Meie lood #minaka. 51.–60.

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

60.

Olin proovipäeval ühes baaris. Kõik läks hästi, oli tunne, et jah, see on okei töö ja saan hakkama. Kuskil kolm tundi enne sulgemist otsustas üks juba päris joogine tüüp, et ta enam leti eest ei lahku, sest ma olevat “linna kõige ilusam baaridaam”. Heaküll, naeratasin, tegi komplimendi, okei. Tema aga ei lõpetanud, hüüdis seda “komplimenti” korduvalt (nii et ikka kõik kuuleksid), tellis jooke ja hakkas aina ebameeldivamaks muutuma. Hakkasime baari sulgema, saatsime kõik koju. Ka tema läks. Vähemalt nii ma arvasin. Kui ma lõpuks kell 3 öösel väljusin, ilmus ta kuskilt nurga tagant välja. Ütles jälle, et oh, kui ilus ma olen ja et tahaks mind koju saata. Keeldusin. Ütlesin, et pole temast huvitatud ja kõndisin eemale. Selleks hetkeks oli hirm juba päris suur. Tänav oli täiesti tühi. Järsku haaras ta mul käest, kiskus mind enda poole. Ma püüdsin end ta haardest vabastada. Ta haaras mul uuesti käest ja hakkas mind endaga kaasa vedama. Ma võtsin oma jõu kokku ja rebisin end lahti ning jooksin kodu poole, paaniliselt selja taha vaadates. Õnneks ta ei järgnenud.
*
Ülikool. Juba semestri alguses sain aru, et see õppejõud (mees, 60+)  keskendub kuidagi “eriliselt” minule. Iga tund, tunni jooksul korduvalt, ütles ta (ja seda terve klassi ees), et vaadake, kui ilus ma olen ja et oh, küll mina ikka oskan seda ja toda hästi jne. Tihtipeale palus ta mul peale tunde veel klassi jääda, et nt ainest rääkida vms. Semestri viimane tund. Taaskord palus ta, et ma kohe ära ei läheks. Ütles mulle, et tal on nii kahju, et see kursus mul nüüd läbitud sai, et ma olin ta lemmikõpilane ja et äkki ma nõustuks ühe kallistusega. Ma ütlesin viisakalt ja enda meelest ikka väga kindla “ei”, sellest hoolimata haaras ta mult ümbert kinni ja üritas suudelda. Rebisin end lahti, jooksin värisedes ja hüsteeriliselt nuttes koju. Ja ma ei rääkinud sellest kellelgi peale ema. Tundsin häbi, mõtlesin, et ilmselt tegin ma midagi, et ise olin loll, et mina olen kõiges süüdi. Ema nõustus.
*
Üks teine kord, üks teine õppejõud (mees, 60+). Kõndisin koolikoridoris, oli tund ja kõik teised olid tunnis. See õpetaja kõndis vastu, äkki muutis ta trajektoori ning hüppas mulle ette ning enne kui ma reageerida jõudsin, surus ta oma rõvedad huuled minu omade vastu ning lihtsalt kõndis edasi. Kivistusin ja seisin sel samal kohal edasi veel päris kaua, öökisin. Samad tunded, mõtted ja häbi.
*
Veel üks kord. Peol. Palju inimesi. Üks sõber jõi end väga purju. Mu tähelepanu polnud temal, rääkisin sõbrannadega juttu. Järsku haaras see sõber mul käest ja tiris täie jõuga tantsule, hoolimata sellest, et keeldusin väga kõvahäälselt. Talle mu kõvahäälsus ei sobinud ning seepärast püüdis ta mind vaigistada oma keelega, täpsemalt – ta püüdis seda mulle kurku suruda. Ma tõukasin ta eemale ja andsin kõrvakiilu, mille peale ta lihtsalt irvitas ja ütles, mida sa pipardad, täis peaga peabki tatti panema. Meie ümber oli palju rahvast, ka mu sõbrannad, kõik vaatasid seda pealt ja naersid kaasa. Üks mu sõbrannadest veel ütles, et mis sa hädaldad, sa ju saadad selliseid kutsuvaid signaale välja, mis sa arvad, et siis juhtub. Signaale? Kuidas?
*
Veel. Sõbrannaga baaris. Täiesti kaine. Tuleb mingi võõras tüüp, krabab mu sülle (ta oli ülitugev, mul polnud võimalustki vastu hakata), jookseb minuga (kes ma siis samal ajal taon teda rusikatega) läbi baari. Minu sõbranna ja tolle tüübi sõbrad jooksevad kogu selle seiga ajal meie kõrval ja üritavad meid lahutada. Ülejäänud baaritäis inimesi vaatavad pealt ja naeravad.   
*
Ja veel. Ja veel.

59.

Olin umbes 14–15 aastane ja olin ühel elu esimesel suuremal peol, mis toimus sõbra vanaema majas. Olime kutsunud oma seltskonnale lisaks veel ühe poisi naabruskonnast, keda keegi väga hästi ei teadnud ega tundnud. Sain aru, et tal tekkis minu vastu huvi. Otsis istumiskohta minu juurde, üritas mu tähelepanu saada ja juttu rääkida, kuid mingi hetk muutus tema tähelepanu väga ebameeldivaks. Oma nooruse ja kogenematuse tõttu ei mõelnud ma sellest midagi, olin pigem isegi meelitatud, et minust mitu aastat vanem poiss räägib minuga. Kuid tundide möödudes hakkas ta muutuma aina innukamaks ja julgemaks. Alguses proovis kätt põlvele panna, millest ma välja ei teinud, siis liikus käsi minu piha peale. Hiljem proovis mind mitu korda suudelda, millest ma viisakalt keeldusin. Ma ütlesin, et ma pole huvitatud. Kuna peol tarbiti ka alkoholi, siis poiss muutus lõpuks vägagi agressiivseks. Üritasin teda vältida, kuid tulutult. Lõpuks eskaleerus see sellega, et ta surus mind üksi nurka ja hakkas kätt väänama. Ma olin šokeeritud, hakkasin nutma ja palusin, et ta lõpetaks. Seda ta ei teinud, käe haare muutus tugevamaks ja tugevamaks. Lõpuks olin põrandal kägaras maas ja anusin, et ta mind rahule jätaks. Õnneks mingi hetk märkasid mu sõbrad, et ma olen kadunud ja tirisid mu pealt ta maha. Ma mõtlen siiamaani õudusega, mis oleks juhtunud, kui mu sõbrad ei oleks vahele tulnud.

Teine juhtum toimus eelmine aasta, kui liikusin poisi juures trolliga koju. Istusin trolli nurka ja ootasin oma peatust. Minust paar pinki eespool oli kaks umbes 30-aastast purjus meest, kes mingi hetk hakkasid mind piiluma. Proovisin sellest mitte välja teha. Paari peatuse pärast liikusid need mehed juba minu kõrvale ja üritasid minuga juttu teha. “Kui vana sa oled, kus sa elad, kus sa maha lähed”, millele järgnes räme naer. Alguses ei vastanud ma neile mitte midagi, kuid pikema pinnimise peale ütlesin kurjalt: “Jätke mind rahule.” Vastus vist pakkus neile nalja ning aasimine jätkus. Küsimustest said ähvardused: “Kas sa tahaksid, et me tuleksime samas peatuses maha. Näitad meile, kus sa elad jah. Me saame sind jälitada.” Nüüd hakkasin juba hirmu tundma, mul oli üsna pikk tee koju. Kirjutasin olukorrast kiirelt sõbrannale, kes üritas mind rahustada. Lõpuks tuli minu peatus, üritasin maha minna, kuid mehed tõkestasid mu teed. Lükkasin end nende kõrvalt mööda ning silmanurgast nägin, et nad jäid oma sõnadele kindlaks, tulid samas peatuses maha ja hakkasid kiirel sammul mulle järgi kõndima.  See hirm, mis mind valdas oli meeletu. Üritasin helistada poisile, kuid ta ei vastanud. Hakkasin jooksma ja nägin, et mehed jällegi kiirendavad sammu ja naeravad. Õnneks olin jalga pannud tossud ja samm oli kiire. Kuid sellest ajast peale kannan alati pipragaasi kaasas. Ma ei tea, kas neil olidki kurjemad plaanid minuga või siis oli minu ahistamine ja jälitamine neile üks suur nali. Ma ei julgenud mitu nädalat üksi peale seda koju minna.

58.

Kui ma olin 15, seisin ma näoga bussipeatuse poole, keskenduses sõbrannast pilti tegemisele. Minust läks mööda üks mees ning alles hiljem sain ma aru, et ta oli möödaminnes mu tagumikku krabanud.

Kui ma olin 16-aastane, olin just kõndinud öösel linnast koju ja sõbrannast lahku läinud ja mu tee jätkus üksi. Minu läheduses peatus auto, milles oli kamp noori mehi. Üks neist hõikas mulle: “Tere, ma olen vägistaja!”. Nad peatusid veel veidi selle autoga. Maa koduni oli naeruväärselt lühike, et takso võtta, seega ma kõndisin koju, ise terve tee värisedes.

Noort tüdrukut ei kaitse ka poisiga koos kõndimine ja rahvarohke keskkond. Kõndides kaaslasega kooliballilt ära, hakkas üks tundmatu kutt mulle väga pealetükkivalt peale ajama, et ma temaga liituksin, kuigi ma ei näidanud selle vastu üles mitte vähimatki huvi.

Kõndides pimedal ajal mööda poest, endal väike koer näpus, on vanamehed teinud liigutusi, nagu tahaks mind taga ajama hakata.

Võib öelda, et mul on vedanud. Mind ei ole vägistatud. Paljudel nii hästi läinud ei ole.

Nende meeste eesmärk ei olnud kuidagi mulle isegi mitte läheneda (ka oma perverssel moel), vaid konkreetselt hirmutada noort neidu, et tema koht ei ole pimedal tänaval liikumas. Naine ei peaks pimedas liikumist rohkem kartma kui mees.

57.

Tüütuid nilbikuid olen varateismelisest saadik eemale pidanud peletama ja hilistes kahekümnendates õppisin lõpuks, et on täiesti okei, kui keegi mind mõrraks peab, sest ei lase ennast käperdada. Selleni läks aga aastaid aega, hulga meeldida sooviva iseloomu mahasurumist ja meeletus koguses süütundest ülesaamist.

Minu esimene kord oli selline, mis vist ka seaduse järgi päris ok pole, kuna mina olin 13 ja poiss umbes 16. Aga ma tegelt kordagi “ei” ju ei öelnud. Asi algas nii, et olime ühisel reisil suure hulga eestlastega ja mulle meeldis üks poiss, kes meeldis ka sõbrannale ja tollele poisile meeldis sõbranna. Hängisime väikese grupiga ühel õhtul koos, kuni teine tüdruk otsustas, et tema läheb oma tuppa magama. Pärast seda pööras too poiss lõpuks oma tähelepanu minule ja kutsus koos pinksi mängima. Ma arvasin, et kui täiega veab, siis saab natuke ka suudeldud (selline tavaline hormonaalse tiineka unistus). Poiss aga tahtis rohkemat ja tema toas vahepeatust tehes tegi ka edasised sammud. Ma kartsin, et kui talle “ei” ütlen, siis ma enam talle ei meeldi. Seega kannatasin ära. Esimene kord pidavatki naissoole ebameeldiv olema. Oma tuppa ma tagasi minna ei julgenud, seega läksin sellesse tuppa, kus enne olime ja võtsin seal ühe vaba voodi. Mõnda aega hiljem tuli keegi minu kõrvale magama. Olin näoga seina poole kui ta oma käe mulle püksi toppis. Üritasin ta kätt ära lükata, aga ta ei lõpetanud. Lõpuks sain lihtsalt ta käte vahelt pääsema ja läksin teise voodisse. Ma siiani täpselt ei tea, kes see oli, aga ta oli üks reisil olnud vanematest poistest, kes oli koos sõprade, mitte vanematega reisil. Ehk siis täisealine. Oma tuppa ei julgenud ma enne hommikut minna, sest mul oli lihtsalt nii häbi, et ma nii rumal olin. 20 aastat hiljem on mul ikka raske uskuda, et 13-aastane ei pidanudki aru saama, mida temast tahetakse. Tean vaimsel tasandil, et mina ei ole süüdi, aga sisetunne ütleb ikka, et loll olin. Aga selgesti väljendatud nõusolek on minu jaoks nüüd tänapäeval seetõttu ülioluline teema.

See ei ole kahjuks mu ainus kogemus, aga teiste mõistmise ja neist ülesaamisega ma alles tegelen, seega jagan ainult toda esimest suurt ja vastikut, mis on kogu mu ülejäänud elu mõjutanud. Hiljuti avastasin küll, et see mind enam nii väga ei mõjuta kui kunagi, sest paar kuud tagasi sattus mu Taxify juhiks too esimene poiss. Minu imestuseks ei olnud mul tema pihta mitte ühtegi emotsiooni. One down, a million to go.

56.

Minu lugu ei ole vist päris klassikaline #minaka ülestunnistus. Et leiaks hääl ja sõnavara, millega rääkida oma lugu, ja näha seoseid, mis on juhtunu mõju minu elule, on kulunud hulk aega. Olen üle 20 aasta tundnud end juhtunu tõttu inimestest ära lõigatuna, üks mitte kellegi seast ja tunnistada mõistan seda alles nüüd, kui valule otsa vaatan.

Kasvasin üles emotsionaalselt düsfunktsionaalses peres, milles mitu põlvkonda elasid koos. Kõige üle troonisid vanavanemad, kelle psühholoogiline vägivald mõjutas kodus valitsenud õhkkonda. Mu vanemate jaoks oli tähtsaim säilitada ideaalpere kuvand, see oli nende südamesoov, ning kumbki polnud lahti lasknud oma lapsepõlve hirmudest. Ühele lapsele projtseerisid nad kõike, mida enda juures näha ei tahtnud, ning teist kandsid kätel. Minu lugu ei ole musta lamba lugu. Mind hoiti ja eelistati, ent sellel oli oma hind: emotsionaalselt olin pere jalamatt, tööriist vanemate omavahelistes suhetes ja justkui ese, mida omada.

Vanemate pilkude alt eemal sain oma vennalt regulaarselt peksa ning ta piinas ja alandas mind seksuaalselt. Teda ei armastatud ning ta tahtis sellest tundest vabaneda. Ema elas minu peal välja oma kontrollivajaduse, sest tema enda elu oli kontrolli alt väljas. Teadsin ja tundsin, et peres polnud kohta tõe rääkimiseks, laps saab sellest aru. Ma ei eksinud selles. Järgnesid koolikiusamise aastad ning võltsmina ehitamine, mille ülesanne oli näida kõike, mida ma enda kohta sisimas ei tundnud. Veenad teisi, ehk jääd isegi uskuma?

Mu elu näib edulugu, ent sisimas tunnen halvavat häbi. Häbi ja paaniline hirm on valusad ning matavad enda alla teised tunded. Võltskuvand kaitseb ja kompenseerib hingevalu, ent teeb iseendaga ühenduses olemise keerukaks. Uskusin sisimas, et ma ei loe, ei saagi lugeda, sest mind pole olemas. Kui varastes 20ndtes hakkasin maadlema seksuaalelu probleemidega, kõrgendas see häbinivood. Kui tekkisid probleemid suhete loomisega ning mu ellu hakkasid tekkima järjepanu inimesed, kelle käitumine mind emotsionaalselt või seksuaalselt ahistas, kerkis hingevalu pinnale.

Ei jäänud üle muud, kui osale endast lõpuks otsa vaadata. Sain teada, et häbi on mitmekihiline, ja rajaneb sellele valele, mida laps iseenda kohta usub, kui talle liiga tehakse. Häbi toetub vaikusele, sest minu häälele ja loole polnud peres kohta. Loobusin iseendast. Ma ei oleks osanud ega julgenud sõnastada juhtunuga seotud tundeid. Veelgi enam, kiindusin hiljem oma vägivallatsejatesse ja tahtsin maailmale meeldida, Kuna see tundus turvaline ja piinamine oli minuga varemgi juhtunud. Pistan täna rinda ärevusega, ent olen ühtlasi ääretult tänulik, et läbi valusate kogemuste lõpuks iseendani jõudsin. Häbiga toimetulek ja eluga edasiminek on protsess, ent olen avastanud, et iseendaga silmitsi seismine paneb mind endast lugu pidama. Valu võib ka tugevaks teha.

55.

Oli kuum suvepäev ja olin otsustanud kanda lühikest seelikut. Olin 18-aastane, sõitsin bussiga koju, Tallinna äärelinna. Tegemist on marsruudiga, mida sõitsin aastaid iga jumala päev. Üks suurimaid puudusi mainitud liini juures on aga, et 3–4 peatust enne lõppu on buss reeglina suhteliselt tühi, mis õhtuti tekitab hirmu. Juhtum mida kirjeldan, toimus aga ilusa suvepäeva keskpäeval, kus justkui polnud mingit põhjust hirmu tunda.

Bussisõidud veetsin üldiselt telefonist muusikat kuulates ja uudiseid lugedes. Ehk siis täiesti omas mullis, panemata oluliselt tähele end ümbritsevat. Nii oli ka see kord. Minu kõrval istus inimene, kelle poole ma ei heitnud mitme peatuse vältel pilkugi, kuigi tundsin, et ta sentimeeterhaaval järjest mulle lähemale liigub. Automaatselt nihkusin järjest enam akna poole, kuid ebamugavat lähedust tundsin aina enam. Kui buss oli möödunud peatusest, kus suurem osa reisijaid lahkus, tundsin järsku, et mööda mu säärt liigub üles kellegi soe käsi. Alles siis tõstsin pilgu ja nägin enda kõrval noormeest, kes igasuguse häbitundeta end avalikult rahuldas, samal ajal minu jalga katsudes. Karjatasin, puhkesin nutma ning lõin meest rusikatega mitu korda vastu õlga, et ta minust eemale läheks. Kahjuks mu värisevate kätega esitatud löögid haiget ei teinud, kuid järgmises peatuses jooksis rahurikkuja õnneks bussist välja. Tegemist oli välismaalasest noormehega, kes karjus üle õla “I’ll sue you” justkui oleks mina teinud valesti, takistades tal enese rahuldamisel lõpuni jõudmist. Mis mind aga siiani enim häiris oli kaasreisijate osavõtmatus olukorrast. Lisaks minule oli lühikeses bussis veel 4-5 inimest, kes toimunu peale peadki ei pööranud, mis siis, et ma ehmatusest kõvasti karjusin ning mitu peatust hiljem hüsteeriliselt nutsin. Näen üldiselt oma vanusest kõvasti noorem ja väiksem välja, seega välimuse järgi oleks võinud juhtum toimuda ka alaealisega – reageerinud poleks isegi need, kes vaid vähem kui meetri kaugusel. Peale seda olen aastaid vältinud võimalusel bussiga liiklemist, kuna vastikustunne ei kao. Vastikustunne konkreetse juhtumi üle… kuid ka selle üle, et sarnaseid lugusid on juhtunud minu endaga rohkem kui korra. Samuti minu emaga, sõbrannadega, sugulastega … Kas ma julgen veel loota, et ühel ilusal päeval ei ole enam tegemist millegi nii tavalisega?

54.

Lugesin Feministeeriumi postitust ja tundsin ennast ära kui kirjutaja ütles, et suuremaks saades võttis tal aega seksiga sina peale saamises ja et see on loomulik ning okay asi. Minul sammuti võttis aega, sest samuti millegi pärast tohutult kartsin. Mäletan kui see puberteedivanus algas, kus sul hakkavad päevad ja tiss hakkab kasvama ning ühiskonna mõistes oled ju nüüd küps naine ja ilmtingimata sõbrannade silmis pead olema oma süütusest lahti saanud. Kuradi mõttetult pask idee, mõtlesin mina, sest kõik see ajas mind endast välja ja ma kartsin meest kui sellist nagu tuld. Kuid tuleb tunnistada, et alates 15-aastast saadik olen palavalt seksi vastu huvi tundnud.

Kuid kust minu hirm alguse sai?

Olin kuskil 4–5-aastane, kui mu kasuvanaisa piltlikult öeldes selga ronis. Ega täpselt ei mäleta, kuid ainult seda, et selline asi oli ja täpselt ei tahagi mäletada. Ta käskis mul koguaeg püksid maha võtta ja tema juurde tulla. Mäletan, et ükskord käisin toas väiksel potil pissil ja kui olin häda ära teinud istus ta seal kõrval ja ütles “tule siia” ma siis koperdasin temani ning edasi on jällegi hägune. Sealt edasi mäletan, et olime voodis tema minu peal ja mina karjusin suurest hirmust “vanaema, vanaema”.

Mingi hetk jõudis vanaema sinna ja lahutas meid.

See, et sellel teemal rohkem ei räägitud ega vanaema midagi ette ei võtnud, on rohkem imelik kui see intsident.

Minu elus on veel mõni rõvedus olnud, kuid see on kõige valusamalt meeles. Ja mis mind selle juures kurjaks teeb on edaspidises elus luhta läinud suhted, kus ma pole suutnud oma meespartneritele hea sekspartner olla. Kuidas ma olen tahtnud nii mõnelegi öelda, miks ma selline apaatne seksi suhtes olen, aga alguses pole julenud ning hiljem pole mõtet, sest kui inimene ei mõista teise inimese raskust hinges, siis polegi ta selgitusi väärt. Tean vaid seda, et õnnelikus kahe inimese vahelises suhtes ei suuda ma mitte kunagi olla, kuna seks partneriga on minu jaoks kohustus, mitte valikuline mõnuallikas. Orgasmi kui sellist pole ma kunagi saanud teise inimese abiga, sest nii vabaks lasta vahekorras, et see võrratu O üks hetk tuleks, on võimatu nende mõtete keskel, kus sa oma keha rõvedaks esemeks pead.

53.

Töö juures korraldati kollektiivile pidu. Olin varastes kahekümnendates, tema kolmekümnendates. Mina olin alkoholi tarbinud, tema mitte. Ta tuli minuga rääkima ning pärast poolt tundi vestlust valju muusika saatel kutsus ta mind endaga kaasa vaiksemasse kohta, et oleks privaatsem rääkida. Heausklikult läksin, olin teda juba mitu kuud tundnud ja ei arvanud temast midagi halba.

Teistest eraldi jõudes lükkas ta mu vastu seina, võttis mu käe ja pani selle endale püksi, ja enda käe lükkas mulle püksi, suudles mind tugevalt huultele ja kaelale. Rabelesin vastu, kuid tema haardest ei saanud lahti enne, kui tema arvas et on küllalt saanud. Ta tahtis mind autoga koju viia, sellest lasi ta mul keelduda ning ta lahkus üksi.

Paar päeva hiljem sain Facebookis temalt sõbrakutse. Sain teada, et ta on abielus ja tal on mitu väikest last. Enam ma ei tööta temaga koos, aga kui teda näen, käivad judinad ikka üle selja.

52.

Kui ma olin kõvasti noorem, käisin ma tihti (tollal veel) noortel režissööridel näitlejana abiks, sisuliselt alates lapseeast. Enamasti oligi kõik tiptop ja keda kõike ei saanud õilsal eesmärgil kehastatud. Aga ükskord läks asi käest. Olin tollal 15 ja kaks režissööri, kes olid mind varemgi korduvalt kaamera ees kasutanud, tegid sündmusi taaslavastavat dokki. Ühes stseenis olin lubanud olla selja tagant rinnahoidja väel. Kuna tegemist oli juba tollal lugupeetud tegijatega, ei osanud ma seda ka vaidlustada, pealegi olin ka varem osalenud bikiinides näiteks ühes rannastseenis. Kohapeal selgus, et sisuliselt on tegemist intiimstseeniga, kus osalesid veel üks naine ja üks mees (muide, mees oli erinevalt meist teatriharidusega). Tegemist polnud ei pornograafilise ega romantilise filmiga. Aga reaalsuses oli meesnäitleja väga purju joodetud ning ta sisuliselt ründas mind seksuaalselt, tegi väevõimuga mul rinnahoidja lahti ja püüdsid mind kabistada. Mis läks kõik linti. Et jah, selja tagant ja kokkuvõttes suhteliselt siivsalt. Aga siiski. Vastu mu tahtmist, ilma minuga kooskõlastamata või nõusolekuta jne. Seal oli igast kahtlasi momente veel ja ausalt öeldes oli mul aastaid pärast seda väga rõve seda kõike meenutada. Umbes nagu ma ise oleksin midagi kohutavalt valesti teinud. Nüüd aastakümneid hiljem saan ma aru, et ei, ma ei teinud valesti. Ma usaldasin professionaale, kes kasutasid ära oma vanuselist ja professionaalset jõupositsioone, survestades mind tegema asju, mida ma ei tahtnud. Ja lastes minuga teha asju, mida ma ei tahtnud.

51.

Kurb on see, et mul oleks nii palju situatsioone kirja panna, et ei teagi, kust alustada. Mõni leebem, mõni tõsisem. Otsustasin põgusalt jagada aga kõige hullemat, minu jaoks senimaani traumeerivaimat.

Olin siis väike, kuskil lasteaiaealine. Seksist ei teadnud suurt midagi, arvasin vist veel, et lapsed tulevad naba kaudu. Üks minust märkimisväärselt vanem meessoost sugulane käis aeg-ajalt meil külas või käisime meie neil külas. Ma tean, et seda juhtus mitmel korral, aga õnneks või kahjuks mäletan ainult kahte intsidenti. Üht neist eriti erksalt. Olime miskipärast tagaaias kahekesi, teiste silme alt ära. Ma istusin tal süles. Ta pani oma käe mulle püksi ja surus oma näpu kohta, kuhu ühe lasteaiaealise tüdruku puhul ei tohiks siseneda midagi peale vajadusel meditsiinilise töövahendi. See kestis mõnda aega ja kuidagi lõppes. Ma ei tea, kuidas. Olen selle nii alla surunud.

Teist korda mäletan ka. Ta palus mul nimelt endale näpp tagumikku pista ja oli selleks juba püksid alla lasknud ja minu poole selja pööranud. Ma keeldusin. Mäletan vaid, et mõte sellest ajas mind nii iiveldama. Ma kartsin nii väga. Mul oli nii häbi. Aga kuidagi sain ma sealt tulema. Vastik on see, et rohkem kartsin ma teistele vahele jäämist, sest mul oli nii häbi. Aga minul ei pidanuks olema häbi.

Kuna tegemist on veel elusa isikuga, kes on mu perega tihedalt seotud, ei ole ma saanud seda kunagi jagada. Ja ei saa ka. Mu lähedased ei vääri seda raskust oma õlule. Aga nii raske ja valus on teada, et väikesed tüdrukud peavad läbi elama selliseid asju ja hullematki ning elama siis terve elu häbis ja süümepiinades, saamata seda kellegagi jagada. Kuigi ma püüan end veenda, et see pole mind täiskasvanueas kuidagi mõjutanud, siis seksuaalelu alustamise suhtes oli mul ehk keskmisest suurem hirm ja läks kaua aega, enne kui ma sain nautida kellegi puudutust sellest piirkonnast.

Ka tänasel päeval, olles täiskasvanud naine, kes naudib vastastikkusele nõusolekule tuginevat seksi, tuleb mul teinekord see mälestus jälle meelde. Ja mul on vastik. Ja ma ei suuda siis enam naudingut tunda. Aga ma ei julge öelda ka miks.

Eelmised lood on avaldatud siin, siin, siin ja siin. 

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et teie lood ei jääks sahtlisse.