Miks on süütuse ja neitsilikkuse ülistamine ohtlik?

Tänapäevane teaduslik fakt on see, et osal naistel hüümen puudub, osal on see väga elastne, et penetratiivne seks ei põhjusta selle vigastus, osal on see habras ja võib näiteks treeningu käigus puruneda. Nagu kõik inimesed on erinevad, võivad ka hüümenid suuresti erineda, nagu pildil kujutatud. Illustratsioon: Marie Abel

Seksuaal- ja reproduktiivtervisega on seotud palju müüte ja valeinformatsiooni, millel küll puudub tõenduspõhine alus, kuid mis on sellest hoolimata nii laialt levinud, et need mõjutavad negatiivselt inimeste tervist, turvatunnet, heaolu. Siin artiklis keskendume naiste seksuaalsusega seotud narratiividele süütusest ja neitsinahast.

Hüümen ehk “neitsinahk” on limaskestakurruke, mis paikneb tupeavas. Miks on vajalik kasutada sõna “neitsinahk” jutumärkides, ehkki see on eestikeelne anatoomiatermin? Seda põhjusel, et hüümenile ja “neitsilikkusele” sajandite jooksul omistatud sotsiaalne ja kultuuriline tähendus alavääristab naisi ning tüdrukuid. Nimelt on patriarhaalsed ühiskonnad hinnanud naiste ja tüdrukute väärtust nende seksuaalse aktiivsuse/passiivsuse põhjal, mõistes hukka igasugused seksuaalsuhted enne abielu ning käsitledes naiste seksuaalsust ainult meeste seksuaalse heaolu ja naudingu kaudu. Kuigi praeguses Eesti ühiskonnas ei peeta naiste seksuaalsuhteid enne abielu enam taunimisväärseks, on siiski laialt levinud negatiivsed hinnangud naiste kohta, kellel on olnud või on palju seksuaalpartnereid ja kes räägivad avalikult oma seksuaaltervisest, soovidest ja vajadustest. 

Süütuse- ja neitsinahanarratiivid loovad müüte

Isegi seksuaalhariduse-tervise kontekstis tundub naise kehast ning seksuaalsusest rääkimine ja sõnade “menstruatsioon”, “vulva”, “kliitor” kasutamine kui midagi piinlikku ja häbiväärset. Häbitunne ning stigmatiseerimine viib aga omakorda vaikimise ja infopuuduseni, mis mõjutab otseselt seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitset. 

Niisiis ongi paljude inimeste jaoks uus teadmine, et hüümenil puudub funktsioon: tegemist on lihtsalt suguteede arengu jäänukiga, mis ei oma meditsiiniliselt tähtsust. Kusjuures ka evolutsioonibioloogid ei oska vastata küsimusele, mis sellise anatoomilise struktuuri eesmärk võis olla. Ometigi on hüümen ümbritsetud müütidest, uskumustest ning paraku on maailmas naisi ja tüdrukuid, kellele hüümeni puudumine või selle teistsugune ehitus on maksnud nende staatuse ühiskonnas, tervise või koguni elu.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ometigi on hüümen ümbritsetud müütidest, uskumustest ning paraku on maailmas naisi ja tüdrukuid, kellele hüümeni puudumine või selle teistsugune ehitus on maksnud nende staatuse ühiskonnas, tervise või koguni elu.
Suguteede, sh hüümeni anatoomia kohta levib palju teadmatust ja eksiarvamusi. Näiteks on arvatud, et hüümen asub kuskil sügaval tupes või et see on justkui mingi sein, millest esimese vahekorra ajal tuleb läbi murda. Viimane põhjustab eksiarvamust, mille kohaselt peab esimese vaginaalse penetratsiooni ajal hüümen kindlasti rebenema ja veritsema ning vahekord olema valus. See viib omakorda ebaõige järelduseni, mille kohaselt valu või veritsuse puudumine esimese vahekorra ajal viitab sellele, et naine ei olnud “süütu”.

Teadusuuringute järgi esineb esimese penetratiivse vahekorra ajal veritsust vaid umbes 25% inimestest, kellel on tupeava, ning reeglina pole see seotud hüümeni rebenemisega, vaid valulikkus ja veritsus tuleneb sagedamini tupe limaskesta marrastusest. Marrastust võib tekitada aga kuivus ja lihaspinge, mida võib põhjustada esimese penetratiivse vahekorraga kaasnev ärevus ja puudulik kommunikatsioon partnerite vahel. Viimasele on omakorda aidanud kaasa ühiskondlik kollektiivne vaikimine naiste seksuaalsuse ja naudingu teemadel ning puudujäägid seksuaalhariduses. Selle asemel, et rääkida suhtlemisest, turvalisusest ning kehalisest autonoomiast, raamitakse seksuaalkäitumine “neitsinaha purunemise” ja “süütuse kaotamise” juttudega. 

Õpime anatoomiat: vulva ehk häbe. Illustratsioon: Marie Abel

Müütidel pole meditsiinilist tagapõhja

Faktipõhine info on see, et mõnel inimesel hüümen üldse puudub, on sedavõrd elastne, et ei rebene, vaid venib, või on hüümen rebenenud varasema toimingu käigus. Veritsuse ja valu puudumine penetratsioonil (peenise või millegi muu sisestamisel tuppe) ei anna seega informatsiooni selle kohta, kas varem on penetratsiooni toimunud või ei. Mitu teadusuuringut on näidanud, et ka arstid ei suuda läbivaatuse käigus hinnata inimese “neitsilikkust”, meditsiinilise hariduseta inimestest rääkimata. 

Harvadel juhtudel esineb anatoomilisi eripärasid, nt hüümeni vahesein, hüümen katab tupesuuet ja selles on üksnes väga väike ava, või on tupesuue täielikult kaetud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Mitu teadusuuringut on näidanud, et ka arstid ei suuda läbivaatuse käigus hinnata inimese “neitsilikkust”, meditsiinilise hariduseta inimestest rääkimata.
Selliste hüümeni ehituse iseärasuste korral võib penetratsioon (peenise või millegi muu viimine tuppe) olla väga raske või võimatu ning osutuda vajalikuks meditsiiniline sekkumine. Samas ei ole enamik juhtusid, kus penetratsioon on valulik, raskendatud või võimatu, seotud hüümeniga (ehkki ka siin saab abiks olla asjatundlik naistearst või seksuaalnõustaja).

Laste seksuaalse ärakasutamise puhul võib suguteede vigastustel ja hüümeni vigastustel olla kohtumeditsiiniline tähtsus, kuid see jääb juba kohtumeditsiini valdkonda. Olgu öeldud, et väliste vigastuste puudumine ei tähenda seda, et seksuaalvägivalda ei toimunud. Näiteks võis seksuaalne kuritarvitamine toimuda ilma penetratsioonita, toimus oraalne või anaalne penetratsioon. Teismeliste ja täiskasvanud naiste vastu toime pandud seksuaalvägivalla korral võib esineda nähtavaid vigastusi, kuid enamasti toimub seksuaalvägivald füüsilisi jälgi jätmata. Jällegi, füüsilise vägivalla või nähtavate vigastuste puudumine ei tähenda, et seksuaalvägivalda ei ole toimunud.

Miks on süütuse ja neitsilikkuse ülistamine ohtlik?

Esiteks, süütuse ja neitsilikkuse ülistamine kultiveerib narratiivi, mille kohaselt sõltub naiste ja tüdrukute väärtus sellest, kas nad on olnud penetratiivses vahekorras. Loomulikult ei ole see nii, inimese seksuaalkogemused (või nende puudumine) ei tee teda kuidagi väärtuslikumaks või alaväärsemaks. Teiseks, naiste ja tüdrukute “väärtuse” sidumine hüümeniga võib viia inimõiguste rikkumisteni nagu nt “neitsilikkuse kontrollid” ehk sunniviisilised günekoloogilised läbivaatused eesmärgiga tuvastada, kas naine on “süütu”.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Jutt süütuse kaotamisest väljendab negatiivset hoiakut naiste seksuaalsuse kohta, andmata informatsiooni sellest, milliseid seksuaalseid tegevusi on inimene kogenud.
Kolmandaks, süütuse kontseptsioon on seotud väga piiratud heteronormatiivse käsitlusega, kus seks toimub ainult mehe ja naise vahel ning seisneb üksnes peenise viimises tuppe. Tegelikkuses on inimeste seksuaalelu mitmekesisem ja võib koosneda mitmesugustest kogemustest. Neljandaks puudutavad “süütuse” ja “neitsilikkuse” ootused ebaproportsionaalselt just naisi ja tüdrukuid – nt süütuse kaotanud naine on räpane, midagi endast kaotanud või ära andnud, samas kui süütuse kaotanud mees on kõva tegija ja tõeline mees. Samuti kõneleb süütuse äraandmine või süütuse kaotamine stereotüüpsest eksiarvamusest, mille kohaselt naised ei soovi seksuaalvahekorda ja/või ei naudi seda, see lihtsalt juhtub nendega.

Aga kuidas me siis teame, kas inimene on süütu?

Niisiis on süütus ja selle sõltumine neitsinahast müüt, millel puudub seos tõenduspõhise meditsiiniga. Jutt süütuse kaotamisest väljendab negatiivset hoiakut naiste seksuaalsuse kohta, andmata informatsiooni sellest, milliseid seksuaalseid tegevusi on inimene kogenud. Seega peaks näiteks tervishoiutöötajad patsiendiga rääkima mitte süütuse kaotamisest või eeldama, et seksuaalelu alustamine võrdub vaginaalse penetratsiooni kogemusega, vaid esitama konkreetseid küsimusi (nt “kas olete olnud vaginaalses/tupekaudses vahekorras?”) ja ainult siis, kui see on patsiendi visiidi ning mure mõttes asjakohane. Seksuaal- ja reproduktiivtervist puudutava tõenduspõhise informatsiooni kättesaadavus kõikidele inimestele nendele sobivas vormis ja keeles on oluline ka selleks, et neil oleks sõnavara, millega kirjeldada oma vajadusi, kogemusi, oskus nimetada kehaosi, küsida küsimusi ilma hirmutunde ja valehäbita.

Samuti on tähtis, et inimene teaks, et sugulisel teel levivate infektsioonide risk kaasneb ka oraalse ja anaalse seksiga ning seksimänguasjade jagamisega, mitte üksnes vaginaalse seksiga; rasestumise risk esineb vaginaalse seksiga ja/või kui ejakulatsioon toimub tupes või vulval jne. See on oluline, kuna maailmas on piirkondi, kus „neitsilikkuse“ säilitamiseks ollakse enne abielu näiteks anaalsetes ning oraalsetes vahekordades, kuid ei olda kursis, et ka sellisel juhul on vaja end kaitsta seksuaalsel teel levivate infektsioonide eest. Ka oraal- ja anaalseks on seks ning kumbki ei pruugi olla riskivaba.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Seksuaal- ja reproduktiivtervisest rääkides tuleks seega keskenduda inimese turvalisusele, enesemääramisõigusele, nõusolekule, rahulolule seksuaaleluga, mitte hinnata ühe rudimentaarse limaskestakurrukese staatust.

Esimestest seksuaalsetest kogemustest rääkides võib seega “süütuse kaotamise” asendada sõnaga “seksuaaldebüüt”, mille on välja pakkunud Rootsi Seksuaaltervise Liit (Riksförbundet för sexuell upplysning). Inimene saab ise otsustada, mida ta loeb seksuaaldebüüdiks: kas esimest masturbeerimist, esimest kaaslasega alasti koos magamist, esimest oraalseksi, esimest penetratiivset vahekorda, esimest orgasmi või hoopis midagi muud. Erinevalt “süütuse kaotamisest” ei anna termin “seksuaaldebüüt” hinnangut, seksuaaldebüüdi olemuse ja definitsiooni otsustab inimene ise. 

Igal inimesel on õigus heale seksuaal- ja reproduktiivtervisele

Seksuaal- ja reproduktiivtervisest rääkides tuleks seega keskenduda inimese turvalisusele, enesemääramisõigusele, nõusolekule, rahulolule seksuaaleluga, mitte hinnata ühe rudimentaarse limaskestakurrukese staatust. Kõigil inimestel on õigus luua rahuldustpakkuvaid ja turvalisi seksuaalsuhteid ning olla kaitstud kahjulike stereotüüpsete hoiakute eest, mis võivad puudutada nende vanust, erivajadust, seksuaalset ja soolist identiteeti. Arusaadava, eakohase ning tõenduspõhise seksuaalhariduse pakkumine on üks osa inimõiguste kaitsest ning üks eeldustest, et inimesed ise oskaksid ja julgeksid nendel teemadel rääkida ning mure või küsimuste korral spetsialistidelt abi saada.  

Igal inimesel on õigus heale seksuaal- ja reproduktiivtervisele, otsustada ise oma keha ning tervist puudutava üle ilma sunni, vägivalla, hirmutamise ja diskrimineerimiseta. Hea tervis ei seisne mitte ainult haiguse puudumises, vaid parimas võimalikus füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundis. See tähendab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise tagamisel on nii meditsiiniline kui ka sotsiaalne mõõde, seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitseks on vajalikud nii toimiv ning inimõigustest lähtuv õigus-, tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteem. 

Muuhulgas peab riik kindlustama, et kõikidele inimestele on kättesaadav ja ligipääsetav tõenduspõhine ning eakohane seksuaalharidus, mis ei taastooda kahjulikke stereotüüpe, võtab arvesse erinevate inimeste kogemusi-vajadusi, ei häbista, ei naeruväärista, ei vaigista. Piisavad teadmised annavad inimesele võimaluse teha informeeritud valikuid, tunda ennast turvaliselt ning otsustada ise oma keha ning tervisesse puutuva üle, ja küsida vajaduse korral abi.  

Allikad ja lisalugemist

Lynn Enright, “Vagina: A Re-Education” (2019) 

Anna Carey, “Vagina: A Re-education by Lynn Enright – teaches us what schools wouldn’t”, Irish Times,  30.03.2019, kättesaadav siit.

TEDx kõne, Peggy Orenstein,“What young women believe about their own sexual pleasure”.

Melissa Fyfe, “Get cliterate: how a Melbourne doctor is redefining female sexuality”, the Sydney Morning Herald,  08.12.2018, kättesaadav siit. 

Euroopa Inimõiguste Kohtu “süütuse testide” kaasuste kohtupraktikat on käsitletud siin artiklis: Liiri Oja, Alicia Ely Yamin, “‘Woman’ in the European Human Rights System: How is the Reproductive Rights Jurisprudence of the European Court of Human Rights Constructing Narratives of Women’s Citizenship?”, Columbia Journal of Law and Gender, Vol. 32/1 (2016), kättesaadav siit. 

Jen Gunter „The Vagina Bible“ (2019)

Olson RM, García-Moreno C. Virginity testing: a systematic review. Reprod Health. 2017;14(1):61. 

Peggy Orenstein “Girls & Sex” (2016)

23
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka