Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld: valmistume hüppeks, kui vägivald kodudes peaks eskaleeruma

Kui varem saigi naine vägivallatsejast eemalduda, siis nüüd pole seda võimalust ja oht elule on suurenenud, ütleb Margo Orupõld. Õnneks on perevägivald juba mõnda aega politsei kõrgendatud tähelepanu all ja nii jääb see ka kriisi ajal.

Kuidas on uue koroonaviiruse Covid-19 pandeemia muutnud elu Pärnu naiste tugikeskuses?

Praegu on meie elu pausil, kuigi hoopis õigem oleks öelda, et valmistume hüppeks. Kaks nädalat on elatud justkui šokis. Ja see šokk on mitmepalgeline. 

Paljud, kes käisid ainult kodus magamas, tunnevad rõõmu nüüd kodus olemisest. Need, kes käisid kodus oma võimu näitamas, on nüüd võimul ja nad kohanevad olukorraga, kus riik on neile piirangutega otseselt oma võimu näidanud. Paar nädalat otsivad nad oma ajus võimalusi keda ja kuidas piiratud tingimustes hirmu tundma panna. 

Eriolukorra teisel nädalal on pöördumised meile vähenenud 50 protsenti. Pärnu tugikeskusesse pöördub aastas iga päev üks uus abivajaja, nii et aastas lisandub 360 uut klienti. Kümme protsenti pöördujatest jääbki ühe kohtumise juurde, 30 protsenti pöördujatest käib nõustamisel kaks-kolm korda, 40 protsenti käib 4–10 korda ja 20 protsenti jääb aastateks meie AHHAA gruppi, kus toimub kindla metoodika järgi eneseleidmine ja enesehinnangu tugevdamine. 

Kuigi tööd tundub klientidega vähem olema, siis ega me nüüd ei maga ka. Suure osa päevast võtavad kirjavahetused nendega, kes saavad kirjutada. Täiendame uute ideedega oma kriisiplaani ja otsime lahendusi väidetavalt aprilli algul tekkivatele olukordadele. Euroopa ja Hiina kogemused ütlevad, et vägivald karantiini tingimustes kasvab vähemalt 30 protsenti. Vale oleks loota, et Eesti erineb muust maailmast. Meie oleme valmis ja politsei on valmis reageerima kohe, kui vägivald kodudes hakkab eskaleeruma. 

Tihti võib lugeda meediast fraase stiilis “isolatsioon suurendab koduvägivalda” või “sunnitud kodusolek muudab kodu ohtlikuks paigaks”, kuigi tegelikult on oma partneri vastu vägivaldne ju ikka teine inimene, mitte koroonakriis. Samas – palun aidake aru saada, mis siis ikkagi on need mehhanismid, et praegune aeg on paljudele süvenevalt karmiks katsumuseks partneri vägivalduse tõttu?

Kodu on vägivaldses suhtes elava naise jaoks üks ohtlikumaid paiku. Talle ei kehti väljend, et kodu on minu kindlus. 

Loomulikult ei ole koroona vägivalla vallandaja. Koroona lihtsalt sunnib meid olema pikka aega ühtede inimestega piiratud alal, ühises ruumis. 

Kõikidele inimestele on see ootamatu ja järsk muutus. Ebakindlustunne ja teadmatus tuleviku suhtes tekitab olukorra, kus kontroll enda elu üle puudub nii vägivallatsejal kui ka ohvril. Selline pingeline olukord võimendab vägivalla kasutamist. Vägivald on meetod saavutamaks soovitut kiirelt. Seega on vägivallatseja alateadlik soov saada mingigi kontroll enda ja teiste üle. Kui enne oli vägivalla kordumise ajaline tsükkel peres enamasti teada ja ohver juba oskas end selleks ette valmistada, siis nüüd see tsükkel on kaootiline ja lühem. 

Eks kõrgendatud on ka kodus olevate laste soovid, mis häirivad vägivallatseja heaolu ja õõnestavad tema võimu. Reeglina on emad – sest 90 protsenti ohvritest on statistika järgi naised – need, kes siis olukordi siluvad ja paljudel juhtudel pinge enda peale tõmbavad. Samuti võimendub kodus konkurentsiolukord, kus perepea nõuab pealetükkivalt palju tähelepanu, et näidata, et tema otsustab kodus, kes kelle kõrval diivanil istub. Kui varem oligi võimalus vägivallatsejast eemalduda, näiteks tööl käies või jalutades, siis nüüd puuduvad need võimalused ja oht elule on suurenenud. 

