Taevani ja surmani

21.12.2019

ajalugu kirjandus pagulased raamat sõda vägivald

Milliseid ühendusi võib tekkida kahe varateismelise neiu, Anne Franki ja Dagmar Normeti elulugusid uurides, kui avastad, et nad üsna samal ajal samu autoreid lugesid? Anne Franki päeviku tõlkija Vahur Aabrams mõtiskleb sügise viimastel päevadel nende kahe kirjaniku elukäigu üle 1930. ja 1940. aastate Euroopas.

Pimedale talvele vastu minnes vajad pikka ja kindlat meelt. Aga tuju on hirmus muutlik. Eriti veel hilissügisel. Kui Anne Franki päeviku tõlke uustrükki sirvisin, see ilmus nüüd novembris, meenus mulle seal, kus Anne kurdab 1943. aasta lõpus meeleolu fataalset kõikumist, sissekanne ühest teisest päevikust, Dagmar Normeti omast 1933. aasta lõpust. Mõlemad varateismelised, üks Amsterdamis, teine Tallinnas, kasutavad oma seisundi kirjeldamiseks ühte ja sama Goethe tsitaati – kahte rida hingesegaduses Klärcheni ehk Klaarakese laulust ajalootragöödia “Egmont” (1788) kolmandas vaatuses.

1943. aasta jõululaupäeval kirjutas 14-aastane Anne Amsterdamis oma päevikusse: “Olen Sulle juba mitu korda kirjutanud, et oleme siin kõik ühtelugu meeleoludega kimpus, ja ma usun, et minu puhul läheb see tõbi eriti viimasel ajal järsult hullemaks. “Himmelhoch jauchzend, zu Tode betrübt,” sobib vist selle kohta öelda. “Himmelhoch jauchzend” olen ma mõeldes sellele, kui hea meil siin on võrreldes teiste juudi lastega, ning “zu Tode betrübt” valdab mind näiteks siis, kui proua Kleiman siit läbi astub ja räägib Jopie hokiklubist, kanuuretkedest, teatrietendustest ja teeõhtutest sõprade seltsis.”[1]

Nii ma selle 2002. aastal tõlkisin, lisades joone alla ka saksakeelse tsitaadi tõlke: “taevani rõkkav, surmani kurb”. “Sina”, kelle poole Anne Frank tsiteeritud lõigus pöördub, on kujuteldav sõbratar Kitty, kellele päeviku sissekanded on kirjadena adresseeritud.

Dagmar kirjutas 28. novembril 1933 Tallinnas, olles peaaegu 13-aastane, oma päevikusse: “Ma olen nii kurb, ei, melanhoolne. Alles hommikul olin veel nii rõõmus! Minu kohta kehtib ütlus: “Taevani hõiskav, surmani õnnetu.” Koolis ja koduteel pildusin ülemeelikuse sädemeid. Ja nüüd … Ah, tuleks ometi isa lõppude lõpuks! Ma olen nii väsinud ja kurnatud. Ma lähen magama. Oh, armas Jumal, aita!”[2]. Meeleolu kõikumise taustaks oli siin, nagu samas sissekandes on selgitatud, kannatamine “halbade perekonnasuhete tõttu”.

Anne Franki päevikud

Anne Frank (1929–1945), kes oleks tänavu võinud saada 90-aastaseks, sündis Maini-äärses Frankfurdis ja elas 1934. aastast alates Amsterdamis, Hollandis, kuhu Frankide pere oli kolinud antisemiitlike repressioonide eest, kui Saksamaal olid natsid võimule tulnud.

1942. aasta suvel, kui Holland oli olnud juba umbes kaks aastat Saksamaa poolt okupeeritud ja juudivastane poliitika üha teravamalt tunda andis, läks Frankide neljaliikmeline pere – Anne, vanem õde Margot, ema Edith ja isa Otto – peitu. Lasti levida kuuldusel, nagu oleks õnnestunud lahkuda sugulaste juurde Šveitsi, kuid tegelikult varjuti samas Amsterdami kesklinna majas, kus asus isa ettevõte. Seal elati üle kahe aasta, peale Frankide varjas end seal veel neli juuti.

Anne oli alustanud päeviku pidamist juba paar nädalat enne varjumist. Ta oli saanud päeviku, veel tühjade lehtedega muidugi, 12. juunil 1942 vanematelt sünnipäevaks. Seda kuupäeva kannab ka tema esimene päevikusissekanne. Viimase sissekande tegi ta 1. augustil 1944. Kellegi pealekaebusel Frankide peidupaik avastati. Kõik kaheksa juuti vahistati 4. augustil ja saadeti koonduslaagritesse, kust pärast sõja lõppu pöördus ainsana tagasi isa Otto, kes elas veel pika elu ja suri 1980. aastal Šveitsis Baselis. Anne ema suri 1945. aasta jaanuaris Auschwitzis, Anne ja ta õde surid 1945. aasta veebruaris-märtsis Bergen-Belsenis.

Tänu mõnele julgele abilisele elas Amsterdami maha jäänud päevik sõja üle ja Anne Franki isa andis selle peagi pärast sõda raamatuna välja, täites sel kombel kahtlemata tütre soovi. Aeg-ajalt on ainult esitatud küsimus, kas Anne Frank ise jääks ilmunud raamatu tekstilise kujuga siiski täiel määral rahule. Tekstoloogiliselt on tegemist ju keerulise juhtumiga.

Kuulnud 1944. aasta kevadel raadiost Hollandi eksiilvalitsuse haridusministri kõnet, et sõjajärgseks Hollandi ajaloo kirjutamise võimaldamiseks ja rahva ühise kultuurimälu säilitamiseks on vaja ka “lihtsaid dokumente”, näiteks kirju, päevikuid ja jutlusi,[3] otsustas Anne Frank viia oma päeviku sellisele kujule, et seda kõlbaks pärast sõda raamatuna välja anda. Soov ajakirjanikuks ja kirjanikuks saada oli tal nagunii. Ta jõudis paari kuuga läbi kirjutada suurema osa päevikust, püüdes tihendada teksti, mida oli kirjutanud alguses vaid iseenda jaoks, avalikkusele suunatud raamatuks. See töö jäi vahistamise tõttu pooleli. Ja algsest päevikust läks sõjas ka osa kaotsi.

Otto Frank pani pärast sõda kokku teksti, mis on segu Anne päevikukäsikirjade kahest versioonist. Et sünniks hästi loetav tekst, oli see ka enam-vähem paratamatu. Ta kombineeris Anne algse (spontaansema) versiooni ja 1944. aastal läbi töötatud (kirjanduslikuma) versiooni omavahel uueks versiooniks. See uusversioon jõudis 1947. aastal ka trükki, ja osutus ootamatult menukaks, algul Hollandis, hiljem tõlgete kaudu ka rahvusvaheliselt. Pärast Otto Franki surma ja 1986. aastal teadusliku väljaande ilmumist (kus on kõrvuti Anne Franki mõlemad päeviku versioonid ja isa Otto Franki koostatud raamatuversioon) pani saksa lastekirjanik ja tõlkija Mirjam Pressler Baselis asuva Anne Franki Fondi ülesandel kokku uue, Otto Franki versiooniga võrreldes üksjagu mahukama raamatuversiooni. See ilmus 1991. aastal ja sestpeale tõlgitakse seda.

Eesti keeles on olemas tõlge mõlemast, nii Otto Franki kui ka Mirjam Pressleri koostatud raamatuversioonist. Sissevaadet Anne Franki päevikusse pakuti eesti lugejale esimest korda juba 1957. aasta kevadel, kui ajakirja Noorus aprillinumbris ilmusid Oskar Kuninga tõlkes katkendid päeviku kümnest sissekandest. Terviktõlge Otto Franki koostatud raamatust ilmus 1958. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses. See oli esimene Anne Franki päeviku tõlge Nõukogude Liidus. Venekeelne tõlge, mida oli tsensuur liiatigi moonutanud, ilmus Moskvas alles 1960. aastal.[4] 1958. aasta eestikeelne tõlge oli kahtlemata sulaaegne tõlkesündmus. Ka on huvitav, et Oskar Kuningas tõlkis päeviku omal algatusel, selle teose tõlkimine olnud tal, nagu ta meenutas, “väga südamel“. Tõlke ainus häda on see, et see ei ole tehtud originaalkeelest. Anne Frank kirjutas oma päevikut nimelt hollandi keeles, mitte saksa keeles, nagu päris sageli arvatakse.

2003. aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud päeviku eestikeelne tõlge siinkirjutaja sulest on tehtud originaalkeelest, hollandi keelest, ja Mirjam Pressleri 1991. aasta redaktsioonist.

