Meie lood #minaka. 11.–20.

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).

20.

Ma kirjeldan kolme juhtumit oma elust, mis nüüd täiskasvanuna tagantjärele mõistes tunduvad väga võikana.

Ma kasvasin ilma isata. Isa polnud ja teades tema tausta ning minevikku oli ka parem, et ta minu ja ema juurde ei tulnud. Ta tõi alati kaasa ainult probleeme. Politsei oli teda mitu korda meie kodust otsimas käinud ja lõpuks ta ka kinni istuma läks.

Isafiguuri mu elus seega polnud. Oli vaid selline pusle, mida sai kokku panna eri kildudest, mis aja jooksul temast räägiti või üldse meestest räägiti. Meheroll oli müsteerium pikka aega. Aga igatsus meheliku läheduse järele kasvas, mida vanemaks ma tüdrukuna sain.

Esimene juhtum oli balletistuudios. Ma võisin olla 8–9-aastane. Kõikide pisikeste plikade ja naissoost tantsuõpetajate vahel oli üks suur jässakas mees, kes mängis meile klaverit. Ta oli väga sõbralik, vaimukas, karismaatiline ning ta täheldas minu puhul sarnaseid jooni. Talle meeldis minuga väga suhelda. Mulle meeldis ta tähelepanu väga. Mingist hetkest alates me hakkasime alati kallistama iga balletitunni lõpus. Ühel hetkel see kalli muutus pikemaks. Talle meeldis oma kätt alati mööda mu selga alla poole nihutada ja mu tagumikul maanduda. Mu sõbranna, kel oli isa, hammustas selle olukorra ükskord läbi ja ütles mulle, et ära kallista teda, ta ju katsub su tagumikku! Siis ma sain aru küll, et ega see normaalne pole ja ma hakkasin vastu ajama. Minu sees oli dilemma – tema lähedus ja huvi minu vastu oli minu jaoks nii vajalik! Mõtlesin, et äkki ma lihtsalt ei kallista teda enam, aga suhelda võime ju ikka.

Järgmiste tundide alguses või lõpus suhtlesime nagu alati. Mingil hetkel, kui ma ei tahtnud talle väga lähedal olla, ta lihtsalt haaras mind oma tohutu jõuga. Ma ei suutnud sellest haardest välja saada ning seetõttu lihtsalt allusin. Ta hõõrus end minu vastu, samal ajal käega minu tagumikku katsudes. Mulle ei meeldinud see, kuid niipea, kui tahtsin eemalduda, käis ta oma jõuga minust lihtsalt üle. Ma ei tahtnud ka karjuda või häält teha, sest ma tundsin, et olen selles ise süüdi. Kogu see olukord oli liiga piinlik ja valus. Lihtsam oli see alla neelata.

Ma imestan tagantjärele, et kuidas seda õpetajad tähele ei pannud. Nad olid ju enamjaolt samas saalis, kui see kõik juhtus. Kevadiselt balletikontserdilt on mul isegi pilt selle klaverimängijaga. Seisame kõrvuti ja naeratame. Pildil on ta käsi viisakalt minu õlal. Pildistajaks on minu ema.

Teine juhtum oli ühes tantsulaagris. Ma olin 15-aastane tähelepanuvajadusega tüdruk. Lisaks tantsutreeningutele juhendas meid kunstilist performance’it tegema üks tol hetkel 30-aastane kunstnik. Ta oli selline kannatava kunstniku prototüüp, pisut endasse tõmbunud, kuid andekatest ideedest läks ta loomingulise puhanguga põlema. Mulle meeldis ta väga. Ma tahtsin tulla välja järjest paremate ideedega, et teda sütitada ja ühel hetkel hakkaski ta mulle palju enam tähelepanu pöörama.

Ühel päeval selle laagri jooksul võtsin oma julguse kokku ja läksin talle oma fotosid näitama. Ma olin tol hetkel fotograafiast väga huvitatud ja tundus, et tema on inimene, kes mulle head nõud ja konstruktiivset kriitikat suudaks jagada. Minu suureks üllatuseks oli tal mulle komplimente palju jagada – et mul on silma heade fotode peale, et mul on tugev kompositsioonitaju, et ma olen üldse oma ea kohta väga tark ja mõistlik …

See viimane kommentaar on alati olnud mu nõrk külg. Ükskõik, millises vestluses keegi mulle midagi selle kohta ütleb, ma olen võlutud automaatselt. Märkamatult olime selle kunstnikuga vahetanud telefoninumbrid ning ta lubas mulle teada anda, kui on jälle pealinnas liikumas, et kohtuda ja veel fotograafiast kõneleda.

