Radikaalfeminismi tähendus ja lätted

Radikaalfeminism on feminismi vool, mille järgi naisi ei rõhuta ainult seaduste kaudu ja avalikus sfääris, vaid meeste võimu naiste üle õigustab ja jõustab kogu ühiskonda sisse põimunud normide kogum, mis ulatub kõige intiimsemasse esinemisalasse välja, nagu seksuaalsus, keha ja perekond. Erinevalt liberaalfeminismist, mis keskendus soolisele võrdõiguslikkusele avalikus sfääris, vaatab radikaalfeminism sissepoole, privaatsfääri, ning radikaalfeministid on püüdnud töötada välja uusi filosoofilisi käsitlusi naistelt naiste jaoks. Varajased radikaalfeministid uskusid, et alles siis, kui naised hakkavad end avastama oma tingimustel, luues selleks uut sõnavara, et enda kogemustest ja sisemaailmast vabalt kõneleda, saab tõeline naiste emantsipatsioon üldse alata.

Et sõnaotsing „radikaalfeminism“ tõi mulle viis lehte vastuseid, kus figureerisid Objektiiv, EKRE, Naisteka foorum, Iha.ee ja üks iidne Äripäeva feminismivastane artikkel koos paari positiivse mainimisega Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu lehel ja naljatlevalt Müürilehes, on paslik teema lahkamist alustada algusest ja teha siinsest artiklist esimene kahest radikaalfeminismi tutvustavast artiklist. Praeguses artiklis avan alustuseks mõningaid põhimõisteid nagu radikaalsus, patriarhaat ja teadvuse suurendamise grupp. Toon välja erinevuse liberaalfeminismiga ja põhjendan lühidalt, miks radikaalfeminism pole postmodernistlik projekt. Radikaalsete käsitluste sisust räägin järgmises artiklis.

Politoloog Valerie Brysoni järgi on radikaalfeminismi silti kasutatud küll mitmesuguste vaadete kohta, kuid neil on ühesugune teoreetiline alguspunkt. Ta toob välja neli radikaalfeminismi joont. Esiteks, feministlikku teooriat ja praktikat teevad naised naiste jaoks. See seab naiste arusaamad ja kogemused esiplaanile ega otsi olemasolevate poliitiliste arusaamadega kompromissi. Teiseks, radikaalfeministid näevad patriarhaadis – ühiskonnad, kus perekonnad või terved sotsiaalsed süsteemid on üles ehitatud meeste võimule naiste ja laste üle – kõige fundamentaalsemat ja universaalsemat domineerimisvormi ning otsivad sellele poliitilist lahendust. Kolmandaks, olles nõnda universaalne, ületab domineerimissüsteem ka rassi- ja klassipiire ja seob naised poliitiliselt üheks grupiks, kes peavad ise üksteist oma tingimustel vabastama. Neljandaks, meeste võim ei piirdu ainult avaliku sfääriga, vaid ulatub ka isiklikku ellu, kus represseeritakse naiste seksuaalsust ja eneseväljendust. (Bryson 1992)

Radikaalfeminism on filosoofiliselt mitmetahuline ja rikkalik, kuid seda häbimärgistatakse kahekordselt. Ühelt poolt on radikaalsuse tähendus muutunud ja tähistab nüüd süviti mineva teooria asemel ekstreemset ja inimvaenulikku, isegi reaalsust eitavat teooriat. Teiselt poolt seostub noortele feministidele sõna eelkõige transvaenuliku retoorika ja akronüümiga TERF (ingl trans exclusionary radical feminist). Eesti lugeja jaoks on võõras ka radikaalfeminismi ajalooline kontekst. Varased radikaalid toetusid nii Ameerika 19. sajandi liberaalide, töölisliikumise kui ka 20. sajandi mustanahaliste kodanikuõiguste liikumise intellektuaalsele pärandile ja aktivismi taktikatele. Lisaks seisab radikaalfeminism vägagi mahuka teoreetilise põhja peal, arendades edasi mõningaid ideid Sigmund Freudilt (peenisekadeduse ümbermõtestamine), Friedrich Engelsilt (naised kui alamseisus või -klass) ja materialistlikust ajalookäsitlusest (siin tähenduses, et ideid kujundavad materiaalsed olud). Neid tundmata kaob suurel määral kontekst, mis võimaldaks radikaalfeministe mõista ja õiglaselt hinnata.

