Riina Sikkut: inimõigusi puudutavaid küsimusi peaks palju kiiremini ja selgemini lahendama

Tervise- ja tööminister Riina Sikkut. Foto: Ann Vaida

Mai alguses sai Jevgeni Ossinovski asemel tervise- ja tööministriks Riina Sikkut. Feministeerium rääkis uue ministriga tema peamistest eesmärkidest soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkonnas ning sellest, millised seadusemuudatused on varsti tulemas. Uurisime ka, miks terve erasektor soolise palgalõhe järelvalvest välja jäeti, ja saime teada, milline elukogemus vastse ministri veel suuremaks feministiks muutis.

Tervise- ja tööministrina vastutate ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise eest. Kuidas olete nende teemadega varem kokku puutunud?

Tööalaselt puutusin kokku riigikantseleis, kui minu portfell kattis kõik sotsiaalministeeriumi teemad, sealhulgas ka võrdse kohtlemise teemad. Analüütikuna olen tegutsenud ikka tervisepoliitika valdkonnas ja seda ka õppinud. Seal on mul kõige pikem ajalugu ja laiem taust. Pean kahtlemata soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemasid väga oluliseks. Olen kursis sellega, mis eelnõud ja analüüsid on töös, mis on murekohad. Muidugi ka sellega, milline üldine avalik suhtumine on ja kui oluliseks neid teemasid peetakse või ei peeta.

Milline siis on suhtumine Eestis?

Ma arvan, et kui inimestel lasta reastada murekohti, ükskõik, kas need on tervishoiuteenuste kättesaadavus või kohalikud teed, siis kõiki neid asju tajutakse olulisemana kui näiteks võrdset kohtlemist. Arvan, et see, kuidas meil on lood soolise tasakaaluga tööturul või ettevõtete juhtorganites või võrdse kohtlemisega ühiskonnas laiemalt, ei mõjutagi võib-olla konkreetse inimese teenuse kättesaadavust või sissetulekut. Samas on keeruline näha seost erinevates eluvaldkondades soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemisega. Näiteks võib tekkida küsimus, mis seos on soolisel võrdõiguslikkusel tervishoiu teenuste ja infrastruktuuri küsimustega. Kuna naiste ja meeste käitumismustrid ja ka tegelikult tervisemured on mõnevõrra erinevad, siis poliitika kujundamisel või kohaliku tasandi poliitika kujundamisel tuleb kindlasti vaadata neid soolisi mustreid ning vajaduse korral teha otsuseid sellest lähtuvalt. Näiteks arvestades, et üldiselt kasutavad ühistransporti rohkem naised ning naised on ka need, kes sagedamini lapsi lasteaeda/kooli viivad, võivad näiteks bussipeatuste paiknemised ja sõiduplaanid mõjutada just rohkem selle sihtrühma ligipääsetavust. Või näide tervisevaldkonnast – kui uuringud näitavad, et tüdrukud ja poisid suitsetavad erinevatel põhjustel, siis tuleb neid teavituskampaaniates ka erinevate sõnumitega kõnetada.

Seega sellist sidusust, üldist väärtusruumi, omavahelist suhtlust need teemad tegelikult mõjutavad. Kas kõik tunnevad ennast meie ühiskonna osana, olulise liikmena, teistega võrdsena või mitte? Aga sellele abstraktsele tunnetusele on keeruline mingit rahalipikut juurde panna – et kui me tegeleme, siis meie kasu on selline või võidame nii palju. Nii et pigem on see selline tunnetuslik asi ja sellepärast ma arvan, et ongi keeruline saada seda teemat prioriteetseks, saada otsuseid, saavutada muutust. Aga see ei tähenda, et sellega tegeleda ei tuleks.

Mina leian, et soolise võrdõiguslikkuse teema ja ka paljud võrdse kohtlemise teemad on tegelikult hästi isiklikud ja mõjutavad isiklikku heaolu. Lisaks sellele ühiskondlikule dimensioonile võib see olla väga aktuaalne näiteks perekonnas. Kes teeb kodutöid, kelle karjäär on esikohal, kes peab kapis istuma või oma elukaaslast varjama.

Ongi väga isiklik teema. Ja pean ütlema, et olen ennast kogu aeg võrdõiguslikkuse eest seisjaks pidanud. Aga mul on kaks tütart ja nendega neli ja pool aastat kodus olles muutusin oluliselt suuremaks feministiks, kui ma varem olin. Sa lihtsalt tunned, mis on need valikud ja piirangud, kui tahad tööturule tagasi liikuda või töö- ja pereelu ühitada.

Millised on kõige olulisemad teemad, millega ministrina soovite tegeleda soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkonnas?

Kümme kuud on päris lühike periood ja kuna see on enne valimisi, on keeruline midagi uut alustada. Kahtlemata saan edasi kanda neid asju, mis juba töös on. Praegu on need võrdse kohtlemise seaduse eelnõu ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu, millega avalikus sektoris võrdse palga järelevalvet hakatakse tegema. Muidugi ma seisan nende eest. Lisaks saan olla võrdsuse teema eestkõneleja ja kus võimalik, tutvustada teemasid ja probleemidele tähelepanu juhtida.

Pean kohe selle palgalõhe järelvalve kohta küsima, et miks sealt erasektor välja jäi? Kas erasektoris ei ole probleeme, kas seal ei peaks midagi tegema?

Peaks. Meil oli esmaspäeval pressibriifing, kus lisaks minule rääkisid kaks tööandjat (Swedbank ja AS Hoolekandeteenused, toim). Nendele on elementaarne oma organisatsioonis palgalõhega tegeleda. See on midagi, mida nende arvates hea tööandja peakski tegema, ükskõik, kas riik teeb järelevalvet või mitte. See on hea tööalase sisekliima jaoks vajalik, et palgad on läbipaistvad, et inimesed saavad aru, mille alusel neid tasustatakse, et tasusüsteeme tajutakse õiglastena. Nemad väärtustavad selliseid asju iseenesest. Samas ma arvan, et suur enamus tööandjaid arvab, et nende ettevõtetes ei diskrimineerita, et neil ei ole palgalõhet ja nad ei näe põhjust, miks palgalõhega üldse peaks tegelema, kui naine küsibki vähem palka.

Aga see, et erasektor esimese hooga välja jäi, on kompromiss. Kompromisse tuleb teha. Otsustasime, et avalik sektor näitab eeskuju. Nii saame näha, mis töötab ja kui kiiresti muutusteni jõutakse. Kui me saame selle sammu ära teha, oleks see juba väga suur asi, eriti arvestades, et statistika põhjal ei saa öelda, et avalikus sektoris palgalõhet ei oleks. Avalikus sektoris on palgalõhe täpselt samamoodi. Vajalikud IT-tööriistad ja juhendid palgalõhe hindamiseks on alles väljatöötamisel, aga need saavad kättesaadavaks ka erasektori tööandjatele.

Kas avaliku ja erasektori vahel on suur erinevus, mis palgalõhet puudutab?

Ei ole. Kui rahandusministeerium eelmisel aastal analüüsis riigiametnike palgalõhet, siis see oli väiksem kui erasektori ettevõtetes. Lõhe oli väiksem tippjuhtide tasemel ja suurem spetsialistide tasemel, kus see oli suhteliselt lähedal erasektori tasemele. Aga tippjuhtide seas on väga vähe naisi. Neid üksikud, kes sellele positsioonile on jõudnud, ei väärtustata töötasu mõttes vähem, aga küsimus on selles, kuidas sinna tasemele jõuda.

Mulle meenub kohe riigireformiga seotud värbamisprotsess, kui maakondlike keskuste juhtideks leiti 14 meest ja null naist. Kandidaatide seas oli umbes kolmandik naisi. See tegi mind ausalt öeldes päris kurjaks. Kuidas on võimalik, et värbamiskomisjon ei …

… ei tegelenud teadlikult selle teemaga?

Jah! Sest kvalifitseeritud naiste puudust meil Eestis ei ole. Pealegi on enamik nende juhtide alluvatest naised. Kas avalik sektor võiks ka siin eeskuju näidata?

Jah, peaks. Kõiges, mis puudutab hoiakute kujundamist, peaks avalik sektor eeskuju näitama.

Võrdse kohtlemise seaduse muudatusettepanek peaks varsti valitsusse minema. Mida eelnõuga soovitakse muuta?

Põhimõtteliselt on nii, et diskrimineerimise kaitse ulatus sõltub sellest, kas tegemist on rahvuse, rassi, puude, seksuaalse sättumuse, usu või vanuse alusel diskrimineerimisega. Praegu on nii, et kõikide nende gruppide puhul puudutab diskrimineerimise kaitse tööturgu. Aga väljapool tööturgu, näiteks hariduses või sotsiaalteenuste ligipääsu puhul, kehtib diskrimineerimise keeld ainult rassi, nahavärvi ja rahvuse puhul (soolise diskrimineerimise keeld on reguleeritud eraldi soolise võrdõiguslikkuse seadusega ning kehtib kõigis ühiskonnaelu valdkondades, toim). See on iseenesest kummaline, et tööturul ei või diskrimineerida, aga erasektoris mingit lepingut sõlmides võid. Seaduse muudatus viib võrdse kohtlemise seaduse paremini kooskõlla põhiseadusega ja üldise inimliku arusaamaga sellest, kuidas võrdne kohtlemine peaks olema reguleeritud.

Kas valitsuses on põhimõtteline heakskiit olemas?

Justiitsministriga täna veel arutame, kooskõlastusringilt on muidu põhimõtteline heakskiit olemas.

Puuetega inimeste konventsiooni järelvalve pidi algselt minema volinikule, aga nüüd ta läheb õiguskantslerile. Kas Teil on mingi nägemus selle kohta, kas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioon võiks tulevikus olla pigem eraldiseisev või võiks see minna õiguskantsleriga kokku?

Eks see ongi otsustuskoht – mis on see roll ja vastutusala ühel või teisel. Pariisi printsiipidele vastavat sõltumatut järelvalvet teostavat institutsiooni oleks Eestis vaja ja kui me ei jõua mitut üleval pidada, siis võiks võibolla seda tüüpi ülesanded ja vastutuse panna ühele institutsioonile. Mul endal aga selget arusaama, et just nii peab olema, veel ei ole.

Feministeeriumis võtame muidugi oma tööd maru tõsiselt. Oleme pühendunud ja töökad. Aga ikka on tunne, et sellisest isetehtud mikroministeeriumist ei piisa. Kas Eestis peaks olema eraldi ministeerium, kes soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemadega tegeleks? Või vähemalt mõni allaasutus? See on üks väheseid valdkondi, kus ei ole allasutust.

Ei ole jah. Ma ei tahaks kuidagi teema tähtsusele hinnangut anda selle põhjal, kas on olemas asutus või mitte. See, kuidas tegelikult avalik sektor on üles ehitatud … pigem me võiksime ikkagi asju konsolideerida ja dubleerimist vähendada. Kui meil on üks järelvalveasutus, anname sellele funktsioone juurde, mitte ei loo mitut eraldi organisatsiooni. Ja tegelikult on suund sinna. Praegu näiteks liidetakse tehnilise järelvalve amet ja tarbijakaitseamet. Ma kuidagi ei tahaks teema olulisust või prioriteetsust siduda asutuse või eraldi üksuse loomisega. Samas ma saan aru, et kuna praegu on avaliku sektori struktuur selline, siis eraldi asutusega kantakse teemat võib-olla tugevamini edasi.

Minu arusaam on see, et võib-olla ministeerium ei ole see asutus, kes peaks näiteks tegelema teavitusega või koolituste või hoiakute kujundamisega.

Jah, et õigusloome oleks ühel pool ja teised asjad mujal. Selles suunas võib edasi mõelda, et kuidas seda siis paremini lahendada. Samas ma ei kujuta praegu ette, et soolise võrdõiguslikkuse ameti loomine kuidagi … ma ei tea. Kas ei ole mingit olemasolevat kohta, kedagi, kes seda rolli juba praegu suudaks täita olemasolevas struktuuris?

Võibolla need rahandusministeeriumi maakondlikud keskused, millest enne juttu oli…

Jah, maakondlikud soolise võrdõiguslikkuse keskused… (naerab).

Nojah, paneks nendele neljateistkümnele mehele mõned tööülesanded juurde.

Jah, huvitav, kas see edendaks teemat oluliselt?

Naiste varjupaikade rahastamine on läinud üle sotsiaalkindlustusametile korraldada ja rahastada. Selle kohta on ka kriitiliselt suhtutud. Kuidas see uus mudel praegu tundub töötavat?

Need hanked on mõnevõrra viibinud ja üks kohtuvaidlus on pooleli. Aga see suund, et raha jagatakse avatult, hangetega ning et lepinguid sõlmitakse pikemaks perioodiks, et teenuseosutajal oleks kindlus, et ta saaks teenust ka aasta, kolme ja viie pärast pakkuda, on väga oluline. Praegu on hanked kolme aasta peale, võimalusega pikendada kaks aastat veel ja see loob kindluse teenusepakkujale. Ma arvan, et see on tegelikult hea lahendus.

Milline võiks olla riigi ja vabaühenduste koostöö laiemas plaanis?

Lühidalt öeldes tihedam ja parem. Oleks hea, kui kohalikud omavalitsuses teeksid rohkem koostööd kogukondadega. Olgu see seotud hoolekandega või tervise edendamisega. Üks asi on see, kui inimesed teavad, millised näiteks tervislikud valikud on. Teine on see, et on olemas keskkond, kus neid tervislikke valikuid teha. Kirjandus aga näitab, et kolmandaks on vaja veel midagi, mis päriselt muudab sinu käitumist. Tihtipeale on see peer pressure. Et inimesele lähemale jõuda, peab see toimuma kogukonna tasandil. Paljudes asjade puhul on suund kaasata rohkem vabatahtlikke. Miks mitte ka soolise võrdõiguslikkuse puhul.

Kas vabaühenduste töö peaks kõik vabatahtlikkuse alusel toimuma?

See, et inimene on vabatahtlik, ei tähenda, et ei oleks mingit struktuuri ja korda ja kokkuleppeid. Keegi peab vabatahtlike tööd koordineerima. Mingisugune arusaam sellest kuidas ja mida teha, kuidas inimesi motiveerituna hoida, see peab paigas olema. See, et töö eest tasu ei saa, on omaette aspekt.

Mina, kes ma töötan vabaühenduses, tahaks vähemalt stabiilset ravikindlustust saada … Ja ma tean, et ei ole oma murega sugugi üksi.

See on omaette huvitav arutelu, ükskõik, kas see puudutab vabatahtlike töötegijaid või projektipõhised töötajaid, kes töötavad pool aastat ja ülejäänud pool aastat on neil ravikindlustuses auk. Nende inimeste arv on kasvanud ja tulevikus ilmselt kasvab veelgi. Lisaks on need, kes töötavad mitme tööandja juures ja töötasu laekub ebaregulaarselt ning mingite erinevate lepingu tüüpide alusel. Kuidas neile pakkuda sotsiaalseid garantiisid? Ravikindlustus on see, mis iga päev kõige rohkem tunda annab. Aga täpselt samamoodi on küsimus tulevastes pensionites. See, kui sa ei tööta kaheksast viieni, kümme aastat järjest, ühe tööandja juures tähtajatu töölepingu alusel, ei peaks tähendama, et jääd kõikidest sotsiaalsetest garantiidest ilma. See tuleb kindlasti teemaks tuleviku töö raames. Ka see, kuidas ravikindlustuse kaetust ja püsivust suurendada. Praegu meil on inimesed, kelle ravikindlustusse tulevad ebaregulaarsed augud sisse, olgu need siis töökoha vahetuste tõttu või mingitel muudel põhjustel. Tegelikult ühiskonnas kõik võidaks, kui me ei laseks ravikindlustusse auke sisse ja kui meil oleks ravikindlustust võimalik pakkuda palju laiemale ringile inimestele.

Kas meie riik saaks endale seda lubada?

Jaa! Ma usun, et saaks. Me katame paljude tõsiste probleemide puhul nende inimeste tervisekulud niikuinii. Nad võiksid juba esimese köha puhul perearsti poole pöörduda, nii et me ei leiaks neid tõsise kopsupõletikuga juba EMOst. See läheb tagasi ühiskonna väärtuste ja sidususe teemade juurde.

Milline on seis vanemahüvitise reformimisega ja isadele mõeldud osa pikendamisega?

Esimene ring muudatusi on tehtud ja need jõustuvad jooksvalt. Isakuu tuleb ja vanemahüvitise arvestuse alus muutub. Vanasti oli see kalendriaasta põhine ja siis oli suur vahe, kas laps sündis detsembris või jaanuaris. Nüüd arvutatakse see rasestumisele eelnenud 12 kuu sissetuleku põhjal, nii et sünnituse aeg ei mängi enam rolli. Teine ring muudatusi, mis nüüd valitsusse lähevad, muudavad süsteemi veel paindlikumaks. Näiteks saavad mõlemad vanemad poole koormusega tööd teha ja poole koormusega kodus olla. Praegusesse süsteemi ei olnud nii paindlikke lahendusi sisse ehitatud. Suund on ikka sellel, et vanemad ei peaks poolteist aastat tööturult eemal olema ja et nende vahel lastekasvatamise koormus võrdsemalt jaguneks. Seda on keeruline teha jäigas süsteemis. Lisaks periood pikeneb, mille jooksul vanemahüvitist välja võtta saab. Paindlikkus aitab võimalikult paljude perede eelistustega arvestada.

Kooseluseaduse rakendusaktid ei ole otseselt sotsiaalministeeriumi rida, aga soovin neist ikkagi rääkida. Praegune olukord on väga kurnav nii nendele, kes on kooselulepingu sõlminud, kui nendele, kes tahaksid seda teha, aga ei julge. Mida arvate, kuidas sellega tuleks edasi minna, et olukord laheneks?

Ma ei oska õiguslikku hinnangut anda, kas kooseluseadus on selliste aspektide reguleerimiseks kõige parem viis või mitte, aga kui selline valik on tehtud, siis ei saa olla nii, et las iga inimene või iga paar, kes soovib seda kasutada, peab ise tõlgendama, kas oleks vaja rakendusakte või kas võiks praegu kohe lepingu sõlmida. Inimeste sellisesse olukorda panemine riigi poolt ei ole õige. Me peaksime ikkagi selge suuna valima ja need otsused ära tegema ja siis seaduse lõpuni rakendama.

Aga kuidas praegusest olukorrast annaks üldse edasi minna? Valik ju tegelikult tehti, riigikogu otsustas seaduse vastu võtta ja seadus kehtib.

Minu arust ka valik tehti. Aga ma tõesti ei arva, et enne valimisi rakendusaktide osas mingi selgus saabuks. Mul on jube kahju, et see teema on nii kaua üleval olnud ja ühiskond polariseerunud. Tegelikult seda tüüpi asju, mis puudutavad inimõigusi, peaks palju kiiremini ja selgemini ära otsustama. Kui meil on suund võetud, läheme siis lõpuni.

Lõpetuseks tahaksin küsida sotsiaaldemokraatliku erakonna kohta. Mina arvan, et sotside reitinguprobleem on tugevasti seotud sellega, et kui neid varem nähti väärtuspõhise erakonnana, siis pärast Urmas Reinsalu umbusaldamist ei tundu väärtustest rääkimine enam tõsiseltvõetav. Tookord päästeti koalitsioon, aga nüüd minnakse valimistele vastu väga nõrgana. Teie siis veel erakonnas ei olnud, aga kas minu analüüsiga nõustute? Ja kuidas sotsid enda valijad tagasi võiksid saada?

Seda ma ei oska öelda, mida teha tuleks, kardan, et patukahetsus siin ka eriti ei aitaks. Ma ei oska öelda, mis reitingu hüppama paneks. Aga see oli moraalse valiku koht, kas mõista selline väljaütlemine hukka või väärtustada valitsuse stabiilsust, ja see otsus ei tulnud lihtsalt. Seda oligi keeruline teha. Kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis ma ei tea, kui paljud sotsiaaldemokraatidest ütleksid, et otsustaksid samamoodi.

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Haavatud õiglustunne ja võrdsus

Uudiskiri 26.05–19.06 Möödunud nädalatel rääkisime mitmest inimeste õiglustunnet haavanud riigikohtu otsusest, lugesime samasooliste paaride võrdsetest elamisloaõigustest Euroopa Liidus ja käisime…