Loomaõiguslane ja filosoof Lisa Kemmerer: kauboimaastikul kompan paljude piire

Filosoof, aktivist, feminist, loomaõiguslane, Montana osariigi ülikooli professor ja kirjanik Lisa Kemmerer on 4. novembril toimuva loomaõiguste konverentsi peaesineja. Loengut saab järelkuulata-vaadata pärast konverentsi (jälgige Loomuse Facebooki-lehte, et infot saada). Esitasime Kemmererile mõned küsimused.

Mis ajendas Sind ühendama feministlike ja loomaõigulikke ideid? Miks peaks neid kahte mõtte- ja aktivismi suunda nägema põimununa?

Ma hakkasin nägema seoseid rõhumise vormide vahel, kui kirjutasin raamatut Sister Species. Esialgu kavatsesin kirjutada raamatu naistest loomaõiguslusliikumises. Kuid kirjutades taipasin, et feminismi ja loomaõigusluse vahel on olulised seosed. Ma mõistsin, et meil on tarvis aru saada nendes liikumistest tegutsevate erinevalt positsioneeritud inimeste väga mitmekesistest kogemustest, mis mõjutavad nende võimet liikumises kaasa lüüa. Samuti mõistsin enam ka omaenda privilegeeritust valge naisena.

Elame maailmas, kus naised võitlevad oma reproduktiivõiguste eest, kontrolli eest oma kehade üle. Leian, et on vale ekspluateerida teiste loomade reproduktiivsust. Näiteks, sundides sigu järglasi saama, et saaksime neid tappa peekoni valmistamiseks. Samuti on vale lehmi sunniviisiliselt viljastada, et nad vasikaid sünnitaksid ja imetaksid, ning varastada kanade reproduktiivvõime tulemusel saadud mune.

Nende juhtude puhul kasutame me emasloomade reproduktiivvõimet ära. Selline tegevus on osa patriarhaalsest kultuurist ja see on feministlik küsimus. Seega, feministid peaksid olema veganid ja veganid peaksid olema feministid.

Soome farmiloomade varjupaigas Tuulispääl. Foto: Annika Lepp

Loomaõiguslusliikumine paistab pealtnäha väga progressiivsena, ka selle poolest, et aktivistidele lähevad tavaliselt korda ka muud sotsiaalse õigluse teemad. Samas aga on olnud mitu hiljutist seksismi ja naiste ahistamise juhtumit, mille on toime pannud USA loomaõiguslusliikumise organisatsioonide meesliidrid. Mida ütleksid sooaspekti kohta loomaõiguslusliikumises, eelkõige USA kontekstis?

USAs koosneb loomaõiguslusliikumine peamiselt nooremapoolsetest naistest. Paljudel neist oleks palju kasu feministlikest eeskujudest ning teadmistest feminismi kohta. Minu poole on pöördunud paljud noored naised, kes räägivad, kuidas mõni liikumises võimupositsioonil olev mees on neid ebasobivalt kohelnud. Olen kuulnud, kuidas meessoost liidrid astuvad noorte naistest vabatahtlikega suhetesse. Mõni liikumises aktiivne mees on ka mulle öelnud, et nad naudivad seksuaalseid hüvesid, mida liikumises osalemine pakub – ühe mehe kohta on seal umbes viis naist, kellest valdav enamus on noored. Olen selliseid juhtumeid kuulnud aktivistidelt paljudes riikides.

Soome farmiloomade varjupaigas Tuulispääl. Foto: Annika Lepp

Ka Eestis on loomaõiguslus- ja veganliikumisest sooline tasakaal paigast ära. Mehi osaleb väga vähe ning ka liikumise liidrid on naised. Need vähesed mehed, kes kaasa löövad, on peaasjalikult progressiivsed ja pro-feministlikud. Kuid millist nõu annaksid aktivistidele, kes seisvad silmitsi seksismiga ja kuidas saaksid feministid siin toeks olla?

Seda on huvitav kuulda. Mul on hea meel, et teie liikumine selle poolest erineb.

Ma arvan, et peaksime rohkem rõhku panema loomaõigusluskogukonna liikmete harimisele, et kuidas seksuaalne ahistamine välja näeb ja kuidas sellega toime tulla. Me peaksime võimestama noori naisi ja koos töötama, et paljastada mehed, kes naisi loomaõiguslusliikumises ära kasutavad ning eemaldama ahistajad võimupositsioonidelt.