Laager lõppes ja algas pikk ning platooniline sõnumeerimise aeg. Ühtäkki muutusid sõnumid järjest julgemaks. Me kõnelesime kurbusest, et laager läbi sai. Veidrast igatsusest üksteise suhtes. Ta rääkis, kuidas ta oma maamajast alasti järve ujuma läheb. Ma ei mõistnud, miks oli vaja mainida, et ta on alasti, kuid arvestasin sellega kui lihtsalt loomingulise liialdusega.

Mõne aja pärast saime pealinnas taas kokku. Meie kohtumine oli väga romantilist laadi. Jalutasime vanalinnas ning rääkisime palju ja kõigest. Ta imetles mind tohutult, minu kauneid silmi, mu tarka juttu, mu andekaid ideid. Ja mina lihtsalt vahutasin ja vahutasin. Üks hetk istusime Šnelli pargis pingile kõrvuti. Ta küsis, kas võib käe mu ümber panna ja ma lubasin seda. See isalik lähedus koos intellektuaalse julgustusega oli kõik, mida ma oleksin tol hetkel osanud oodata. Ma olin väga õnnelik sel hetkel.

Ta küsis, kas võib mind suudelda.

Ma ei osanud järsku midagi vastata. Kui lõpuks suutsin “ei” öelda, uuris ta mult pikalt, et miks mitte. Jutt muutus järsult koos tema karakteriga. Minu pilk puuris end Šnelli pargi rohelisse murusse ja ma tardusin. Tema moosis mind edasi ning tema haare ümber mu piha muutus järjest tugevamaks. Lõpuks suutsin talle argumendiks tuua, et ta on ju täpselt 2 korda vanem kui mina –  15 ja 30. See pole normaalne! Järgnes tema loominguline traktaat sellest, kuidas vanus ei sea piire ning kuidas ma olen oma ea kohta äärmiselt küps.

Ma ei olnud küps.

Ta uuris, kas ma olen kunagi mehega olnud. Ma ei olnud. Ta väitis, et see on väga ilus hetk, kus noor tüdruk naiseks saab.

See kõik tundus mulle äärmiselt vastik järsku ja ma ei mõistnud, kas mulle peaks see tegelikult meeldima? Ma olin end ju ise sellesse momenti mänginud kogu oma vastiku tähelepanu- ja isaliku läheduse vajadusega. Kannatasin tema silitamised mööda mu noort keha ära ning läksin koju.

Ema küsis, kuidas kohtumine mu õpetajaga läks ning vastasin, et hästi. Ma teadsin, et mina vastutan selle tekitatud situatsiooni eest isegi siis, kui tema oli minust kaks korda vanem.

Kolmas juhtum oli kõigest aasta pärast. Olime emaga koos ühes esoteerikalaagris. Ma tundsin end seal taaskord väga hästi. Mul oli tunne, et minuga arvestati kui täiskasvanuga, ehkki ma olin kõigest 16-aastane. Viimasel päeval, kui olime oma telgid ja kotid kokku pakkinud ja meid sõidutati autokastis asustuse poole, peatas selle auto järsult üks mööduv laagriline. Kõigi autokastis viibijate naiste ja meeste juuresolekul avaldas see 30ne aastane mees mulle oma lugupidamist ja imetlust ning andis mulle oma visiitkaardi, et ma temaga ühendust võtaksin.

Ma ei olnud temaga laagri jooksul sugugi suhelnud, kuid selline žest tekitas minus absoluutselt huvi. Ma kirjutasin talle meili ning meie vahel algas pikk meilivahetus. Tema kirjades oli alatasa imetlust minu küpsuse suhtes ning mina tahtsin arutleda lihtsalt elu ja suhteid puudutavatel teemadel. Mingil hetkel kutsus ta mind enda juurde külla täiskuutseremooniale. Sellest ma julgesin oma emale rääkida ning ta ütles selgelt välja oma seisukoha, et see “täiskuutseremoonia” võib väga vabalt muutuda “neitsi ohverdamiseks”. Minus tekitas tülgastust see fakt, et ema arvates on minuga suhtlemine seotud ainult seksuaalse rahuldamise eesmärgiga, kuid igaks juhuks jätsin tõesti minemata.

Selle asemel mainisin talle, kus ma trennis käin ning lubasin tal end koju jalutada. Meie vestluses polnud sugugi seksuaalset alatooni.

Järgmisel nädalal, ilma kokku leppimata, oli ta oma autoga mulle trenni järele tulnud. Küsis, kas võib seekord mu koju sõidutada, kuna õues on nii külm ilm. Autosse istudes andis ta mulle pikad punased roosid. Mulle ei meeldinud see, kuid ma kartsin, et kui ma neid vastu ei võta, siis lõpeb meie vahel igasugune suhtlus ja tema isalik huvi ja mure minu pärast oli minu jaoks nii oluline.

Kui me minu kodu ukse ette autoga jõudsime, proovis ta mind suudelda. Ma lahkusin autost kiirelt. Roosid lendasid maja ees lumehange.

Emale ei julgenud ma sellest rääkida, sest ma sain aru, et ma olen selle situatsiooni endale ise tekitanud jälle. Minu vastik-vastik tähelepanuvajadus on jälle tekitanud olukorra, kus keegi mõistab mind valesti. Kuidas ma suudan neile alati jätta mulje, et olen huvitatud nendega vahekorda astumisest? Järgnevatel kordadel oli tema auto jälle mu trennistuudio ukse all. Haarasin oma sõbranna ja jalutasime koos koju. Ma kartsin väga. Mingil hetkel ta enam mulle trenni järele ei tulnud.

Ma arutlesin emaga teemal, et miks ma viimasel ajal just vanemate meeste tähelepanu olen saanud. Ta arvas, et see on loogiline, kuna ma olen nii kena ja silmapaistev tüdruk targa jutuga. Minu jaoks oli see kompliment. Muud muret aga ma oma emalt ei täheldanud. Meeste jaoks huvitav ja silmapaistev olemine on meie ühiskonnas nii vajalik asi, eriti naiste jaoks. See justkui tõstab sind teistest ette. See, et nad tagajärjena sinuga vahekorda astuda tahavad on juba sinu enda süü, sest sa oled neile jätnud mulje nagu see oleks võimalik, ehkki sa ise sellega nõus pole.

Süü-süü-süü, see on minu süü.

19.

Elu jooksul on päris palju kogunenud neid juhtumeid, kus on tehtud kohatuid märkuseid või ebasobilikke katsumisi, vahet pole kas kannan lohvakaid dresse või lühikesi pükse, olen kaine või võtnud mõne joogi. Rõvedusi stiilis “neiu, tule ime mul lahti” on hüütud nii kodutute poolt pargipingil kui näiliselt normaalsetelt inimestelt tantsuplatsil. Artistina olen kokku puutunud ka publikuga, kes leiab, et on tingimata vaja mu näo ette trügida ja nõuda minult “tisside näitamist”. Kõigis neis juhtumites on jäänud kummalisel kombel endale halb tunne, kuidagi räpane ja rõve – miks mind sunnitakse kuulama nende vastikuid fantaasiaid? Miks on selline käitumine meie ühiskonnas okei?

Üks eredam juhtum toimus pärast kontserdi andmist, kui läksin õue sõpru otsima. Minust vähemalt kümme aastat vanem ja kaks korda laiem meesterahvas tuli mu juurde, et öelda, kuidas talle esinemine meeldis. Tänasin teda ja hakkasin edasi liikuma, kui ta mu randmetest kinni haaras ja mu enda vastu tõmbas. Olin ehmunud ja segaduses. Siis hakkas ta end mu vastu hõõruma ning käheda häälega kuristama, kuidas tal ikka läks kõvaks, kui ta vaatas mu tantsimist ning mul hakkas hirmus. Proovisin ennast lahti tõmmata, kuid jõud ei käinud üle. Rapsisin edasi, palusin end lahti lasta, kuid ta ei kuulanud, vaid rääkis terve aja edasi mingist oma fantaasiast. Inimesed olid ümberringi, kuid keegi ei teinud teist nägugi. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ma lõpuks vabaks sain, vist üks sõpradest tuli ligi ning mees ehmatas. Küll aga mäletan, kuidas pärast seda tekkis mul paanikahoog ning vaatamata sellele, et mina polnud midagi valesti teinud, oli minul vastik ja kurb olla.

Viimane konkreetne juhtum toimus kuu või paar tagasi, kui tulin ühelt taustatantsija tööotsalt. Proovisin vanalinnas taksot saada ning samal ajal kui proovisin taksodispetšeriga kõnelda, lähenes mulle kamp vene turistidest noormehi. Muutusin valvsaks niipea, kui viis meest jäid minu juures seisma ning hakkasid omavahel kõnelema, mind samal ajal silmadega mõõtes. Seda ma aga ei oodanud, et nad korraga tulevad ja hakkavad mu sukkasid kiskuma, samal ajal rääkides kuidas need sukad panevad neid “ulakaid mõtteid” mõtlema. Ütlesin neile valjult (osaliselt lootes, et toon nii tähelepanu olukorrale ning teised tänaval olijad märkavad meid, juhuks kui olukord peaks vägivaldseks minema), et ma ei ole prostituut ning nad jätaks mind rahule. Mehed olid selle peale üllatunud – mis mõttes ei ole? Pikim meestest astus mulle lähemale ja küsis, et mis, kas ma 20 euro eest ka ei võtaks suhu või? Vastasin, et absoluutselt mitte ning hakkasin eemale jalutama –  taksodispetšer oli vahepeal teatanud, et neil pole mulle taksot. Terve tee koju kiirustades vaatasin üle õla, juhuks kui kamp otsustas mulle järele tulla.

Taaskord ei olnud teised inimesed heitnud isegi ühte pilku meie poole. Küll aga oli sellel juhtumil eelmistega võrreldes minu jaoks suur erinevus – lõpuks ometi ei tundnud mina ennast halvasti. Ma ei tundnud häbi, ei süüdistanud ennast oma riietuse või meigi pärast, ainus mis minule jäi, oli uhkusetunne, et olin enda eest seisnud.

18.

Tegelikult on veider, et kui ma mõtlen tagasi ja püüan meenutada, et “millal on mind seksuaalselt ahistatud”, siis meenub ainult üks kord (välja arvatud tantsuplatsil käperdamised). Aga miskipärast arvan ma, et neid kordi on olnud rohkem, võibolla ma ei mäleta.

Igatahes.

Olin vast 12-aastane, mu sõbranna oli 10. Suveaeg, mul olid jalas lühikesed püksid, ise vanadest velvetpükstest lõigatud. Läksime külapoodi jäätist ostma. Maksime ära ja õiendasime midagi oma asjadega kassalindi lõpus, kui nägin, et meie taga tuli üks purjus vanamees – no oma 70+ aastane. Jõllitas meid. Üritasin kiiremini oma asjadega valmis saada. Mul oli väike münditasku võtmerõngaga pandud pükste vööaasa külge, kus raha hoidsin. Ja siis järsku see vanamees astus paar sammu meie poole ja kobas oma käega mu jalgevahet. Olin nii ehmunud, aga veel oli mul PIINLIK! Piinlik sõbranna ees ja müüjatädi ees, kes ütles “Issand!”. Ja mina ütlesin sõbrannale – “Ta tahtis lihtsalt mu rahakotti varastada”. Vanamees irvitas meile näkku. Tulime poest ruttu ära, räpane tunne oli. Mäletasin veel väga kaua tema sõrmede puudust vastikusjudinatega. Ma pole sellest kellelegi rääkinud, teab ainult see sõbranna, kes tollal asja pealt nägi. No mida saab üks 12-aastane tüdruk sellises olukorras teha?

Ma ei ole sellest juhtumist eluks ajaks traumeeritud, mul läks hästi, et midagi hullemat ei ole juhtunud. Aga siiani mõtlen, kui lihtne on langeda ahistamise ohvriks ja oledki täiesti kaitsetu. Tunnen, et mul on elus puhtalt vedanud, et mind pole pidudelt öösel üksi koju kõndides vägistatud, sest ise ma seda ära poleks kuidagi saanud hoida.

17.

Ma ei oska asju kuidagi ajaliselt paika panna, aga mäletan, et juba suhteliselt varakult tundusid mulle mingid meeste kommentaarid ja naljad nõmedad ja mind häiris, et oma naiste ees kommeneeriti teisi naisi. Juba lapsena tundsin, et naisi ei kohelda lugupidavalt ja see häiris mind.

Konkreetsemad juhtumid

Tagumiku katsumine trollis. Ei tea, kui vana ma olin, aga eeldan, et varateismeline. Trollis mees katsus mu tagumikku, kui liikusin vaikselt eest ära, siis tuli mulle järele. Oli päris ebamugav ja ma ei teadnud, mida teha. Keegi kõrvalt ka midagi ei teinud, võimalik, et tõesti ei märgatud, aga väga võimalik ka, et keegi ei tahtnud ja osanud sekkuda. Lõpuks astusin mitu sammu eemale ja keerasin ringi ja jäin talle vihaselt otsa põrnitsema, kuni minu peatus tuli.

Pedofiil metsas. Nõmme metsas mängisime sõbrannaga. Mingi hetk ronisime puu otsa. Kui me seal olime, siis tuli mingi mees ja puust natuke eemal pani maha rätiku, võttis välja pornoajakirja ja hakkas pihku peksma. Me olime puu otsas ja ei osanud midagi teha. Eeldasime, et ta ei pannud meid tähele ja otsis vaikse nurgataguse oma asja ajamiseks. Olime lõksus. Mingi hetk otsustasime vaikselt alla ronida ja jooksime minema. Läksime sealt kohast kaugele ja eeldasime, et sellega sai lugu läbi. Pärast esimese ärevuse möödumist mängisime edasi. Mingi hetk ilmus see mees jälle välja ja tuli meiega juttu rääkima. Uuris kus koolis me käime ja rääkis, et tema on seksuaalkasvatuse õpetaja. Uuris, mida meile sel teemal koolis on õpetatud ja arutas, et peaks meile kooli tulema tundi andma, sest ilmselgelt me polnud asjakohast õpetust saanud. Otsustas siis seal metsas meile põhimõtteliselt eratundi anda, mis hõlmas suhuvõtmist. Mingi hetk jooksime ära. Sõbranna nõudis, et ma vannuks, et ma sellest kunagi kellelegi ei räägi.

Need on kaks värvikamat seika lapselõlvest, mis on meeles, aga lisaks on sõbrannadelt kuuldud lood liputajate kohta, mis on nii elavad, et ma praegu ei suuda ausalt öeldes kindlalt väita, kas ma ise lapsena liputajat kohtasin või mitte. Igatahes oli mul teadmine liputajatest olemas ja hirm nendega kohtuda.
Oma juhtumitest ma vanematele ei rääkinud, sest mida nad ikka oleks teha saanud ja ma tundsin, et ma oleks neid ainult muretsema pannud ja võimalik, et oma vabadele käimistele suuremad piirid saanud. Ma kartsin ka küsimusi stiilis „aga miks sa…. ?“. Sest ma ei oleks osanud tol hetkel selgitada, miks ma ära ei jooksnud või midagi muud enda kaitseks ei teinud. Miks ma enda eest ei seisnud. Igatahes ma ei näinud, et rääkimisest midagi head oleks saanud tulla.

Noore täiskasvanuna

Onav mees võsas. Päevitasin Harku järve ääres. Kuna ma pole avalike randade armastaja, siis leidsin endale koha teistest pisut eemal võsa vahel. Mingi hetk ilmus üks noormees teisele poole võsa ja tegi seal midagi. Tundsin, et asi on kahtlane, aga ignoreerisin teda. Mõne aja pärast tuli ta minu juurde ja küsis, kas ma tuleks ja vaataks, kuidas ta pihku peksab. Ma ütlesin ei. Siis küsis, kas ta tohib seda teha seal võsa taga. Ma ütlesin, et mind ei huvita, tehku mis tahab. Siis onaneeris väga häälekalt seal võsa taga. Ma ignoreerisin edasi. Mingi hetk läks ta minema. Aga väga ebameeldiv tunne jäi kogu juhtumist.  

Tagumiku katsumine tantsu ajal. Tantsisin oma noormehega lähedaselt kui tema sõber lähenes selja tagant ja tuli mu tagumikku katsuma. Ma olin šokeeritud. Tundus, et kogu ruumi peale olin mina ainuke, kes selles situatsioonis midagi ebakohast nägi. Ka mu oma noormees oli segaduses, sest talle tundus, et ma ootasin, et ta teeks midagi, aga ta ei osanud midagi teha ja ei näinud, miks ma sellele nii tugevalt reageerisin. See on üks paljudest situatsioonidest, kus ma olen tundud ennast justkui paralleelreaalsuses. Kus minu ja ümbritsevate inimeste maailmatunnetus on nii meeletult erinev, et see lõhe tundub ületamatu.

Sama seltskonnaga oli ka teine paralleelreaalsuse juhtum. Antud juhul küll ei ahistatud mind. Pärast ühte pidu avaldasid sõbrad kahjutunnet, et mind sellel peol ei olnud, sest seal oli kuidagi kujunenud nii, et võeti teemaks naiste rindade katsumine.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Olla ainuke, kes näeb seksismi ja ahistamist ja tunneb seda kõike eriti raskelt, olles noor ja kujunemiseas ning olla võimetu teistele selgeks tegema, et see kõik teeb haiget ja on oma olemuselt hävitav.
Osa naisi lasid endal ise rinnad üle katsuda, aga vähemalt üks protesteeris päris kõvasti ja siis hoiti teda kinni sel ajal, et teine saaks rinnad üle katsuda. Kahju oli neil siis sellest, et kuna mind peol ei olnud, siis jäid minu rinnad katsumata. Mingil viisil nende peas oli sellel hetkel naiste rindade katsumine ok ja seda ka siis kui naine konkreetselt vastu võitles ning samas nad ei näinud, et oleks olnud okei hiljem minu rindasid katsuda. Kuidagi oli tekkinud nende jaoks mingisugune reaalsus, mille sees normaalsed reeglid ei kehtinud ja võis teha asju, mida muidu ei tohi. Loogika, mis mind siiamaani hämmastab.

Sellised juhtumid mõnes mõttes häirivad mind kõige rohkem, sest need tekitasid meeletut üksinduse ja kaitsetuse tunnet. Olla ainuke, kes näeb seksismi ja ahistamist ja tunneb seda kõike eriti raskelt olles noor ja kujunemiseas ning olla võimetu teistele selgeks tegema, et see kõik teeb haiget ja on oma olemuselt hävitav. 

Juhtumeid on veel, mida ma pole valmis kirja panema ja mul on tunne, et neid asju on väga palju rohkem olnud, aga need on need, mis praegu meenuvad.

16.

Harilik tänava- ja toidufestival Uues Maailmas. Kõnnin sealt koju, mulle tulevad vastu kaks tüüpi, tunduvad olevat mitte kohalikud, ja joogised.

Edasi areneb “vestlus”:

“Mõnusad rinnad!”

“Käi perse, tropp!”

“Ääää, mingi šovinist oled või?”

15.

Vahel jääb mulje, et sõiduõpetajad on need stereotüüpsed ahistajad. Mina nii ei arvanud, kui läksin 17-aastaselt autokooli.

Sõiduõpetajaks oli viiekümnendates meesterahvas. Esimesel tunnil ja teooriatundides oli kõik väga hästi ja ma tundsin ennast kindlalt. Teisel korral sõitma minnes pani ta oma käe mu põlvele. Kolmandal korral silus ta mu juukseid näo eest ära. ütles, et ma ei näe muidu sõita. Mõne aja päras oli ka ta käsi jälle mu põlvel. See liikus mööda mu reit ülespoole, kuni…

Ma kartsin edaspidi kohutavalt autokoolis käia, mul oli paha olla, ma värisesin, aga ma ei rääkinud sellest kellelegi, vaid tegin südame kõvaks ja läksin, sest vanemad maksid ju selle eest ja ma tahtsin sõitu selgeks saada…

Ta küsis palju mu eraelu kohta, tegi nilbeid märkusi, käskis mul järgmisel korral sukkpüksid jalga panna, kinkis mu 18. sünnipäeval mulle lilli ja kallistas, ütles, et silitab mind, kui ma hästi sõidan … Mul oli raske vastu hakata, sest ma olin roolis, sõitvas autos.

Mu sõiduoskused läksid sealjuures iga korraga halvemaks. Hakkasin koos klassiõega sõitmas käima. Kui käisin üksi ja ei lubanud tal end katsuda, siis sain tohutult sõimata, vahel ta ka näpistas mind.

