Ma olen feminist, aga mitte selline. Märkmeid TALFFi venekeelsest vestluringist

algajale feministile feminism müüt stereotüüp TALFF

Kas mäletate hetke, kui olite valmis tunnistama: „Olen feminist“? Kas seda oli lihtne teha või tulid need sõnad raskelt? Vahest kahtlete veel praegugi – või olete kindel, et feminism ei ole teie jaoks? See arutlus on kokkuvõte Tallinna feministlikul foorumil toimunud venekeelsest vestlusringist „Ma olen feminist, aga mitte selline”.                                                                                          End feministina määratleda ei pruugi olla üldse lihtne.

Iseenda mõistmiseks hakkame end teistega võrdlema. Kas ma olen feminist? Aga kes on üldse feminist, mida ta teeb ja millesse usub? Kas see langeb kokku sellega, mida teen ja millesse usun mina? Terminitele „feminism“ ja „feminist“ ei anna erinevat tähendust mitte ainult kõrvalised isikud, vaid ka feministid ise. Üksteisest täiesti erinevaid feministe jälgides läheb otsustamine veelgi raskemaks.

— Ma austan ja armastan mehi enda elus. Kas mind võib pidada feministiks?

— Ta kasvatab lapsi ega käi tööl, ta on mehe ülalpeetav. Kas see on siis feminism?

— Feminism on lesbidele, aga mina ei ole ju lesbi.

— Ma häbenen enda keha, menstruatsiooni ja ülekaalu, aga feministid ei ole sellised. Nad on julged! Ma ei ole nendega ühinemiseks valmis, mind naerdaks välja.

— Oleksin feminist, kui ei oleks neid vihaseid feministe, keda kõik vihkavad. Ma ei taha, et mind nendega seostataks.

— Kui minust saab feminist, kas ma pean siis tegema rohkem kui praegu? Veel rohkem?

Psühhoterapeutidena teame, et selline eneseanalüüs aitab meil ennast paremini mõista, oma võimalusi avardada ja julgelt iseendana elada. Sellised vestlused annavad enesekindlust, eneseusku, lähedust ja tuge. Ja need vestlused on meeldivad – häid asju ei ole elus ju kunagi liiga palju.

Pildil sõbrad ja TALFFi töötoa korraldajad Sasha Gartman (vasakul) ja Aleftina Shaulskaya

Kuna oma seisukohtade ühine analüüsimine on jagamist väärt kogemus, võtsime suure entusiasmiga vastu ettepaneku korraldada festivalil TALFF ühe töötoa. Pakkudes abi ja otsides ressurssidele ligipääsu praktiseerime samuti feminismi, see on üks viis teha feminismi. Peale selle oli meil hea meel „omadega” tuttavaks saada. 

Töötuba „Ma olen feminist, aga mitte selline“ toimus veebis, mis on meie jaoks uus formaat. Kuna töötoa jaoks oli eraldatud päevane aeg tööpäeval, arutasime ettevalmistuse ajal, mida teha siis, kui osaleb ainult üks inimene, või kolm. Meid oli siiski rohkem.

Töötoast võtsid osa nii need, keda me ei olnud kunagi näinud, kui ka Feministeeriumi liikmed ja meie sõbrad. Zoomi aknakestest paistis nii mõndagi: kes lebas, kes kõndis ringi, kes suitsetas või jõi kohvi. Mõni nihutas kassi kaamera eest eemale. Tundsin, et pooleteisest tunnist jääb meile väheks.

Otsustasime, et ürituse formaat peab olema meie mõistes feministlik, seepärast korraldasime loengu või meistriklassi asemel töötoa, kus igaüks saab oma arvamust avaldada. Igal inimesel on oma ainulaadne kogemus, mille põhjal saab ta olla õpetaja, tutvustada uusi vaatenurki ning suunata ennast ja teisi uute vaatenurkade juurde.

Anda igaühele võimalus oma kogemusest rääkida on vajalik ka seetõttu, et naise kogemust on traditsiooniliselt peetud – ja mõnel pool peetakse veel praegugi – n-ö argiseks ehk ebaoluliseks ning see on olnud nõrgalt esindatud. Seepärast on meil ennast raskem mõista ja aktsepteerida. Kuidas me teame, kes me oleme, kui me ei näe ega kuule endasuguseid? Kellelt me õpime, kui meil ei ole võimalik saada osa nende kogemusest? Kuidas me kokku saame, kui meie hääl ei kõla? Meie jaoks oli tähtis üksteist kuulata.

Paigutasime vastused küsimustele virtuaaltahvlile, et igaüks saaks rääkida oma väärtustest ja kogemusest. Iseenda aktsepteerimine, oma seisukoha väljendamine ja teiste naiste arvamuse kuulamine on samuti feminismi praktiseerimine.

