Millest räägib kvääriulme ajalugu? Reproduktiivõigustest, globaalsest kogukonnast ja üksindusest

Sel kevadel esines Tartus ulmekirjanduse konverentsil (Annual Conference of Science Fiction Research Association, SFRA) üks kvääriuurijate perekond Kansasest. Bogi Takács Perelmutter pidas plenaarettekande kvääri representatsioonidest külma sõja aegses angolofoonses ja ungarikeelses ulmekirjanduses. R.B. Lemberg juhtis kahte vestlusringi. Esimene neist oli pühendatud reproduktiivõigustele ja teine traumakäsitlustele soouurimuslikus ja kvääriulmes, lisaks pidas ta ettekande vendade Strugatskite ja Ursula K. Le Guini loomingu seostest.

Rebeka Põldsam küsis USAs elavatelt ukraina ja ungari päritolu teadlastelt, miks on ulmes üha populaarsemaks teemaks muutunud reproduktiivõigused ja milliseid tähendusi kannab kvääriajalugu, globaalne kväärikogukond ja -aktivism.

Alustame sellest, mida olete mõlemad hiljuti uurinud: milliseid reproduktiivõiguste küsimusi on näha praeguses ulmekirjanduses?

Bogi: Mulle tundub, et praegu on reproduktiivõigused Põhja-Ameerikas väga kuum teema, kuna Roe vs. Wade tühistati. Nüüd tahavad kõik sellest kirjutada, kuigi üsna pikka aega nendest eriti juttu polnud. Varem arutlesid reproduktiivõiguste üle inimesed, kes olid mitmekordselt marginaliseeritud. Nüüd, kui selle teema on avastanud enamus, nihkub rõhuasetus. Mulle tundub, et reproduktiivulme kirjutamises justkui leiutatakse praegu uuesti ratast, kuigi seda on ulmes käsitletud juba ammu.

R.B.: Reproduktiivõigused on muutunud väga raskeks teemaks, valusalt lähedaseks ja tooreks. Mul ilmub varsti novell, kus üks kahest peategelasest otsustab teha aborti. Üks testlugeja juba kurtis, et miks ei olnud selle kohta antud ette hoiatust, kuna abort muutis lugeja kurvaks. Tegelikult oli see vaid väike osa loost. 

1970ndate ulmes kirjutati palju partenogeneesist [seksivaba reproduktsioon – toim.] ja mõni selline romaan on tõusnud üsna silmapaistvaks reproduktsioonitehnoloogiat käsitlevaks teoseks. Kirjutati naisseparatistlikest ühiskondadest ja esitati endale küsimus, kuidas seal lapsi saadakse. Minu arvates üks kuulsamaid on Lois McMaster Bujoldi “Vorkosigani saaga” sari (1986–…; eesti keeles osaliselt välja andnud Varrak) emakareplikaatoritest. Nendes lugudes kasutavad kõik emakareplikaid, teiste seas kväärid ja sooliselt segregeeritud rühmad.

Bogi Takács Perelmutter SFRA konverentsil plenaarettekannet pidamas. Tartu, 7. mai 2024. Foto: Signe Oidekivi

Huvitav, kui palju oli see 1970ndate partenogeneesilaine ulmes seotud feminismi teise lainega? Shulamith Firestone kirjutas 1970. aastal raamatus “The Dialectics of Sex” (“Arutlusi soost”), et perekond tuleb dekonstrueerida ja lapsi tuleb sünnitada ja kasvatada senisest teisiti. Kas ulmekirjanikud olid temaga kuidagi dialoogis?

Bogi: Ma arvan, et autorid jõuavad selle teemani täitsa eri vaatepunktidest. Hulk neist jõudis reproduktsiooniteema juurde teise laine feminismi ja lesbiseparatismi kaudu. Aga nt Lois McMaster Bujold jõudis sinna teistmoodi.

R.B.: Ma arvan, et partenogeneesiromaanid olid nii populaarsed, sest inimesed püüdsid 1970ndatel välja mõelda, kuidas luua jätkusuutlikke ainult naistele mõeldud kogukondi. Lesbiseparatism oli teatud määral seotud poliitilise lesbilisusega, st kõik inimesed ei olnud tingimata lesbid, vaid nad ei tahtnud enam meestega samas maailmas elada. Eraldi naiste maailmast otsiti vägivallast eraldumist ja leevendust muudele probleemidele. Pakuti igasuguseid lahendusi, millest üks oli partenogenees. Paljud inimesed ei teadnud, kuidas partenogeneesi kirjeldada, sest võimalusi on ju palju.