Lõpuks sai mul villand ja rääkisin oma perele kõik ära. Sain teada, et ta oli veel paari mu kooliõde ahistanud ja esitasime avaldused, kus kirjutasime täpselt, mida ta meiega teinud oli.

Paar avaldust oli LIIGA VÄHE selleks, et midagi ette võtta. Ta lahkus küll meie koolist, kuid õpetab siiani kusagil noortele (neidudele), kuidas “autoga sõitma õppida”.

(P.S. Ma olin ALATI kurguni riides ja ma EI naeratanud talle)

14.

Kui olin laps siis mingil hetkel hakkasid naabrionud rääkima, et  “tissinukid sul juba kasvavad”. “tule näita” ja “ma proovin kas juba tulevad” öeldi eelpuberteedile täiskasvanute poolt. Poisid koolis kiskusid särke et teada, kas ma rinnahoidjat juba kannan. Vastik oli.

Kui olin laps, istusin Tartus bussis, kotis muinasjuturaamatud. Märkasin et teisel pool vahekäiku masturbeeris parmaadivälimusega mees hiigelsuur peenis püsti. Jooksin bussist välja (õnneks oli buss parasjagu peatuses). Sündmusest rääkisin alles kunagi ehk 18-aastasena, sõbrannale. Ka tema oli seda meest lapsena bussis näinud.

Veel on juhtunud igasugu asju. Enesepaljastajat olen näinud ka hiljem, mind on ka baaris käperdatud, “hinda” on küsitud tänaval, laevas, trammis, tisse kiidetud võõraste inimeste poolt. Nii palju on kõike olnud, lihtsalt vastik on isegi seda kõike rääkida või meelde tuletada. Samas, kui rääkida, siis nagu hoiaks ennast tagasi, teistel on veel hullem olnud, mind pole vähemalt vägistatud (kuigi ära on kasutatud), pole vähemalt tehtud seda teist või kolmandat, mõtlen. Niigi on hästi läinud, kuigi kuigi olen olnud olukordades, mis tagantjärgi mõeldes oleks võinud ka halvasti minna, järelikult on õnneks läinud. Juhtunud on “ainult” sõnu, “ainult” käperdamisi, “ainult” mõni kahtlane piiripealne lugu.

13.

Õigupoolest meenub mulle juhtum juba 80ndatest, kus ma vist umbes 5-aastasena – kindlasti olin koolieelik –  ema käekõrval pidin taluma mingi suvalise tüübi pikaaegset järelkäimist, kes mu ema endale külla kutsus. “Konjakit jooma”. Ja üllatust, seepärast, et me mingit täiesti vale teed pidime koju läksime. Hiljem sain muidugi aru, et ema ei soovinud talle meie koduust kätte näidata.

12.

Pidu kolleegidega, kolleegi pool külas. Kohal on inimesi, keda saan ka enda sõbraks pidada ja neid, kellega pigem suhtlen üksnes tööasjus, oleme läinud pärast seminarijärgset õhtusööki lisajoogile. Veini voolab, olemine on lõbus. Mingil hetkel katsub IT-spetsialist mu tagumikku. Pööran ümber ja sõiman tal näo täis, jätan kahetsusega laksu kirja panemata. Järgmisel hetkel kutsub mind tollesama IT-spetsialisti tüdruksõber (kes on samuti mu kolleeg) mu kõrvale, on ärritunud ja tahab teada, mida MINA selleks tegin, et IT-Priit mu perset käperdada tahtis.

11.

Olen üliõpilasest puhkuseasendaja suures ajakirjandusväljaandes. Töövaldkonna juht tutvustab mind suures avatud kontoris korraga kõigile. Üks poolprominendist ajakirjanik räägib samal ajal telefoniga. Kui ta on lõpetanud –  ja mina samal ajal tutvun arvutis tööülesannetega – küsib ta kõva häälega üle kontori: “Noh, kes see uus tibi siis meil on?” Mina: “Ma ei luba end tibiks nimetada.” “Sina võibolla jah ei luba, aga mina nimetan ikka.”

Eelmised lood on avaldatud siin.

 

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et ahistamislood ei jääks sahtlisse.

19
FacebookTwitterEmail

Loe ka