fbpx

Lähisuhtevägivald ja lemmikloomade vastane vägivald avalduvad sageli koos

Pilt: Annie Spratt / Unsplash

Kohe sõja alguses andis EL-i põllumajandus- ja toiduamet teada, et erandkorras lihtsustati Ukrainast sõjapõgenikega kaasas olevate lemmikloomade liikumise nõudeid. Pealtnäha ju justkui väike asi, arvestades kogu sõja traagikat, kuid tegelikult võib selline meede olla elupäästja nii lemmikloomade omanikele, kui ka loomadele enestele. Kuigi praegusel ajal tunduvad muud teemad peale sõja vähetähtsad, siis ei käsitle järgnev artikkel sõda, kuid räägib siiski vägivallast ja selle seostest lemmikloomadega. Ja arvestades, et selles sõjas ründab vaenlane oma naaberrahvast, siis tundub isegi kohane tuua paralleele lähisuhtevägivallaga. 

Eri riikide kogemus ja uuringud [1] on näidanud, et ka perevägivalla all kannatajatele võib olla äärmiselt oluline see, kas (naiste) varjupaik või tugikeskus lubab kaasa võtta lemmiklooma või leiab muu alternatiivi, et lemmik ei peaks vägivallatsejaga ühe katuse alla jääma. Selline seos on eriti aktuaalne riikides, kus lemmikloomadesse suhtutakse hästi, nad on pereliikmed, kellega tuntakse emotsionaalset lähedust. 

Elukaaslast hirmutatakse looma väärkohtlemise kaudu

Ameerikas tegutseva organisatsiooni RedRover statistika kohaselt on 71% varjupaika jõudnud naistest tõdenud, et vägivallatseja on manipuleerimise eesmärgil kas ähvardanud, vigastanud või tapnud lemmiklooma. Ka Ascione (2009) [2] tõi oma uuringus „Examining children’s exposure to violence in the context of animal abuse“ (“Uurides laste kokkupuutumist vägivallaga loomade väärkohtlemise kontekstis”) välja, et abikaasa või elukaaslane hirmutab ohvrit, ähvardades teda looma heaolu rikkumisega või looma väärkoheldes. Ligikaudu pooled ohvritest jäävad vägivallatseja juurde, kui neil pole võimalust lemmikloomaga koos lahkuda. 

Suur ja kasvav hulk teadusuuringuid on välja toonud seose, mis võib eksisteerida loomade väärkohtlemise, laste väärkohtlemise ja perevägivalla vahel. Näiteks 21 riigis läbi viidud uuring „Making the Link” [3], uuris seoseid endeemilise loomade väärkohtlemise ja inimeste väärkohtlemise vahel. Teatud tegurite uurimisel selgus, et looma staatuse halvenemine ühiskonnas on toonud kaasa “agressiivsuse ülekandumise”, kusjuures loomade väärkohtlemine on korrelatsioonis vägivalla ja väärkohtlemisega inimeste ja perede vastu. 

Väärkohtlejate seas on täheldatud madalat empaatiavõimet või selle vähenemist. Teisisõnu on inimene, kes on võimeline vigastama või muul moel valu tekitama kas lapsele või loomale, suure tõenäosusega vägivaldne ka teiste lähedaste suhtes. Lisaks õpivad lapsed sellisest käitumisest mustreid ka tulevikuks. Samuti on leitud ka teistpidine seos – mida rohkem on inimene koduvägivallaga kokku puutunud, seda suurem on tõenäosus loomade väärkohtlemiseks.

Loomade väärkohtlemine ei tohiks olla isoleeritud probleem

Seega oleme me saanud uue teadmise, et inimeste väärkohtlemine ilmneb sageli koos lemmikloomade väärkohtlemisega, mistõttu ei peaks loomade väärkohtlemine olema enam isoleeritud probleem ning ennetustööd igasuguse lähisuhtevägivalla vähendamiseks tuleb teha nii loomakaitse kui ka lastekaitse vallas. Seetõttu on juba paljudes riikides hakanud mitmesugused järelvalvega tegelevad institutsioonid tegema omavahelist koostööd, et ennetada vägivalla laienemist teistele lähedastele. See tähendab, et kui näiteks loomakaitseinspektor saab väljakutse mõnda kodusse, kus kahtlustatakse looma väärkohtlemist, kontrollib inspektor ka tunnuseid, mis võiksid viidata muule lähisuhtevägivallale. Isegi, kui vastavaid tunnuseid ei tuvastata, kuid kinnitust leiab looma väärkohtlemine, tehakse sellise isiku või pere kohta märge, et isik oleks kõrgendatud järelvalve all. Samuti on näiteks Rootsis hakatud välja koolitama loomaarste, et nad oskaksid märgata väärkoheldud loomade tunnuseid ning ka teavitaksid, kui neil tekib kahtlus, et looma on väärkoheldud. 

Inglismaal aitas loomakaitseorganisatsiooni RSPCA ja lastekaitseorganisatsiooni NSPCC koostöö avastada laste väärkohtlemise juhtumeid. Varem jäi 86% selliselt avastatud juhtumitest võimudele teadmata. 2018. aastal toimus Tallinna ülikoolis seminar „One Health, One Welfare – the Importance of Research, Education, and Cooperation“ (“Üks tervis, üks heaolu – uuringute, hariduse ja koostöö tähtsus”), kus üks esinejatest tõi näite Hollandist, kus naabrid olid teatanud naabrite juures nähtud loomade väärkohtlemisest. Kodu inspekteerimine näitas aga selgelt, et ka selle pere lapsed ei olnud hästi hoitud ja sekkuma pidi ka lastekaitse. 

Eestis leitakse vägivallaohvrite loomadele ajutine hoiukodu

Eestis sõlmiti 2019. aastal naiste tugikeskuste teenuse osutajatega Varjupaikade MTÜ, Eesti Loomakaitse Seltsi ja sotsiaalkindlustusameti vahel hea tahte koostöökokkuleppe selleks, et lähisuhtevägivalla eest põgenev ohver ei pea varjupaika minnes oma lemmiklooma pärast muretsema, kuna loomale leitakse ajutiselt hoiukodu. 

Teema on teadvustatud ja esimene samm selles suunas on astutud, et lemmiklooma üksi jätmise hirmus ei jätaks perevägivalla all kannatav inimene naiste varjupaika pöördumata, kuid tegu pole kindlasti veel ideaalse lahendusega. Kui loom on olnud ise samuti ohver, vajab ta samuti abi ning mõningatel juhtudel võib ka tema jaoks olla traumeeriv, kui ta viiakse uude keskkonda ilma oma perenaiseta. Seega ideaalis võiks tulevikus luua naiste varjupaikadesse ruume, mis võimaldaksi sinna kaasa võtta ka lemmiklooma. Lisaks tugikeskusesse pöördunud ohvrile, oleks ka väärkoheldud looma puhul võimalik saada spetsialisti konsultatsiooni, kuidas looma aidata traumast välja tulemisel. Samuti saaks spetsialist anda oma hinnangu, kui vägivallatseja on lisaks lähedasele väärkohelnud ka looma ning ka seda saaks vajaduse korral kasutada kohtus tõestusmaterjalina.

Kokkuvõttes on oluline, et oskaksime igasuguse lähisuhtevägivalla puhul – olgu tegu lapse või lemmiklooma vastu suunatud vägivallaga – arvestada selle laiemat mõju. Kui keegi peksab oma koera, on suurem võimalus, et ta võib ka oma teiste lähedaste puhul olla vägivaldne. Samuti on sellisel käitumisel mõju lastele, kes võivad tulevikus jätkata sama mustrit. Seega võib igasuguse peresisese vägivalla tuvastamine aidata kaasa sellele, et ennetada või lõpetada selle levimist teistele pereliikmetele ning ka murda laste silme all toimuva vägivalla ahela, et see muster tulevikus ei korduks. Lõpetuseks tasub rõhutada, et vägivalda loomade vastu esineb meie ühiskondades väga erineval kujul, kuid antud artikkel käsitles vaid ühte sellist vägivalla vormi ning selle seoseid lähisuhtevägivallaga.

 

[1] Ascione, F. R. (1998). Battered women’s reports of their partners’ and their children’s cruelty to animals. Journal of Emotional Abuse, 1, 119-133.; RedRover (2022) Domestic violence and pets 

[2] Ascione, F. R. (2009). Examining children’s exposure to violence in the context of animal abuse. In Linzey, A. (Ed.), The link between animal abuse and human violence (pp. 106-115). Brighton, UK: Sussex Academic Press.

[3] Ladny, R. T.; Meyer, L. (30 July 2019) “Traumatized Witnesses: Review of Childhood Exposure to Animal Cruelty”. Psychology Journal of Child & Adolescent Trauma

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik. Taasohvristamine

Taasohvristamine (ka teisene ohvristamine, ingl secondary victimization) on olukord, kus õigusvastase teo (näiteks seksuaal- või lähisuhtevägivalla) ohvrit traumeeritakse uuesti selle…

Sõnastik. Ohvrisüüdistamine

Ohvrisüüdistamine (ingl victim blaming) on nähtus, milles õigusvastase teo ohvrit peetakse osaliselt või täielikult vastutavaks kahju eest, mis teoga kaasnes.…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.