Selleks aga on meil vaja liikumisse feministe. Feministide käsutuses on tööriistad, mille abil liikumises esinevaid patriarhaalseid praktikaid vaidlustada.

Soome farmiloomade varjupaigas Tuulispääl. Foto: Annika Lepp

Oma õppetöös Montana State University filosoofiaprofessorina tood oma loengutesse sisse feministlikud ja loomaeetilised teemad. Õpetad üsnagi konservatiivses keskkonnas, kus feministlikud ja loomaõiguslikud ideed ei ole levinud. Mis on olnud õpetamise juures kõige suurem väljakutse ja kas on olnud inspireerivaid kogemusi? Millised on olnud Sinu üliõpilaste reaktsioonid sellistele ideedele?

Õpetan valikkursusi ning minu kursusi tutvustavatel ainekaartidel on kirjas, et kursustel käsitletakse vastuolulisi teemasid ning kui üliõpilased kardavad sellistel teemadel arutleda, siis ei peaks nad mu kursusi võtma. Näiteks näitan üliõpilastele videokaadreid suurfarmiloomade eludest. Siiski on paljud üliõpilased valmis selliseid raskeid teemasid käsitlema.

Olen täheldanud, et üliõpilastel, kes tulevad minu ülikooli õppima, on soolistatud ootused mees- ja naissoost õppejõudude suhtes ning nad kohtlevad neid erinevalt. Naisena kauboimaastikul tuleb mul vahel silmitsi seista seksismiga, mis tuleb õpilastelt. Tegutsedes loomaeetikuna osariigis (Montana), kus domineerib karjakasvatus, kompan ma paljude üliõpilaste piire, nende kogemusi ja väärtusi. See kombinatsioon – et sean naisena küsimärgi alla karjakasvatuse (ranching), tähendab, et ma pean mõnikord silmitsi seisma seksistlike ja liigišovinistlike hoiakutega. Näiteks küsis üks meessoost tudeng kord minult loengus: “Miks ma peaksin Teist lugu pidama?”

Ma ei saa palju tuge kolleegidelt ega ülikooli juhtidelt sellistes küsimustes. Montana on väga konservatiivne koht.

Kuid mul on olnud ka väga inspireerivaid kogemusi. Mul on olnud üliõpilasi, kes on leidnud, et minu kursused on nende elu muutnud. Näiteks hakkas üks mu endine üliõpilane peale ühe minu kursuse läbimist veganiks ja on sellest ajast peale tegelenud loomaõigusluse teemaga. Ta kandideerib praegu Montana osariigis kõrgele poliitilisele ametikohale. Hiljuti ütles ta mulle: “Ma olen see, kes ma olen tänu sinule. Aga sinu pärast on kõik minu suhtes kahtlustaval seisukohal. Kuid ma ei vahetaks seda millegi vastu”.

Soome farmiloomade varjupaigas Tuulispääl. Foto: Annika Lepp

Feministid ja loomaõiguslased teevad vähe koostööd, need kaks liikumist töötavad suuresti eraldi, vaatamata sellele, et rõhumisvormid, mille vastu nad töötavad, on seotud. Kas Sul on häid näiteid või nõu selle kohta, kuidas ja millistes küsimustes need kaks poolt saaks paremini koostööd teha?

Mulle meeldiks, kui feministe kutsutaks loomaõiguslaste kogunemisele rääkima, millised on sobivad ja mittesobivad töösuhted, samuti seksismist ja maskuliinsuse privileegist ning sellest, mida teha olukordades, kus kogetakse ahistamist, mida panevad toime liikumises tegutsevad, eriti võimupositsioonidel olevad mehed. Tahaksin näha rohkem feministe loomaõiguslaste konverentsidel (kus näiteks esinejatena ja aruteluringides saavad endiselt ebaproportsionaalselt enam sõna mehed, vaatamata sellele, et enamik liikumises tegutsejaid on naised) rääkimas nendel teemadel, et liikumises tegutsevad noored naissoost aktivistid saaksid neilt nõu küsida. Igal juhul, loomaõigusliikumine saaks feministlike ideede levikust väga suurt kasu.

Intervjueerinud ja tõlkinud Kadri Aavik, toimetanud Aet Kuusik