Bogi: Aga isegi kui kasutati spekulatiivseid elemente, jäädi sooküsimustes sageli essentsialistlikuks: naised on sellised, mehed on sellised – midagi vahepealset ei saa olla.

R.B.: Lois McMaster Bujoldi juures on minu arvates huvitav, et kui ta selle tehnoloogiaga välja tuli, olid seal algusest peale äratuntavalt kväärid elemendid sees. Näiteks “Ethan of Athoses” (1986) on ainult geimehed, kelle kasutada on kogukonna asutanud meestelt säilitatud geenivaramu, kuid see on otsa saamas. Kuigi neil on olemas tehnoloogia, napib neil geene ja nad peavad galaktikast emakareplikaatorite jaoks uusi geene hankima. Minu jaoks oli huvitav, kui selgelt see on geide maailm.

Nüüd SFRA konverentsil oli arutelu ühesoolistest ühiskondadest ulmes. Esile tuli muster, kus paljudes meesseparatistlikes lugudes ei ole homoseksuaalsust: naisi pole olemas, aga mehed on kuidagi ikka veel heteroseksuaalsed. See kõlab võimatuna.

Aga üldiselt kirjutatakse reproduktsioonist hoopis teistsugusest vaatenurgast. Telesarja “Teenijanna lugu” populaarsus on reproduktiivõiguste teemad populaarsemaks muutnud ja see on tõuganud tagant uusi lugusid. Tahaksin veel välja tuua Botswanast pärit Tlotlo Tsamaase ja tema värske Põhja-Ameerika ulmeromaani “Womb City” (2024, “Emakalinn”). Tsamaase raamat esindab ulme hiljutist nihet düstoopiate poole. Kui varem valitses reproduktiivulmes pigem utoopiate vaim, siis praegune pööre düstoopiate poole on rohkem kooskõlas sellega, mida oleme varem näinud transautorite düstoopilistes lugudes. Osaliselt on see tingitud sellest, et transinimeste olukord on alati olnud düstoopiline. 

R.B Lembergi “Yoke of Stars. A biodiverse book”

Bogi, plenaarettekandel rääkisite kväärirepresentatsioonidest varases ungari- ja ingliskeelses ulmekirjanduses. Märkasin, et lesbid on palju harvemini esindatud kui teised kvääriidentiteedid. Millal lesbid ungari kirjandusse ilmuvad? Kui sõdadevahelises Euroopas oli meeste homoseksuaalse identiteedi kategooria üsna selgelt välja joonistatud, siis lesbid, transinimesed ja mõned geid jäid tihtilugu ebamäärasesse n-ö kolmanda soo kategooriasse. Eestikeelses kirjanduses mainitakse lesbisid pärast teist maailmasõda uuesti alles 1970ndatel, kuid siiski tundub, et lesbiidentiteet oli külma sõja ajal üsna tundmatu. Sellega seoses meenub mulle Maria Takácsi dokumentaalfilm “Salajased aastad” (2010) ungari lesbidest ja biseksuaalsetest naistest, kes räägivad, kuidas nad pikka aega ei leidnud oma ihade kirjeldamiseks sõnu. Kuidas on lood ulmekirjanduses?

Bogi: Ungari suundumused olid üsna sarnased ülejäänud Euroopaga, mida kirjeldad. Kriminaalõigus keskendus meeste homoseksuaalsuse keelustamisele, politsei koostas meeste andmebaase jne. Anita Kurimay kirjutab raamatus “Queer Budapest” (2020), kuidas sõdadevaheline Ungari valitsus püüdis teha nägu, et mingisugust homoseksuaalsust pole olemas, sest kui sellest avalikult rääkida, muutuks see n-ö epideemiliseks.

Ettekandes rääkisin Nándor Ujhelyi romaanist “Kahesoolised” (1922), milles on soolise voolavuse motiive, aga selles on ka lesbisuhted ja ilmselt isegi rohkem lesbi- kui geimotiive. Seksuaalsust on raamatus üsna eksplitsiitselt kirjeldatud ning riigiaparaat kiusas Ujhelyit lugude kirjutamise ja avaldamise eest taga seni, kuni ta lõpuks riigist lahkus, sest vastasel juhul oleks ta vangi läinud.

