagu pink bloc (ingl k roosa blokk) ja QueerVNR. Need rühmitused on aastaid protestimas käinud ning nad on praegustel meeleavaldustel teiste iseseisvate gruppide ja liitlaste järjekorra esiotsas, pakkudes alternatiivi maskuliinsele black block’ile roosade, lillade ja sädelevate postrite ja riietusstiiliga. Nad loovad erilist atmosfääri muusika, tantsu ja vaimustavate loosungitega nagu “Macron, Macron, on t’encule pas, la sodomie c’est entre amies” (pr k Macron, Macron, me ei kepi sind perse, sodoomia on vaid sõpradevaheline asi) “Plus de caresses, pas de CRS” (pr k rohkem hellitusi, vähem mente) , “Plus de PD, moins de LBD” (pr k rohkem pedesid, vähem püsse)), “On est queer, vener et revolutionnaires” (pr k oleme kväärid, vihased ja revolutsioonilised), “La retraite à 20 ans pour baiser il faut du temps” (pr k lähme kahekümneselt pensile, keppimiseks on aega tarvis). 

Sõnum protestilt: “Lesbar presidendiks”

Prantsusmaa politsei on meeleavaldajaid väga vägivaldselt maha surunud pisargaasi, suitsupommide ja tänavate tarastamisega, et hirmutada inimesi demonstreerimast. Politseiüksuste süsteem, nende suhtumine (ületöötamise tulemusel närviline, agressiivne ja üleolev) tekitab palju frustratsiooni ja viha, nii et inimesed muutuvad kergesti kärsituks. Politseil on õigus kasutada vahendeid, mis on tegelikult mittesurmavad sõjarelvad. 2016. aasta protestidest alates on asjad läinud järjest halvemaks. Nii et oleme otsustanud olla väga hoolsad, et mitte ohustada meie gruppide inimesi, eriti kuna paljudele meeleavaldajatele on protestidel käimine uus asi, nii et kui asi läheb jamaks, lähme laiali. Üks kollektiiv korraldab ka töötubasid, kus õpetatakse toime tulema protestil tekkiva ärevusega.

Üks meeleavalduste plakat on Anna-Stina Treumundi fototeos “Võimaliku orgasmi algus”, mis on hommage Courbet’ maalile “Maailma algus”. 2018. aastal tsenseeriti vaikselt Treumundi teos Fondation Ricardi näitusel liigse eksplitsiitsuse eest. Mis sõnumit kannab see plakat nüüd? Missuguseid teisi loosungeid ja teemaviiteid meeleavaldustel esitatakse? Mida need tähendavad ja millele viitavad?

“Art en grève’i” korralduslogistikas on oluline roll DOCi ruumil, kuhu saame oma koosolekuteks ja bännerite valmistamiseks koguneda. Bänneritega on olnud väga loomingulised lood! Näiteks: “Art en lutte” (pr k kunst võitluses), “Unies contre les vampires” (pr k ühendatud vampiiride vastu, viidates vampiiride tapja Buffyle), “Artistes 2 merde, politisez vous” (pr k kuradi kunstnikud, politiseeruge ometi) “Art en promo” (pr k kunst promo peal), paljud neist on sõnamängud ja viited popkultuurile, mida pole nii lihtne teistesse keeltesse tõlkida! “LVMH: La Vraie Misère Hardcore” (LVMH on Louis Vuittoni grupp, aga siin pr k tõeline raske viletsus), “Prochain vernissage le cocktail c’est molotov” (pr k järgmine avatav kokteil on molotov).

“Art en grève’i” käigus lõi grupp lesbidest kunstitöötajaid rühma “Art en gouine” (pr k kunst lesbides), kes ühel protestil näitasid kahte plakatit, ühe peal Anna-Stina Treumundi teos, millele oli 2018. aasta näitusel eksplitsiitsuse tõttu piiratud ligipääs, ja teisel plakatil oli kuulus loosung „Une gouine pour président” (pr k “Lesbar presidendiks” tsiteerides Zoe Leonardi kuulsat teksti). Lesbikunstnike nähtavuse ja nähtamatuse konteksti selgitamiseks jagati lendlehti. 

Üldine meeleolu on, et peame protestima! Peame tegutsema, kuni Macroni valitsus ignoreerib rahva nõudmisi, reageerib opositsioonile nüri põlgusega ning protestidele rakendab jõhkrat politseivägivalda ja seega ebademokraatlikku valitsemist. Viimasel ajal oleme teinud mõned edusammud, näiteks riiginõukogu tõi välja reformi eelnõu osa puudustest, paraku soovib valitsus ikka seaduse vastu võtta. Nüüd peame juunini opositsiooni hoidma. Kultuuriministeerium avaldas kunstnike ja autorite tööelu ja pensioniperspektiivide olukorda vaadelnud uuringu – see on esimene, väga tagasihoidlik samm, aga nüüd ootame, milliseid lahendusi riik välja pakub.

6
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka