Meie lood #minaka. 61.–64.

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

64.

Kas te olete kunagi Rootsi laevaga sõitnud ja mõelnud, et huvitav, miks osad kajutiuksed mõlkis on? Mina tean, miks. Ükskord sõitsin samasuguse kruiisilaevaga. Olin üksi, mul oli väga halb olla. Üks suhe oli lõppenud, üks abort toimunud, olin katkine ja väsinud. Tuiasin mõnda aega laeval ringi ning läksin siis öö hakul oma kajutisse. Trepikojas kohtasin purjus noormeeste seltskonda, neid oli oma neli-viis tükki. Mehed tõkestasid füüsiliselt mu teed ja hakkasid pehmel keelel nõudma “kuhu nii kaunis tüdruk läheb ja miks üksi”. Kuna mul ei olnud absoluutselt tuju mingeid purjus meeste mänge kaasa mängida, trügisin neist lihtsalt läbi, kujutasin ette, et olen tank. See neile ei meeldinud, noormehed hakkasid sõimama ja tulid mulle järgi. Lipsasin kiiresti enda kajutisse sisse ja lõin ukse kinni. Ja siis hakkasid hoobid. Kajutiukse vastu. Rusikate, käte või jalgadega, ma ei tea, aga hommikul oli uks üleni mõlke täis. Ma julgesin uuesti kajutist välja minna alles siis, kui laev oli juba sadamas.

63.

Mis asi on seksuaalelu? Kuulsin seda sõna esimest korda 14aastaselt günekoloogi juures, kuhu sattusin kooli korraldatud meditsiinilise läbivaatamise käigus. Arst küsis: “Kas te elate seksuaalelu?” Ma sain kohe aru, millest käib jutt, ja pidin kahjuks andma jaatava vastuse.

Ja hoolimata sellest, et on raske nimetada seksuaaleluks seda, mis juhtus minuga kaks päeva pärast mu 14. sünnipäeva. Mul oli minust pisut vanem boyfriend, kellega olin tutvunud mõned kuud varem. Midagi tõsist või romantilist meie vahel ei olnud. Sel olulisel päeval läksin tema juurde koju. Me olime lihtsalt suhelnud ja suudelnud. Tundus, et midagi õudset ei ole. Olin teadlik ja vaba.

Loomulikult ma teadsin, mis asi on seks, aga minu tutvusringkonnas ei rääkinud keegi kunagi “esimesest korrast”. Mul oli isegi seksuaalkasvatuse raamat, kus olid peatükid suguhaigustest, menstruatsioonist, rasedusest jne. Aga miskipärast ei rääkinud keegi mitte kunagi “esimesest kogemusest.”

Sel päeval hakkas poiss peale suruma seksi. Mul oli pisarateni hirmus, aga teda see ei heidutanud. Ma keeldusin, ent tema pealekäimisel andsin viimaks alla. Koduteel ma vabisesin. Kahe päeva pärast jättis see tüüp mind maha. Tundsin end ärakasutatuna ja väärtusetuna. Õnneks tekkisid mul hiljem normaalsed suhted, milles muutusin enesekindlamaks ja tugevamaks.

62.

Kord olin Istanbulis tööreisil. Ja et jõuda töökohtumisele, pidin sõitma mõned peatused metroos. Olin koos kahe meeskolleegiga. Metroos oli palju rahvast, kõik seisid üksteisele väga lähestikku. Ja ühel hetkel tundsin ma, kuidas keegi end minu vastu hõõrub. Selgus, et see oli mees, kes seisis väga lähedal mu selja taga. Algul ma kahtlesin – äkki see lihtsalt tundub mulle nii? Ent liigutused olid rütmilised, nii et lõpetasin suhteliselt kähku kahtlemise. Ma olin nagu halvatud – mida teha? Minna polnud kuhugi, karjuda olnuks imelik. Kui see juhtuks minuga praegu, reageeriksin ma kiiremini, aga tookord sattusin ma täielikult segadusse.

Mingi aja pärast (praegu on mul raske hinnata, olid need sekundid või minutid) õnnestus mul end koguda ning ma seletasin olukorda oma meeskolleegile. Ta vahetas minuga kohe kohad ning mees mu selja taga lasi kähku jalga. See kõik juhtus mitme aasta eest ja kokkuvõttes ei juhtunud mitte midagi. Aga meenutada on seda siiamaani ebameeldiv.

61.

Tüütuid nilbikuid olen varateismelisest saadik eemale pidanud peletama ja hilistes kahekümnendates õppisin lõpuks, et on täiesti okei kui keegi mind mõrraks peab, sest ei lase ennast käperdada. Selleni läks aga aastaid aega, hulga inimestele meeldida sooviva iseloomu mahasurumist ja meeletus koguses süütundest ülesaamist.

Minu esimene kord oli selline, mis vist ka seaduse järgi päris ok pole, kuna mina olin 13 ja poiss umbes 16. Aga ma tegelt kordagi “ei” ju ei öelnud. Asi algas nii, et olime ühisel reisil suure hulga eestlastega ja mulle meeldis üks poiss, kes meeldis ka sõbrannale ja tollele poisile meeldis sõbranna. Hängisime väikese grupiga ühel õhtul koos, kuni teine tüdruk otsustas, et tema läheb oma tuppa magama. Pärast seda pööras too poiss lõpuks oma tähelepanu minule ja kutsus koos pinksi mängima. Ma arvasin, et kui täiega veab, siis saab natuke ka suudeldud (selline tavaline hormonaalse tiineka unistus). Poiss aga tahtis rohkemat ja tema toas vahepeatust tehes tegi ka edasised sammud. Ma kartsin, et kui talle “ei” ütlen, siis ma enam talle ei meeldi. Seega kannatasin ära. Esimene kord pidavatki naissoole ebameeldiv olema. Oma tuppa ma tagasi minna ei julgenud, seega läksin sellesse tuppa, kus enne olime ja võtsin seal ühe vaba voodi. Mõnda aega hiljem tuli keegi minu kõrvale magama. Olin näoga seina poole kui ta oma käe mulle püksi toppis. Üritasin ta kätt ära lükata, aga ta ei lõpetanud. Lõpuks sain lihtsalt ta käte vahelt pääsema ja läksin teise voodisse. Ma siiani täpselt ei tea, kes see oli, aga ta oli üks reisil olnud vanematest poistest, kes oli koos sõprade, mitte vanematega reisil. Ehk siis täisealine. Oma tuppa ei julgenud ma enne hommikut minna, sest mul oli lihtsalt nii häbi, et ma nii rumal olin. 20 aastat hiljem on mul ikka raske uskuda, et 13-aastane ei pidanudki aru saama, mida temast tahetakse. Tean vaimsel tasandil, et mina ei ole süüdi, aga sisetunne ütleb ikka, et loll olin. Aga selgesti väljendatud nõusolek on minu jaoks nüüd tänapäeval seetõttu ülioluline teema.

See ei ole kahjuks mu ainus kogemus, aga teiste mõistmise ja neist ülesaamisega ma alles tegelen, seega jagan ainult toda esimest suurt ja vastikut, mis on kogu mu ülejäänud elu mõjutanud. Hiljuti avastasin küll, et see mind enam nii väga ei mõjuta kui kunagi, sest paar kuud tagasi sattus mu Taxify juhiks too esimene poiss. Minu imestuseks ei olnud mul tema pihta mitte ühtegi emotsiooni. One down, a million to go.

Eelmised lood on avaldatud siin

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et teie lood ei jääks sahtlisse.

4
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Tüdruk meie hulgast

Need, keda huvitab queer-kogukonna ajalugu, on ilmselt kuulnud ka Stonewalli rahutustest. 1969. aasta juuni sündmused olid ülemaailmse LGBT+ liikumise jaoks…

Kui Muumitroll läheks valima

Hiljuti võtsin kodusest raamatuvirnast taas Tove Janssoni muumilugude raamatu, nagu ma ikka teen, kui tahan vaheldust lugemismaterjalile päevakajalistel teemadel, professionaalselt…