Plikake, mida sina poliitikast otsid? Seksismi normaliseerumisest Eesti meediapildis

Praxise ja Feministeeriumi koostööprojekti raames valminud värske uuring “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” heidab valgust, kui erinevalt kujutatakse ajakirjanduses naisi ja mehi.

Kõigile, kes on kokku puutunud ohvrite kujutamisega meedias, on ilmselt mällu sööbinud mõni taoline pilt ajakirjandusest: pealkiri kujul “naist vägistati seal ja seal”, mida illustreerimas pildipangafoto napis rõivas naisekehast. Kui selline süüd ohvrile suunav ja teo toimepanijat pildilt eemaldav praktika on õnneks vaikselt ajahõlma vajumas, siis muudest soolistest topeltstandarditest pole meediamaastikul endiselt pääsu. Kohe meenub ühe tuntud nädalavahetuse poliitikasaate juhi – nimetagem teda Stan Samovariks – hääle muutumine üleolevaks ja irooniliseks iga kord, kui juttu tuli Kaja Kallasest või Kersti Kaljulaidist.

Tänaseks on võimalik ka hääletooni uurida ja küllap saaks meie meestekesksest poliitikasaadete maastikust päris mahlaka materjali. Sellest pikemalt Müürilehe loos “Kaks meest kahest”, milles kirjeldatud olukorra osas pole kolme avaldamisest möödunud aasta jooksul muutunud paraku suurt midagi peale “Olukorrast riigis” eeskuju. Värskest uuringust jäid raadiosaated ja televisioon siiski välja, ent mahuka tekstivalimi põhjal võrreldi mees- ja naispoliitikute kajastamist ajakirjanduses.

Naerata ometi!

Uuringust selgunud hea uudis? Tunnetuslikult võib argiseksism meedias küll kõikjalt paista, ent siiski ei avaldu Eesti ajakirjanduse veergudel vähemalt märkimisväärsel määral misogüüniat, mida Raili Marling, üks uuringu autoritest, nimetas lihtsustavalt hammastega seksismiks. 

Sugugi-mitte-nii-hea uudis? Soolised stereotüübid on jätkuvalt visad kaduma. Meeste ja naiste võrdlustes on rõhuasetused endiselt piisavalt erinevad, et naispoliitikute professionaalsust kas otse või kaudselt pisendada, näiteks välimusest või asjassepuutumatutest eraelulistest detailidest rääkimise kaudu.

Taaskord isikliku mälu poole küünitades on kohaseks paralleeliks hiljutine vestlus ühe naissoost filmilavastajaga, kes meenutas meeskolleegi etteheidet, et ta võttel rohkem naerataks – oleks julgustavam ja kenam. Kindlasti miski, mida kuuleb päevast päeva ka Veiko Õunpuu. Või Alar Karis oma tööd tehes. 

Uuringu valimist väikese protsendi moodustanud veebikommentaariumitel ei maksa ilmselt pikemalt peatuda. Neis sisalduv võiks õiglasemas maailmas kajastuda sinna kirjutajate, mitte lugejate või kommentaarides kritiseeritute teraapiaarvetes. 

Märkimisväärne on aga kõikjal meedias levinud tüüpvõte viidata naistele deminutiivide ehk pisendavate sõnade kaudu. Nii muutuvad neutraalselt kõlavad Kersti ja Kaja näiteks Kerstikeseks ja Kajakeseks. Keel on juba kord meie suhtlemise aluseks ja keeles mõeldust-öeldust-kirjutatust moodustuvadki meid ümbritsevad diskursused. Vähem peenelt öeldes: see, kuidas me soost mõtleme, mõjutab otseselt seda, kuidas lõpuks käitume ja keda valime.

Sõna on tegu

Naisi pisendatakse meedias aga mitmeti. Kui iga poiss sirgub ükskord meheks, siis tüdrukust saab levinud kõneviisis parimal juhul kõigest neiu või preili. Igatahes keegi, keda saab east, kogemustest ja tööalastest saavutustest olenemata alati lapseks taandada. Asjassepuutumatut sisu leiab naispoliitikute kajastustest aga veel, sest tavaline on nende välimuse juurest vigade otsimine. Taas ei pea just sügaval mälusoppides sobrama, et meenuks juhtum, mil üks konservatiivne arvamusliider – nimetagem teda Laido Vorgravoviks – süüdistas president Kersti Kaljulaidi Riigkogus kantud kampsuni pärast institutsiooni maine hukutamises.

Ma ei usu, et selline vaevu varjatud seksism kellelegi erilise üllatusena tuleb. Niisamuti ei raba kedagi jalust ka selle hoopis varjatumad, kontekstist olenevad ning dotseerivad vormid, nagu Kaja Kallase ironiseerivalt daamiks nimetamine või mõne naispoliitiku intelligentsi kiitmine, justkui eristuks ta sellega märkimisväärselt naiselt oodatust.

Selle üllatuse puudumine aga tähendabki seksismi normaliseerumist, millele viitab ka värske uuringu pealkiri. See on status quo, mida aitab üleval hoida iga kord, mil naisi nimetatakse plikadeks või tüdrukuteks (ka igapäevases kõnepruugis, mis on meestele sageli maast-madalast sisse harjunud, ent tava pole põhjendus, miks oma keelekasutust mitte jälgida ning harjumusi muuta), kutsutakse luudadeks (näide ühest värskest kodumaisest filmist!) või alandatakse ajakirjanduses üksnes sootunnuste ajel.

Paraku, nagu viitavad uuringu autorid, pole vajadus seda olukorda muuta pelgalt mingi enda progressiivsust imetlevate aktivistide teoreetiline ilukõne pehmetest väärtustest. Keelekasutusest ning seeläbi loodavatest hoiakutest algav sooline lõhe on teema, mis puudutab nii ühiskondlikku sidusust kui ka jagatud turvatunnet. Seda lõhet oskavad praktikas meie ühisosa õõnestades laiemaks kangutada ning turvatunnet lõhkuda aga hoopis suuremad, kõvemad ja kurjemad jõud, nagu idanaabri propaganda.

Vaevalt soovib keegi meist päriselt tagasi maailma, mille suunas sealpool piiri püüeldakse, ent see ei tähenda ka lõputut läände jõllitamist. Õigupoolest on meil põhjust uhked olla. Erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest on Eestil päriselt olnud naispresident ning mitte lihtsalt olnud, vaid ka oma tööd hästi teinud president, terves maailmas üliraskel ajal rokkinud naispeaministrist rääkimata. Loodetavasti leiab selle uhkuse ka ajakirjandus ning õpib poliitikutest rääkima võrdsematel ning asjakohastel alustel, nende sugu teemasse toomata.

Kuula saate “Ära kaaguta!” vestlust uuringu autorite Mari-Liis Sepperi ja Raili Marlinguga siit.

Loe Praxise uuringut “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” täismahus siit.

Uuring valmis Mõttekoja Praxis ja Feministeeriumi projekti “Feministeerium ja Praxis edendavad soolist võrdsust“ raames, mida toetab strateegilise partnerluse raames Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.