Manosfäär demokraatia kõri kallal. Misogüüniast Eesti sotsiaalmeedias

Praxise ja Feministeeriumi koostööprojekti raames valminud värske uuring “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” avab, kui levinud on naistevastane viha sotsiaalmeedias.

Levila asutaja Daniel Vaarik kirjutas hiljuti krüptovaluutaga seotud mõistest flippening, mis kirjeldab hetke, kui seni iseenesestmõistetavana tundunud asjad pöörduvad pea peale. Poolused vahetavad kohad, raskuskese muutub. See on parasjagu juhtumas meedias: nähtavusest tavameedias on mõjukamaks kujunemas või juba kujunenud kõlapind sotsiaalmeedias.

Just sotsiaalmeedias, kohas, mis sageli kipub traditsioonilise meedia ja suure osa avalikkuse pilgu alt eemale jääma, on pead tõstnud nõndanimetatud manosfäär – veebikogukonnad, mis keskenduvad meeste vaadetele ja näevad probleemide allikana naisi. Selline terveid inimgruppe vaenav kapseldumine on ohuks demokraatiale endale.

Treenida ja teenida

Praxise uuring loetleb seitse manosfääri sisulooja tüüpi: treener, finantsnõustaja, elustiiliguru, humorist, arvutimängur, taskuhäälingu-mees ja esoteerik-spritualist. Laias laastus seob neid kõiki iseseisvuse väärtustamine – ülimaks sihiks on olla self made man, end ise üles ehitada ja enda eest vastutada.

Seni kõlab hästi! Mis võiks olla halba aktiivsuses, vastutuse võtmises ja enda eest hoolitsemises. Paraku käib manosfääris teenimise ja treenimisega kaasas veel üks väärtuste komplekt: soov naasta traditsionaalsete biologistlikke soorollidega ühiskonda, kus poliitika üle otsustavad karjajuhtidest mehed, kari ehk naised ja lapsed kuulavad aga nende sõna. Liig lisada, et feminism on selles maailmas sõimusõna, võrdõiguslikkus aga midagi nõrka ja pehmet.

Manosfääriga käib kaasas soov naasta traditsionaalsete biologistlikke soorollidega ühiskonda, kus poliitika üle otsustavad karjajuhtidest mehed, kari ehk naised ja lapsed kuulavad aga nende sõna.

Seesama manosfäär on juba aidanud tuua võimule Trumpi ja viia sellele lähedale Rumeenia TikToki-staarist presidendikandidaadi. Lõhutuks võib lugeda müüdi, et liberalismi võidukäik üksinda viib üha rohkemate vabaduste poole üha rohkemate jaoks. Sotsiaalmeediast võimendatuna on majandusliku liberalismi paeluvate ideede külge haakunud konservatiivsemad, natsionalistlikumad ja misogüünsemad ideed – minu auto, minu naine ning minu riik on muutunud ühetaolisteks mehe omanduse ja võimu kategooriateks.

Polariseerumine toidab sotsiaalmeedia platvorme ja sotsiaalmeedia platvormid omakorda polariseerumist. Kus ajakirjandus on ajalooliselt taga otsinud märksõnu nagu õiglane käsitlus, tasakaalustatus ja faktipõhisus, jõuavad sotsiaalmeediasse nii heas kui ka halvas filtreerimata sõnumid. Algoritmid on optimeeritud tähelepanu köitma, tähelepanu köidab aga äärmuslik, emotsionaalne, alarmeeriv materjal.

Tekkinud on maailm, kus klikk ja platvormil veedetud aeg on hoopis kõvem valuuta kui eelpool loetletud mõisted. Tulemuseks suuresti veebipõhised liikumised nagu antifeministlik Men Going Their Own Way (ee. mehed oma teed minemas) või teiselt poolt radikaalfeministlik, meessuhetest lahti ütlev 4B. Manosfääri pole vist jõudnud iroonia, et enese ülimehelikuks mudimine viib üha rohkemaid naisi hoopis meestele käega löömiseni.

Samas on ses vähe imestada, kui juba aastakümneid on püsinud idealiseeritud arusaam alfahundist kui mingist üksikust võistlejaid alistavast karjajuhist, mis sest, et hundid on vabas looduses vähekonfliktsed karjaloomad, kes moodustavad võrdlemisi egalitaarseid perekondi. Või et filmist “Matrix” pärit punase ja sinise tableti metafoor – millest üks lubab näha tõde, teine elada edasi õndsas teadmatuses – on läinud käibele kogukondades, kus levib kõige rohkem valeinfot ja vandenõuteooriaid.

Haakrist või lihtsalt rist

Viimase kümnendi arenguid on sageli võrreldud 20. sajandi alguse omadega – paralleelidest Trumpi ja Hitleri vahel kuni kõiksugu konservatiivsete ja reaktsionäärsete jõudude fašistlikeks nimetamiseni. Õigupoolest on paremtiival kasutatud sama sõna nõndanimetatud liberaalse diktaadi ja tühistamiskultuuri kohta.

Olen ka ise neid võrdlusi ja mõisteid kasutanud, kuid üha enam tundub, et need suunavad mööda vaatama tegelikust väljakutsest. Selmet pidada vahti haakristiga vehkivatele äärmustele, on saja aasta taguse natsismi pealetungi tänaseks lähimaks analoogiks kujunenud riikidest vara ja võimu poolest ette lipanud tehnoloogiahiidude ning nende ehitatud sotsiaalmeediaplatvormide võidukäik.

Demokraatlikus teoorias on läbi ajaloo väärtustatud ühist agoraad, ideede turuplatsi, jagatud avalikku ruumi, kuhu on kaasatud üha uusi ühiskonnagruppe. Miljardeid kasutajaid kokku toov sotsiaalmeedia on loonud miraaži taolisest kõiki kaasavast ja kõigile avatud ruumist, mis peidab avalikkuse illusiooni taga seda haldavate ettevõtete erahuvisid. Ehk siis sisuliselt on 21. sajandi avaliku ruumi asendanud ja kaaperdanud vähese avaliku vastutusega firmad ja nende erahuvid.

Misogüünia on demokraatiale vastanduv nähtus. Demokraatia on kaasav, misogüünia taotleb poolte kodanike vaigistamist ja välistamist.

Peter Pomerantsev kirjeldas oma mõjukas, tabavalt pealkirjastatud raamatus “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik” vene meedia loodud orwellilikku kõverpilti, kus faktid on pidevalt sobivaks väänatavad. Sarnane simulaakrum on jõudnud idanaabri propagandakanalitest kogu maailma ühisplatvormidele, sealne mis- ja disinformatsiooni levik tekitanud teineteisest üha kaugenevad kõlakojad, millel näib ühisosa peaaegu puuduvat.

Juba mainitud idanaabri poliitilised juhid armastasid veel üsna hiljuti rääkida oma riigikorrast kui demokraatiast Venemaa karakteristikutega. On oht, et üsna pea võidakse hakata rääkima ka meie silme all oligarhiaks kujunevast läänemaailma võimukeskmest kui demokraatiast Ameerika karakteristikutega.

Misogüünia on nimelt demokraatiale vastanduv nähtus. Demokraatia on kaasav, misogüünia taotleb poolte kodanike vaigistamist ja välistamist. Sotsiaalmeedias on misogüünsel sisul aga tiivad. Kui veel 2016. aasta Ameerika eelvalimistel rääkisid nii Bernie Sanders kui Elizabeth Warren vajadusest tehnoloogiahiidude tiibade kärpimise järele, siis kus on sama julged poliitikud täna?

Kuniks saatanaga koos elama õppida tuleb, on aga päevakohasemgi küsimus kõigile püüdlevatele sisuloojatele: kus on normaalsed meeseeskujud? Empaatia, tundlikkus ja hoolivus ei peaks olema mehelikkuse hind, vaid osa sellest.

Kuula podcasti “Ära kaaguta!” vestlust uuringu autorite Maarja Tinni ja Kaarel Lottiga siit.

Loe Praxise uuringut “Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” täismahus siit.