Mida tähendab „radikaalne“?

„Radikaalne“, ladikakeelsest sõnast radicalis, mille tähendus oli pikki sajandeid “juur”. Veel hiljuti viitas „radikaalne“ sõnade, ideede ja haiguste juurtele ehk algpõhjustele – siit ka mõiste „radikaalne kirurgia“. Poliitikasse jõudis „radikaalne“ 1797, kui Briti viigide partei riigimees Charles James Fox nõudis „radikaalset reformi“, mis annaks kõikidele meestele sõltumata nende klassist valimisõiguse. (Merriam Webster) Tänapäeval tähendab radikaalsus paljude jaoks hoopis ekstreemset muutust ja normist kõrvalekallet: näiteks sõnu parem- ja vasakradikaalsus kasutatakse selleks, et märkida ideoloogilisi suundi, mis on (vaikimisi heaks ja mõistlikuks peetavast) keskpunktist liiga kaugel (EKI). Kui miski on radikaalne, siis see on üle piiri minek, isegi ebaloomulik, praktikas rakendamatu. Nõnda on ka radikaalfeminism saanud uue tähenduse, milleks on feminism, mis on fanaatiline, ebareaalne, mehi vihkav või aegunud.

Roxanne Dunbar-Ortiz. Flickr CC

Naised, kes rajasid radikaalfeminismi, mõistsid radikaalsust selle varasemas tähenduses. Rühmituse Cell 16 esimesed liikmed, Dana Densmore and Roxanne Dunbar-Ortiz räägivad intervjuus soouuringute professor Breanne Fahsile, kuidas neil on kahju, et noored enam ei tea, mida see sõna tähendab. Omal ajal irdusid nad liberaalfeministidest, kes soovisid nende nägemuses vaid pealiskaudselt, st seadustega muuta töötamise ja abielulepingu tingimusi, kuid keeldusid vaatamast sügavamale koduseinte taha. “Kui feministid ei lähe naiste ebavõrdsuse tegelike juurte juurde, siis ei tea nad ka, kuidas seda parandada,” arvab Densmore. (Fahs 2018: 59). Samas intervjuus lisab Dunbar-Ortiz, et radikaalsus on kaotanud oma vana jõu. „Nüüd on see lihtsalt silt, millega kedagi solvata. Meil on radikaalsed parempoolsed ja radikaalsed vasakpoolsed. Seda ütled sa siis, kui kellegi poliitikat vaja naeruvääristada“ (Fahs 2018: 60). Radikaalsus on töölisliikumise pärandiga sõna, mis nende varaste feministide jaoks tähendab julgust minna probleemi läteteni, isegi kui see on ebamugav ja tekitab palju paksu verd. Radikaalsusel on niisiis ka tõe konnotatsioon. Tegelikud, tõelised põhjused asuvad sügaval ja on sageli varjatud. Olla radikaal tähendab ambitsiooni süsteemi või olukorra kohta teha tõeseid väiteid ehk otsida teadmist.

Patriarhaat

See sõna jõudis feministlikku diskursusesse just radikaalfeministide kaudu, kellest Kate Millet oli üks esimesi, kes kasutas „patriarhaat“, et kirjeldada meeste totalitaarset domineerimist naiste üle oma raamatus „Sexual Politics“ (Green 2013: 285). Otsetõlkes „isa võim“, tähendab patriarhaat feministlikus filosoofias ühiskonda, kus võim on täielikult või ebaproportsionaalselt meeste käes. Meestel on lõppsõna perekonna- ja riigijuhtimises ning moraalne ja religioosne autoriteet. Enamasti on sellised ühiskonnad ka patrilineaarsed, kus järglaste nimetamine ja arvestamine toimub meesliini pidi. Patriarhaadi täpse definitsiooni üle on akadeemias vaieldud palju ja pikalt, eriti seoses sellega, kas see mõiste haarab piisavalt täpselt praegusaegse Lääne soolise domineerimise vorme ning on periooditi käibelt kadunud (Higgins 2018). Feminist bell hooks defineerib patriarhaati hoopis kui „poliitilist süsteemi, mille järgi mehed on olemuslikult domineerivad ja neil on õigus domineerida kõike, mida peetakse nõrgaks“ (hooks 2004). bell hooksi isiklikul elul põhinevat lühikest mõtisklust patriarhaadi olemusest saab lugeda siit. hooks ei olnud ise varane radikaalfeminist nagu teised siin mainitud naised, astudes siinsete autoritega kriitilisse dialoogi 1980. aastatel, kuid tema feminism on väga revolutsiooniline ja pakub siinsele käsitlusele kontrasti.

Kate Millett. Flickr CC

Radikaalfeminismi juured on USAs. Kõige viljakam ja intensiivsem aktivismi periood jääb 1960. lõpu ja 1980. aastate vahele. Vaadates 1960. ja 1970. seadusandlust, lokkas väidetavalt maailma kõige vabamas riigis räige naiste juriidiline diskrimineerimine. Alles hiljuti oli Ameerikas igati seaduslik, kui naine raseduse korral kohe töölt lahti lasti, naised ei tohtinud abikaasa loata avada pangaarvet ega omada krediitkaarti kuni 1974. aastani, töökohtadel olid vanuse, kaalu ja välimuse piirangud tavalised, Ivy League’i koolid ei võtnud naisi põhimõtteliselt vastu – Harvard kuni 1977. ja Columbia isegi kuni 1981. aastani. Erandid olid Pennsylvania Ülikool ja Cornell, mis eritingimustel lubasid naisi sisse juba aastatel 1876 ja 1870. Naised ei tohtinud ka vandekohtutes, USA õigussüsteemi nurgakivis, osaleda kõikides osariikides kuni 1973. aastani. Vallalistele naistele oli rasestumisvastased tabletid keelatud kuni 1972. aastani. Töökuulutused olid soopõhiselt jaotatud ja väikseima palgaga tööd olid mõeldud naistele. USA palgalõhe oli 1960. aastate lõpul 59 senti dollari kohta naiste kahjuks (nüüd on mediaanide lõhe 81 senti 1 dollari kohta). Abielus ei tunnistanud kõik osariigid vägistamise võimalikkust kuni alles 1993. aastani. (McLaughlin 2014) Radikaalfeminism kritiseerib kirega neid halbu, vaid 50 aasta taguseid aegu, kuigi tahaksime mõelda, et see on kauge ajalugu.

Teadlikkuse suurendamise grupid

Varased USA radikaalfeministid uskusid, et naiste vabastamine patriarhaadi alt vajab täiesti uut teooriat ja praktikat, mis tuleb naiste omavaheliste vestluste najal üles ehitada. (Fahs 2018: 101) Nõnda hakati üksteise kodudes korraldama ainult naistele mõeldud koosviibimisi, kus igaüks rääkis, kuidas tema on rõhumist kogenud, kuid räägiti ka kõigest muust elulisest nagu kodutöödest, seksist ja sõprusest. Neid hakati kutsuma teadlikkuse suurendamise gruppideks (ingl consciousness-raising groups). Koosviibimiste eesmärk oli ka kasvatada naiste omavahelist solidaarsust (Reger 2004, Fahs 2018: 102). Solidaarsus tähendab ühtsust, mis põhineb jagatud normidel, eesmärkidel ja sümpaatial. See on sotsiaalse õigluse liikumistes ja ametiühingutes oluline põhimõte, sest võimaldab ühtsustunde najal suurel arvul inimestel tulla ühise eesmärgi nimel kokku – ja koos ollakse alati tugevamad kui üksi.

bell hooks. Flickr CC

Koosviibimiste käigus vahetasid mitmesuguse taustaga naised perspektiive ja kogemusi. Nende käigus õpiti, et sooline rõhumine võtab väga erinevaid vorme ning õige teooria naiste rõhumise mehhanismidest peab neid kõiki arvesse võtma. Ühtlasi oli see võimalus luua uut sõnavara, millega varem varjatuks jäänud kogemusi nimetada. Radikaalfeministid on pigem ühel nõul, et naised ei ole ajalooliselt nimetamise protsessis osalenud, st mehed on olnud need, kes kirjutavad ajalugu, filosofeerivad ja teevad teadust. Nemad on määranud, mis on naise juures ilus, talle omane või sobimatu. Naiste oma keele arendamine ja mõistetele sisu andmise enda kätte võtmine oli seega äärmiselt tähtis. Teadlikkuse suurendamine väljendus nii enese positsiooni paremas tunnetamises, näiteks naised leidmas end filosoofilises plaanis, kes nad on ja kuidas nad siia maailma sobituvad, kui ka poliitilise silmaringi laiendamises, näiteks millised varem isiklikuks peetud probleemid on tegelikult naiste suhtes universaalsed ja viitavad sellele, et viga on süsteemis.

Suhe liberaalfeminismiga ja postmodernismiga

Liberaalfeminism on reformiv feminism, sest see ei soovi naiste jaoks muuta riikluse ega majanduse alustalasid, vaid assimileerida naised olemasolevasse süsteemi, kohandades seadusi nende jaoks. 1960.–1970. aastatel oli näiteks naiste õiguste organisatsiooni NOW eesmärk tagada naistele meestega samad juriidilised õigused, et rajada neile ligipääs varem üksnes meestele kuulunud hüvedele nagu näiteks krediitkaardi omamine ja antibeebipillid, aga ka õigus käia ilma meessaatjata baaris või reisida esimeses klassis. Eraelulised küsimused nagu laste kasvatamine, kodused tööd või seksuaalsus jäid liberaalide aktivismist välja selle erandiga, et abordi eest võitlesid kõik üheskoos.

Radikaalfeminism on aga revolutsiooniline feminism, mille ambitsioon on muuta tervet ühiskonda naiste jaoks paremaks. Radikaalfeministid tõdevad, et naiste assimileerimine meeste järgi tehtud maailma ei too kaasa nende täielikku majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset iseseisvust. Revolutsioonilised feminismid tahavad muuta kõike, mida nad näevad töötavat süsteemselt naistele vastu. Radikaalina kritiseerib Dunbar-Ortiz liberaalfeminismi, et see on võtnud oma südameasjaks näha rohkem naisi juhtivatel positsioonidel. „Aga ega see ju teiste jaoks midagi ei muuda,“ ütleb ta, vihjates, et probleemne süsteem ise jääb ju samaks (Fahs 2018: 68).

Dunbar-Ortiz koos radikaalfeminist Ti-Grace Atkinsoniga seostavad liberaalfeministe ka akadeemilise postmodernistliku traditsiooniga ülikoolides (Fahs 2018: 52–53, 69). Nende silmade kaudu võtab sellises traditsioonis kirjutamine sõnadelt oma jõu. „Teadlasi teeb tsitaatideta manifesti (manifesto) žanr ärevaks, sest see käsitleb ideid nii, nagu need oleks päris, nagu neil oleks tõeline jõud. Akadeemias ei ole idee justkui päris, enne kui vähemalt viis suurkuju enne sind pole seda mõtet mõelnud,” nõustuvad Dunbar-Ortiz ja Fahs (53). Dunbar-Ortizi arvates toetutakse (USA akadeemias) „postmodernistlikele teoreetikutele nagu Jacques Derrida, Martin Heidegger, and Jean Baudrillard, et mõista naiste probleeme, selmet keskenduda naiste ja meeste materiaalsele ebavõrdsusele: […] Postmodernistid aga eitavad suuri narratiive, vaatlejast sõltumatu objektiivse tõe võimalikkust ja seavad esiplaanile keele. […] Radikaalfeminism proovib otsida lõpp-põhjusi ja minna sügavale. See pole üldse postmodernistlik.“ (53–54)

Olgugi et Dunbar-Ortizi arusaam postmodernismist on ilmselt mõjutatud üleüldisest antipaatiast, mida paljud selle teoreetilisele koolkonna vastu tunnevad, on siin sellegipoolest võrdlusmoment olemas. Tema meelest ei ole esmatähtis uurida seda, mis keelemänge me mängime ja kuidas tähendus ning tõetingimused neis pidevalt muutuvad, vaid kindla käsitluse sees õigesti aru saada, mis majanduslikes tingimustes naised elavad ning neid tingimusi efektiivselt muuta. Siit kumab läbi fundamentaalne erinevus praktilisema nn käed külge marksistlikule materialismile toetuva radikaalfeminismi ja postmodernistliku feminismi vahel. Esimese järgi on olemas meie mõtlemisest sõltumatu tõde selle kohta, miks patriarhaat eksisteerib ja seda teades on võimalik ka revolutsiooniline lahendus leida. Naistel on midagi fundamentaalset siin ühist – neid ühendab meeste suhtes alamklassi staatus. Postmodernistid aga proovivad näidata, et suured olemuslikud ehk essentsialistlikud väited naiste kui kategooria kohta ei pea paika ja osutatakse naiste erinevustele, mis selliseid suuri jutustusi kummutavad.

Radikaalfeminismi radikaalsus seisneb selles, et naiste emantsipatsioon vajab ühiskonna põhjalikku ümberstruktureerimist, selmet reformidega olemasolevat ühiskonda juriidiliselt korrigeerida. Kõiki struktuure tuleb kriitiliselt analüüsida perspektiivist, kas ja mil määral on need loodud naisi rõhuma – ka neid, mis meile väga meeldivad. Radikaalfeminism taandus suurelt pildilt 1980. aastateks, kuid on jäänud mõjutama ka tänapäevaseid feministe. Nemad alustasid diskussiooni armastusest, seksuaalsusest ja kehadest, mis praegusaja aruteludes on sageli esiplaanil.

Radikaalfeminismi tutvustav artikkel ilmub kahes osas. Teine osa ilmub peagi. 

Kirjandus

bell hooks. (2004). The Will to Change: Men, Masculinity, and Love. Understanding Patriarchy. Atria Books, New York.
https://fleurmach.com/2016/08/29/bell-hooks-understanding-patriarchy-2004/

Bryson V. (1992) Modern radical feminism: the theory of patriarchy. In: Feminist Political Theory. Women in Society. Palgrave, London

Eesti Keele Insituut. Radikaalsus. Kasutatud: 3. juuni 2020.
http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=radikaalne&F=M

Fahs, B. (2018) Firebrand Feminism: The Radical Lives of Ti-Grace Atkinson, Kathie Sarachild, Roxanne Dunbar-Ortiz, and Dana Densmore. University of Washington Press, Seattle.

Green, L. (2013). „Feminism“. In Claeys, Gregory (ed.). Encyclopedia of Modern Political Thought, Volume 1. CQ Press. p. 285.

Jill Elaine Hasday, „Contest and Consent: A Legal History of Marital Rape,“ California Law Review 88, no. 5 (2000): 1373–505.

Jo Reger, „Organizational ‘Emotion Work’ Through Consciousness-Raising: An Analysis of a Feminist Organization“ Qualitative Sociology 27, no. 2 (2004): 205–22.

Katie McLaughlin, „Five Things Women Couldn’t Do in the 1960s“ CNN, August 25, 2014, www.cnn.com/2014/08/07/living/sixties-women-5-things

The Merriam-Webster Dictionary. The History of Radical. Kasutatud 3. juuni 2020. https://www.merriam-webster.com/words-at-play/radical-word-history