Mai: ministrite omakohus
Eestil on uus valitsus…
Seal on kaks naist, üks kaks Jüri ja neli kolm Marti (Mart Helme, Mart Järvik, Marti Kuusik, Martin Helme). Seal on kaks ministrit, kes pidasid vajalikuks riigikogule ametivannet andes käega krüptofašistlik märguanne teha.* Seal on üks kaks dokumenteeritud roolijoodikut. Seal on inimene, kes alles märtsis tegi antisemiitlikke postitusi sotsiaalmeedias. Seal on ka üks kaks aasta šovinisti. Enam ei ole seal inimest, keda kahtlustatakse oma naise kallal vägivallatsemises ja tema käeluu purustamises. Kuid seal on jätkuvalt kolm ministrit, kes tegid kahtlustatava juuresolekul ohvrile grupikõne, et temalt ütlusi võtta ja ministri süü osas otsus langetada.
Kuidas sina reageeriksid, kui sulle helistaksid eksabikaasa, riigi peaminister ja siseminister – korraga – ning nõuaksid aru? Lähisuhtevägivallast on olnud palju juttu, ka kõrgemal riiklikul tasemel. Aga tundub, et liiga vähe. Sest sellisel viisil tõe otsimine näitab ainult seda, et telefonivennad ei saa aru, mis asi on lähisuhtevägivald, millised on vägivallatseja ja ohvri käitumismustrid, kaitsetaktikad ning põhjused juhtumeid maha salata. See on see koht, kui mõtled, et kuidas peaminister saab veel ametis olla? Kuidas siseminister saab veel ametis olla? See on ühtlasi see koht, kui mõtled, et Eesti poliitika ei saa enam minna jaburamaks ja siis saad aru, et sul on lihtsalt fantaasiapuudus.
Vaba sõna
Viimasel ajal on ka palju küsitud, kas sõnavabadus on Eestis ohus. Ainsad, kes on veendunud, et see nii ei ole, on nendesamade institutsioonide esindajad, kellest kahtlused üldse alguse said: näiteks ERR. Üks asi on toimetusesisene kvaliteediarutelu. Ka meil Feministeeriumis käib pidev arutelu kvaliteedi üle. Kontrollime fakte, lihvime sõnastust, teeme mõnikord autoritele heasoovlikke ettepanekuid nii stiili kui argumentatsiooni kohta. Ka meie lükkame mõnikord tagasi tekste, mis jooksevad lati alt läbi või ei sobi meie väljaandesse (näiteks seetõttu, et neil ei ole mingit pistmist feminismiga). Me saadame prügikasti ka enda tekste, kui need ei anna mõõtu välja. Viik on lausa sellele spetsialiseerunud.
See on aga midagi muud, kui Ahto Lobjakas ütleb, et talle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel: “Hakkasid tulema signaalid, et kriitika loodava koalitsiooni aadressil on liiga terav ja püüab lubamatult mõjutada poliitikat. Kritiseeriti sõnavalikut, soovitati intelligentseid eufemisme ja ümbernurga ütlemisi. Nõuti vähem võitluslikku kajastust, suuremat tähelepanu vääritute isikute ja ideede asemel uue valitsuse programmile. Rõhutati “tasakaalustatuse” tähtsust.” Lobjakas jätkab: “Miks asjad ERRis niimoodi on läinud, ei oska ma öelda. Ühte ma samas pean ütlema: kui ma loen ERRi nõukogu ja juhatuse esimeeste viimaste nädalate pikemaid tekste, siis kumab nendest läbi soov leevendada ühiskonna pingeid ja ravida lõhesid. See on tore, aga sel pole mingit pistmist vaba ajakirjanduse kui väärtuse ja institutsiooniga, mida need inimesed on palgatud kaitsma. Vastupidi, selliseid tekste saab tänastes oludes vaid lugeda kui katset endale ja teistele õigustada kohanemist kompromissidega – võimu kasuks, ajakirjanduse arvelt.”
Kriitikast hoidumine ei ravi ühiskondlikke lõhesid
Lobjaka kirjeldus ilmestab kartlikkust ja kramplikkust, mis ei tee rahvusringhäälingule au. Küsimused rahvusringhäälingu kartlikkusest tekkisid muide ka seltskonnal, kes koalitsiooniläbirääkimiste ajal hommikuti Stenbocki maja ees meelt avaldamas käisid ning õhtuti üllatusid AK “värskelt filmitud” kaadreid vaadates. Sest kuidagi oli rahvusringhääling suutnud filmida läbirääkimistele minevaid poliitikuid nii, et harilikult polnud näha meeleavaldajaid. Kas nii taheti ühiskondlike pingete leevendamisele kaasa aidata? Kas nii raviti lõhesid? Kas see on vaba ajakirjandus?
Enesetsensuur on halb. See ei tähenda, et inimesed peaksid valimatult räuskama, kommentaariumis klahve peksma, valesid levitama. Iga inimene vastutab oma sõnade eest ja igasugusele diskussioonile on ainult kasulik, kui selle pidajad on väärikad ja austavad tõde. Halb on aga see, kui inimesed ei julge enam arvamust avaldada. Kui netiräuskajad on hõivanud ruumi selliselt, et teistel ei ole seal lihtsalt isu enam olla. Kui ajakirjanik valib Türi lillelaada kajastamise, sest see toob talle vähem jamasid kaela, kui korruptsiooni uurimine. Kui meediamaja võtab endale ülesandeks olla ühiskondlik lepitaja ja kannab reipal häälel ette uudiseid sellest, kuidas Eesti jääb Euroopa Liitu ja NATOsse, katteplaaniks kaadrid, kus pole näha ühtegi protesteerijat, aga see eest ilus kevadine ilm. ERRil on nüüd suurepärane võimalus alustada enda maineparandust Vilja Kiislerit tööle paludes.
Oma tuba
Aga nüüd millestki helgemast. Aprillis juhtus kauaoodatud ime – Feministeerium sai endale päris omad ruumid. Vähemalt aastaks ajaks. Pesitseme Telliskivi loomelinnakus, meil on oma veekeetja ja külmkapp ning igatsus ruume jagada kõigiga, kes tahavad oma ellu rohkem feminismi.
Kas soovid Feministeeriumi raamaturiiuliga tutvuda või teiste feministidega kohvitada? Vajad kohta, kus oma grupiga koosolekut pidada või väiksemat sorti feministlik üritust korraldada? Kirjuta oma sooviga nele@feministeerium.ee ja arutame! Asume Telliskivi 60a/3 majas, 4. korrusel. Kontor on esialgu avatud kokkuleppel. Järgmine avatud üritus toimub 22. mail, kui toimub afro-soomlaste kogukonnast pärit Monica Gathuo loeng feministliku antirassistliku aktivismi kogemustest. Täpsemat infot jagame sotsiaalmeedia kaudu lähipäevadel, hoia silm peal!
* Mis asi krüptofašism on, võid lähemalt lugeda Elise Rohtmetsa artiklist.
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