Mis puudutab ajalugu laiemalt, siis mulle tundub, et varasemast ajast peaks olema palju rohkem teadmisi diskursiivselt edasi kandunud. Paraku on kväärikultuuride puhul asi tihti selles, et diskursused on põlvkondade vahel korduvalt katkenud. Seepärast tuleb varem olnut pidevalt taasavastada. Võtkem näiteks Berliin, mille sõdadevahelise perioodi elav kväärikultuur pärast teist maailmasõda hävitati ja agressiivselt alla suruti.

R.B.: Mina alustasin oma karjääri keeleteadlasena ja praegu uurin vene ja teiste keelte mittebinaarsete vormide arengut. Pärast sissetungi Ukrainasse on Venemaa Föderatsioon kolme suure laine käigus võtnud vastu transvaenulikke seadusi: suvel 2022, juulis 2023, novembris–detsembris 2023. Nende tagajärjel oleme näinud, et mittebinaarsed vormid lihtsalt kaovad, sest nende kasutamise eest võib nüüd vangi minna. Need vormid ei kao niisama, vaid kõnelejad vaikivad. Nad kustutavad oma sotsiaalmeediakontod, nad lähevad ära, migreeruvad, lammutavad oma võrgustikud, suunduvad põranda alla, nimetavad end ümber ja peidavad end ära.

Mis puudutab ajalugu laiemalt, siis mulle tundub, et varasemast ajast peaks olema palju rohkem teadmisi diskursiivselt edasi kandunud. Paraku on kväärikultuuride puhul asi tihti selles, et diskursused on põlvkondade vahel korduvalt katkenud. Seepärast tuleb varem olnut pidevalt taasavastada. Võtkem näiteks Berliin, mille sõdadevahelise perioodi elav kväärikultuur pärast teist maailmasõda hävitati ja agressiivselt alla suruti.

Võime mõelda sellest perioodist kui näidisjuhtumist, kuid sellised näiteid leiab ajaloost palju. Autoritaarsed režiimid on teatud identiteedid alla surunud ja nähtamatusse tõrjunud. Kui nüüd mõelda kvääride inimeste elust jäävate jälgede kustutamisele – ja Venemaal järgitakse sovetliku ruumi piiranguid – siis näeme ühe peamise autoritaarse võimu kehtestamise vahendina vanglakaristust. Aga kõigepealt muudetakse teatud teemad sõnastamatuks, siis kustutatakse need avalikust elust nii, et need küll eksisteerivad, aga ilma dokumenteeriva jäljeta. Seda vaigistamist on hästi selgelt näha läbi kvääriajaloo. Vaadake, kui kiiresti võib kväärikultuur kaduda. 

Praegu võitleb Venemaa kvääride globaliseerumisega. Kväärikogukonnad üle maailma on end ise võimestanud. Internetiajastu on seda tõhustanud, kuid rahvusvahelised kogukonnad olid olemas juba ammu enne internetti: näiteks seesama Berliin oli 1920ndatel omamoodi keskus. Teater, kirjandus, kunst, teadus – kõik jõudsid Berliini, inimesed käisid sealsetes baarides ja salongides, kuhu kogunedes mõeldi üha rohkem asju välja. Nüüd on internet hõlbustanud suhtlemist globaalsete LGBTQ+ kogukondade ja üksteist mõjutavate keelte vahel. Näiteks Indias või Botswanas tulevad ka inimesed kapist välja ja tahavad nendest teemadest rääkida. Me näeme seda oma töös kirjandussfääris – kväärid kirjanikud töötavad nii inglise kui ka oma emakeeles, et luua kvääri meediat ja lõpetada vaikimine. Venemaa Föderatsioonis katkestatakse selliseid sidemeid deglobaliseerimise kaudu, püüdes piirata juurdepääsu internetiühendusele.

Globaliseerumisel on ilmselgelt palju halbu külgi, aga osa sellest on LGBTQ+ inimeste kogukondadele olnud suureks toeks. Nüüdsed juurdepääsupiirangud, sh globaalsele sotsiaalmeediale, raamatuvahetusele või näiteks PayPalile või Patreonile, on muutnud keeruliseks paljude kvääride loomeisikute elu, kes sõltuvad nendest platvormidest kui olulistest ressurssidest, mille kaudu oma töid teistesse maailmajagudesse müüa ja vältida toksilisi töökohti. Ka ligipääs internetiraamatukogudele on piiratud. Paljud transinimesed sõltusid nendest ühendustest. Nüüd karistatakse neid oma identiteedi väljendamise eest.

Kas 20. sajandil oli LGBTQ+ inimeste kõrval teisi gruppe, kes on vaikitud nähtamatuks?

R.B.: Minu uurimistööst nähtub, et kvääridega koos on maha vaikitud ka puudega inimesed. Puuded on muudetud sõnastamatuks ja puudega inimesed on silma alt eemaldatud. Nõukogude võim pani nad keskustest kaugele metsa hooldekodudesse, näitamaks, et Nõukogude Liidus ei ole puuetega inimesi. Isegi kui seal pakuti inimestele majutust, hävitas sovetlik tegevus võimaluse luua grupiidentiteediteadlikkust. Paljude kattuvuste tõttu on LGBTQIA inimeste õigused olnud sageli seotud puuetega inimeste õigustega, eriti seoses neurodiversiteediga. Paistab, et kväärid ja transinimesed on tõenäolisemalt neuroatüüpilised ja vastupidi.

Nõukogude ajal ei saanud kväärid inimesed oma identiteeti väljendada, neil ei tohtinud olla esindatust ei kirjanduses ega meedias – see kõik takistas iseteadlikkuse teket. USAs on suurt osa kväärikultuurist levitatud zine’ide kaudu, millel on väga väiksed tiraažid ja levi, kuid samas loovad need võrgustikke, mille kaudu inimesed teavad, kuhu kväärikultuuri otsima minna. Näiteks Eureka Springs on üks Arkansase väikelinn, mille kohta on ammu teada, et seal elab palju lesbisid.

Te mõlemad panustate palju oma kogukondadesse, kus saavad kokku juudi-, kvääri-, mittebinaarsete, neuroatüüpiliste kogukondade inimeste identiteedid ja probleemid. Kansases elades mõjutavad teid otseselt USA valimised, kuid ka teie päritoluriikides, Ungaris ja Ukrainas, elatakse läbi väga keerulisi aegu ning Gaza sõda palestiinlaste vastu on paljastanud Lääne keerukad seosed ja silmakirjalikkuse nii Iisraeli kui ka islamiusulise Lähis-Ida suhtes. Te olete kõiki neid asju avalikult kommenteerinud ja väljendanud solidaarsust. Mis annab teile lootust? Milliseid positiivseid muutusi võib aktivism tuua või mida olete kogenud?

Bogi: Ma olen kindlasti näinud muutusi oma praeguses elukohas. Kui ma kümmekond aastat tagasi Lawrence’isse kolisin, visati mind mõnes kohas sooliselt segregeeritud WC-st välja, aga nüüd on samades kohtades sooneutraalsed tualetid. Aga ma ei tea, kas ma sellist tegevust just aktivismiks nimetaksin.

Ma võtan enamasti sõna siis, kui miski mu igapäevases keskkonnas mind muretsema paneb. Oma plenaarettekandes rääkisin natuke ka Iisraeli sissetungist Gazasse ja Venemaa sissetungist Ukrainasse ning mõned inimesed ütlesid pärast, et see oli veidi ootamatu. Ma arvan, et sõdadest rääkimine on asjakohane, kui laiemaks teemaks on tsensuur ja autokraatlikud režiimid. 

Üks asi, mida ma alati püüan teha, on soovitada oma valdkonna teoseid. Hiljuti lugesin Thyme Travellersi autorikoopiat “An Anthology of Palestinian Speculative Fiction” (“Palestiina spekulatiivse ilukirjanduse antoloogia”), mille koostas Sonia Sulaiman. See on suurepärane raamat. Soovitan see endale hankida!

Teel Eestisse lõpetasin ülikoolikursuse “Keel, sugu ja seksuaalsus” kodutööde hindamise. Selle kursuse on koostanud R.B., kuid sel semestril õpetasin seda mina. Kursuse lõpus tuli tudengitel lõppenud poolaasta üle mõtiskleda. Mulle jäi silma, kui paljud rõhutasid maailmas toimuva keerukust ja raskusi, aga lisasid lõpetuseks midagi lootusrikast, mida nad kursuselt õppisid. Inimesed suudavad kõigest hoolimata välja tuua positiivset, nagu sooline eufooria ja lõbusad kogemused kaaslastega grupiprojektist. Nii et jah, õpilased on suurepärased!

Pärast sissetungi Ukrainasse on Venemaa Föderatsioon kolme suure laine käigus võtnud vastu transvaenulikke seadusi: suvel 2022, juulis 2023, novembris–detsembris 2023. Nende tagajärjel oleme näinud, et mittebinaarsed vormid lihtsalt kaovad, sest nende kasutamise eest võib nüüd vangi minna.

R.B.: Ma sündisin Nõukogude Liidus ja teadsin juba väga väikese lapsena, et olen kväär ja trans. Mul polnud küll enda väljendamiseks sõnu, aga ma kogesin palju diskrimineerimist ja rõhumist, seega tõmbusin väga endasse. Kapist sain ma välja tulla ainult tänu sellele, et teised inimesed ütlesid mulle, et ma võin seda teha. Mul on sõpru paljudest riikidest, paljud neist on immigrandid ja me seisame silmitsi sarnaste probleemidega. 

Siis asutasin oma luuleajakirja, sest tahtsin lugeda mitmekeelset kvääriluulet. Mõned ütlesid, et see on võimatu, aga ma sain kohe esimese kutsungi peale palju hämmastavaid kaastöid. Seni neid lihtsalt ei tahetud avaldada, selleks polnud kohta, aga kirjutisi oli! Ise ajakirja kirjastamine andis tunde, et me võimestame üksteist. Aitasime üksteisel mõista, et võime avalikult eksisteerida. Siin kehtib umbes midagi sellist, mida ma enne ütlesin kvääri grupiteadlikkuse kohta: ei piisa sellest, et oled kväär, trans või puudega – tuleb arendada teatud ühisosa või kogukonda teiste inimestega. Ainult koos saame midagi teha, üksi on aktivismi tegemine peaaegu võimatu.

 Kvääridega koos on maha vaikitud ka puudega inimesed.

Kui sul tekib side teiste inimestega, kui kasvõi ainult ühe inimese kaudu tekib ühendus kogukonnaga, siis juba võimestategi üksteist loometegevuseks. Inimesed loovad teoseid igasugu viisidel. Nad kirjutavad lugusid, luuletusi, teevad zine’isid, koostavad raamatuid, teevad kunsti, graffitit, käivad meeleavaldustel, või kui neil on meditsiinidiplom, võivad avada oma kliiniku. Aktivism võib võtta kõikvõimalikke vorme! Mõned neist on väga nähtavad, teised vaiksemad. 

Õppejõududena oleme mõlemad kogenud, kuidas üliõpilased tulevad meie juurde ja ütlevad: “Ma ei ole kunagi näinud teist kvääri täiskasvanut,” “Ma ei ole kunagi näinud teist immigrandist kvääri täiskasvanut, kes on kapist väljas,” või “Ma ei ole kunagi näinud teist mittebinaarset täiskasvanut.” Asi ei puuduta muidugi ainult noori. Kui inimesed tulevad transsoolisena kapist välja, kuulevad nad tihti, et see on vaid faas või trendikas moeröögatus, mis läheb üle, või et see on kellegi teise mõju. Ja siis kohtuvad nad kellegagi nagu mina – mina, kes ma teadsin juba viieaastaselt, et olen trans. Mul olid mõtted ja fantaasiamaailm, kuid mul polnud sõnavara, sest kogukonda, kes neid sõnu kasutaks, polnud veel olemas, kuigi inimesed ise olid. 

Ma arvan, et minevikus – tuginedes kvääri- ja transajaloo uurimustele – ei olnud inimestel tänapäevast sõnavara ega arusaamu identiteetidest, kuid nad olid kindlasti olemas. Ei ole õige öelda, et selliseid inimesi lihtsalt ei olnud. Fakt on, et me oleme olemas ja võime üksteist võimestada ja seepärast püüavadki autoritaarsed režiimid meid nii hirmsasti alla suruda. Seegi on märk võimust, et ükskõik kui kõvasti allutajad ka ei üritaks, me tuleme jälle välja. Üks võimalus autoritaarsuse tõusule vastu astuda on kunst ja akadeemiline uurimistöö, aga ka lihtsalt inimestega vestlemine ja üksteise kuulamine.