Kas koduvägivalla esmajuhtumeid võib praegu juurde tulla või vallandub pigem juba varasem püsiv vägivald?

Nii ja naa. See on lihtsalt aja küsimus, millal vägivallatseja hakkab võimu eesmärgil kasutama vägivalda. Vägivald on üks meetod endale võimu tagamiseks. Kui sõnad, kehakeel enam ei taga, et ainult üks inimene teab, kuidas asjad on ja olema peavad, siis tuleb appi vägivald. Kindlasti eskaleerub püsiv vägivald ühe või kahe karantiinikuu jooksul piiratud ruumis. 

Pärnu tugikeskuses saab ajutise elupaiga kuni kümme naist koos oma lastega. Kas olete pidanud oma töökorraldust kriisi tõttu muutma ka, et tagada klientidele nõuetekohane eraldatus?

Töökorraldust me muutnud ei ole. Oleme valmis muutusi kiiresti ellu viima, kui vajadus tekib. Meil on juba oma kriisiplaan selliseks olukorraks. Kokkulepped on erinevate majutuskohtadega, mida saame vajaduse korral kasutada. Seda me nüüd ei eelda, et kõik, kes meie poole pöörduvad, on viirusega nakatunud. 

Meie oleme valmis abivajajat aitama igal võimalikul moel. Muidugi eelkõige mõlema poole turvalisust arvestades. Abivajajad helistavad ja kirjutavad. Eks me siis selgitame välja olukorra tõsiduse. Kui on “tulekahju” ja ainus võimalus on kohtumine, siis hätta me kedagi ei jäta. Meil on olemas kõik kaitsevahendid ja ruumi on ka nii palju, et kahemeetrine vahemaa on kindlustatud. Nõustamistel on meil niigi alati kliendiga turvaline vahemaa. Oleme valmis suhtlema ka skaibis ja sotsiaalmeediakanalites. Õnneks on Pärnumaal nakatunute arv väike. Igal juhul julgustan probleemi korral helistama või kirjutama. Tihtipeale piisab abivajajale, kui ta saab rääkida ja kohtumise aja kokku leppida. Praegu paneme nõustamisi kirja maikuusse. Tähtis on abivajajal teada, et nad julgesid astuda esimese sammu abi suunas. Et teda usuti ja kohtumine toimub. 

Mõned riigid, nt Saksamaa suurendavad praegu riigi tuge koduvägivalla vastu võitlemiseks. Kas kavatsete samuti valitsuselt lisaraha küsida?

Raha on oluline, kuid raha üksi ei lahenda probleeme. Praegu võib küll öelda, et riik panustab väga palju probleemide lahendamisse. Kõige tähtsam on koostöö, sest meie näeme otseseid vajadusi ja riik saab kiirelt reageerida. Näiteks tuli ühel skaibikoosolekul jutuks, et infotelefoni 1247 juures võiks lisaks koroonateemale olla ka kriisinõustamine. Paari päeva pärast oli see teenus juba avatud. See võtab tugikeskustelt palju probleeme ära. Sotsiaalkindlustusamet koos sotsiaalministeeriumiga on organiseerinud tugikeskustele esmased deso- ja kaitsevahendid. 

Tugikeskused on tänu hangetele praegu rahaga kindlustatud ja kui tõesti olukord eskaleerub, siis kindlasti leiame koostöös lahendusi. Eks iga tugikeskus peab oskama oma ressursse ümber organiseerida sinna, kus vajadus suurem. Kui meie ise ei saa hakkama, siis kuidas õpetame eluga hakkama saamist oma klientidele? 

Viibimine ööpäev läbi ühes ruumis vägivallatsejaga tähendab, et politseisse helistamine on keeruline. Millisel viisil saaksid naised kõige paremini operatiivselt abi otsida? Näiteks Suurbritannias on numbrikood, mida edastada häirekeskuse telefonile.

Siin ei ole häid lahendusi. Siin me ei saa panna ohvrile veel suuremat koormat, et otsi abi. Kodanikena saame nüüd olla tähelepanelikud ja abivalmid. Kui kuuleme naabrite juurest vägivallale viitavaid märke nagu appi karjumine, nutt, laste appikarjed, siis ei tohi jätta reageerimata. 

Kui aknale ilmub äkki mingi väike ja tagasihoidlik sildike sõnaga “SOS” või “APPI”, siis reageerime sellele ja otsime abi. 

Kindlasti ei ole mõistlik minna ise olukordi lahendama, vaid tuleks kutsuda politsei telefonil 112. Meie poole pöördub nüüd juba üsna palju korteriühistute liikmeid, kes kuulevad ja teavad, mis toimub suletud uste taga ja kes tahavad aidata. Kõige paremini saab abivajajat aidata hea ja asjatundliku nõuga. Eestis saab infot ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 ja kõikidest naiste tugikeskustest. 

Politseil on praegu palju tööd: tuleb valvata nii piiri kui ka karantiininõuete täitmist. Kas on põhjust karta, et korrakaitsjatel ei jätku piisavalt tähelepanu koduvägivallale?

Julgen kinnitada, et koduvägivald on juba pikka aega politseil senisest suurema tähelepanu all. Politseinikud on teadlikud lähisuhtevägivallast ja tunnevad ära need olukorrad ning oskavad reageerida. Kriitilises olukorras tuleb igal juhul helistada politsei numbrile 112. Kui nad ei jõua kohale kahe minutiga, siis viie minutiga ikka. 

Lähme ajas veidi tagasi. Mis ajendas 2009. aastal Pärnu Naiste Tugikeskuse rajama?

Kiire vastus on, et miski mind ei ajendanud. Täiesti juhuslikult paluti mul kui ettevõtlikul inimesel, luua Pärnus naiste varjupaik. Lubasin aidata. Organiseerisin koolitused, osalejad ja muidugi olin ise ka alati kohal. Lõpuks paluti mul otsida ruumid ja kirjutada projekte. Lubasin aasta aidata. Aastast on saanud kümme aastat. See on väga põnev maailm täis psühholoogiat, juriidikat ja võimalust aidata inimestel oma elu uuesti elama hakata. Nii palju saab ise õppida ja areneda ning teistele edasi anda. 

Ma tegelikult olen TPI majanduse lõpetanud ja ei ole kogenud lähisuhtevägivalda. Seda tööd saabki siis edukalt teha, kui endal see kogemus puudub. Ettevõtliku vaimu ja uudishimuliku inimesena tuleb teha elus kannapöördeid. 

Ma ei arva, et lähisuhtevägivalla teema on ainult sotsiaalvaldkond. See on puhas inimõiguste teema ja puudutab siseturvalisust. See töö ei ole ju nõrkadele (naerab).

Nii et kümme aastat hiljem te oma erialavalikut ei kahetse?

Ma ei ole midagi pidanud oma elus kahetsema. Lapsena unistasin saada juristiks või psühholoogiks. Inimene saab, mida soovib. Mina sain selle kõik 50 aastasena. Ju siis oli just õige aeg, kui endal juba elutarkust ja aega ka.

Ebaõiglust ei ole ma kunagi sallinud. Olen teiste eest ikka välja astunud ja nõrgemaid aidanud. Meie ühiskonnas on inimõiguste ja inimeste iganenud hoiakute teemal vaja väga palju ära teha. Kõige tähtsam on see, et meil on ka võimalus tegutseda, sest riik peab inimeste turvalisust oma kodus väga oluliseks. 

Mis teid töös innustab ja kuidas ergutate oma kolleege?

Mind motiveerib eelkõige võimalus otsida ja leida lahendusi keerulistele olukordadele. Ettevõtjale omane toimimismudel. Ja lahendused organisatsiooni arengule on meil põnevad, lõbusad ja väljakutsuvad. See meeldib kolleegidele ja särasilmi ootavad nad minu peas tärkavaid ideid. Kui oled ise motiveeritud ja usud sellesse, mida teed või plaanid, siis sinuga koos tullakse ja tehakse. Teeme koos palju loovaid ja sportlikke tegevusi. Igaühele midagi. Muidugi viime ellu ka ideid, mis tulevad kolleegidelt. Areneme koos, meil on lõbus ja põnev. 

Mis aitab teil end tööteemadest välja lülitada? Väikest värskendust vajame ju kõik…

Probleemid mind ei kummita ja naiste elud koju kaasa ei tule, sest ma ei jää kinni nende eludesse, vaid mu pilk on suunatud ette lahendustele. See ju ei tee haiget ega kurna. Ilmselt tuleb see ka teadliku professionaalsusega. Koolitused on need, mis läbipõlemise ära hoiavad. 

Refresh algab lennujaamast. Tööaju jääb sinna maha. Käin aastas kaks korda pikemal reisil. Eriti meeldivad ebamugavad ja eksootilised maad Aafrikas ja Aasias. Koroona pärast jäi just ära seiklus Bhutanis.

Käsitööd teen igal võimalikul juhul, ning kui vaja, siis tuunin mööblit ja toimetan maakodus, loen ja logelen. Koerad aitavad elada. Pere ikka ka. Nendega igav ei hakka ja vananemine on meil keelatud.