Küsimused

Milleks mulle feminism?

Kuidas ma feminismi praktikas kasutan?

Pange kirja esimene asi, mis pähe tuleb. See ei ole eksam, siin puuduvad õiged vastused.

Osalejate vastused. Allpool leiate vastuste tõlked suvalises järjekorras

Milleks mulle feminism?

Osalejate vastused. Allpool leiate vastuste tõlked suvalises järjekorras

Kuidas ma feminismi praktikas kasutan?

Me ei tõlgendanud töötoas vastuseid, sest tahtsime, et igaüks saaks teha oma järeldused, võrrelda teiste lugusid enda omadega, võtta siit kaasa selle, mis sobib ja jätta kõrvale kõik muu, mis ei sobi. Meie eesmärk oli heita kõrvale traditsiooniline süsteem, mis on üles ehitatud teadmiste edasiandmisele ülevalt alla, ning toetada isiklikku, ehtsat ja praktilist arengut, mis tuleneb elust endast.

See vastuste kogum on tööriist, mis aitab määratleda oma väärtusi, avardab praktiseerimisvõimalusi ja aitab selgusele jõuda, milline on teie enda isiklik feminism.

Foto: Bewakoof, Unsplash

Oma avastuste ja ideede jagamine on samuti üks feminismi väljendamise viis. Siin on mõned näited tagasiside kohta. (Töötoa reeglite järgi ei ole lubatud jagada võõraste isiklikke lugusid. Küll aga tohib (ja isegi tuleb) jagada mõtteid ja arvamusi.)

— Meil on raske end määratleda ja seega ka endasuguseid leida. Enda määratlemine on hirmutav, sest „omasid“ ei ole kõrval. See suletud ring tuleks kuidagi katkestada.

— On huvitav hiljem tahvlit vaadata ja aru saada, et ma tegelikult kasutan praktikas päris paljut!

— Feminism on vabaduse väärtus. Erinevalt teistest teemadest leiame me siin ühisosa. Räägime küll erinevatest asjadest, kuid on ka ühisosa, mis tekitab turvatunde.

— Huvitav, millistes olukordades ma ennast feministiks pean? Pean end feministiks – kas käitun seetõttu teataval viisil või on mul lihtsalt selline elustiil ja ma käitun nii loomulikult, ilma ideoloogilise seoseta?

— Oleks huvitav aru saada, kellele ja mis põhjusel oleks meil piinlik tunnistada, et oleme feministid, ja kellele mitte. Kas seda peab tõesti kartma?

— Ma ei ole olnud olukorras, kus võiksin end feministiks kuulutada, kuid ma elan nende väärtuste järgi.

— Huvitav oleks teada saada, millised eeltingimused sunnivad naisi end määratlema ja end feministiks kuulutama, kui vajadust selleks ei ole. Ma küll elan nii, aga milleks endale silti külge kleepida?

— Feminism on lihtsalt tavaline elu. Ma tahan, et see muutuks normiks ja ma ei peaks selleks end kuidagi nimetama või keegi olema!

— Mina tulin siia uudishimust ja mul oli hea meel tõdeda, et leidsin siit inimesed, kellega leidsin ühise keele ja jagan samu väärtusi.

— Panin tähele, et paljud vastused olid puhkamise kohta. Ma ei ole kunagi mõelnud, et puhkamine ja feminism võiksid olla kuidagi seotud.

— See oli väike arvamusfestival. Tahaksin, et see ei oleks nii väike, vaid normaalsuuruses!

— Ma ei ole varem sellele mõelnud, et ei suuda leida hingelt lähedasi sõbrannasid põhjusel, et mul on neile nõudmised, mis on oma olemuselt naistevaenulikud. Endasse suhtusin samamoodi, aga enda eest ei põgene.

— Tundub, et väljendasin oma seisukohti esimest korda emakeeles. Tavaliselt teen seda eesti või inglise keeles. See mõjus teistmoodi, mida on raske selgitada.

Kuulasime tagasisidet ja kohtumine tundus alles algavat, mitte lõppevat.

Oleksime tahtnud küsimusi edasi arutada, arvamusi kuulda, ennast ja teisi lähemalt tundma õppida.

Kõige tähtsam on see, et iga osavõtja sai võimaluse arvamust avaldada ja olla ära kuulatud. Soovime seda korrata: kohtuda, kuulata, arutada, koos olla, kuidas me end ka ei nimetaks.

Arvan, et feminism on just selline, milliseks meie selle teeme, oma käitumisega.

Ja kui oleme feministid, siis sellised, nagu päriselt oleme.

Teistsugused?

Sellised.

Meie.