Anne Franki päevikut on loetud kui ajaloodokumenti, mida see kahtlemata ka on. Kui eesti keeles võib kohatagi vahel arutlusi, et võib-olla ei ole siiski tegemist ehtsa päevikuga ja Anne Franki võib-olla ei olnudki olemas, justkui oleks see pigem usu küsimus, siis saab sellist mõttekäiku seletada küll vaid tõsiasjaga, et eesti keeles ei leidu kahjuks kuigivõrd Anne Franki päevikuga seonduvat kirjandust. 2009. aastal võeti Anne Franki päevik UNESCO m aailma mälu registrisse, kus Eestit esindavad koos Läti ja Leeduga Balti ketiga seotud dokumendid. Kas Balti kett toimus? Nii küsida oleks kohatu. Muidugi Balti kett toimus! Olin seal, seisin ketis, tuhandete hulgas, ja olin umbes sama vana, nagu oli oma päevikut kirjutades Anne. Mäletan seda aega, mäletan seda tunnet.

Ent ühtlasi on Anne Franki päeviku näol tegemist ilukirjandusega, siin ei ole vastuolu. Anne Franki päeviku žanrimääratlusena on Lilli Prometi 1981. aastal kasutatud päevikromaani mõiste minu meelest päris hästi õnnestunud. Anne Franki võib igal juhul põhjendatult pidada tuntuimaks 20. sajandi hollandi kirjanikuks.

Päeviku teadusliku väljaande ilmumisest peale rääkis USA kirjandusteadlane Laureen Nussbaum, kes Anne Franki lapsena Amsterdamis elades tundis, vajadusest avaldada omaette raamatuna ka versioon, mille Anne Frank 1944. aastal kevadel-suvel lõi, pidades silmas päeviku võimalikku avaldamist pärast sõda. (Seda võib igaüks küll alates 1986. aastast, kui ilmus teaduslik väljaanne, nagunii lugeda, kuid see on mugav ehk ainult filoloogidele.) Nussbaumile tegi tuska, et seniste väljaannete (1947, 1991) koostajad ei ole Anne Franki kirjanikuna tõsiselt võtnud. 2019. aasta tähtsaimaks raamatusündmuseks seoses Anne Frankiga võibki pidada Zürichis ilmunud uut saksakeelset tõlget Anne Franki teisest, avaldamisplaaniga läbi töötatud päevikuversioonist. Laureen Nussbaumi järelsõnaga raamat kannab pealkirja “Liebe Kitty” ehk “Armas Kitty”. See on suur samm edasi Anne Franki kui autori teadvustamisel. Žanriliselt on seda tõlketeost alapealkirjas nimetatud “kiriromaani visandiks” (“ihr Romanentwurf in Briefen”).

Nussbaumi kriitikaga võib nõustuda. Anne Frankist sai 1991. aasta raamatuversioonis küll senisest selgemini autor, nähtavalt väljendus see selles, et tema nimi lakkas nüüd terve rea tõlgete puhul olemast pealkirja osa ja nihkus raamatu kaanel/tiitellehel autori positsioonile (mitte enam “Anne Franki päevik”, vaid näiteks Anne Franki “Päevik”). Teistpidi on saanud koostajatest Otto Frankist ja Mirjam Presslerist tänapäeval juriidiliselt Anne Franki päeviku kaasautorid, mistõttu ei saanud asja ka autoriõiguste vabanemisest seitsekümmend aastat pärast Anne Franki surma. See kokku on üsna paradoksaalne. Kirjastus Tänapäev oma alates 2003. aastast ilmunud eestikeelses väljaandes Anne Franki esialgu vormiliselt autorina ei tunnusta. Selle üle imestas Katrin Laiapea juba 16 aastat tagasi eestikeelse uustõlke arvustuses.

Dagmar Normeti päevikud

Nagu öeldud, tsiteeris hingesegaduses Klärcheni laulu oma päevikus ka Dagmar Normet (1921–2008) Tallinnas 1933. aasta novembri lõpus. Tollal kandis ta veel nime Dagmar-Sarlia Rubinstein. Temagi oli juudi perest. Kui Anne Frank eluajal raamatuni ei jõudnud ja tema kirjanikustaatuses ei valitse tänaseni üksmeel (küllap ka seetõttu, et laps/teismeline on kirjanikuna harjumatu nähtus), siis Dagmar Normetist sai pärast Teist maailmasõda tunnustatud ja armastatud eesti kirjanik ja eesti keelde tõlkija, ehkki 1933. aasta perspektiivist oleks võinud kõik ka teisiti minna. Temast võinuks saada samahästi saksa (baltisaksa) kirjanik.

Dagmar Normet 1951. aastal. Foto rahvusarhiivist

Dagmar Normet alustas päeviku pidamist 1933. aasta veebruaris saksa keeles. Viimase sissekande, mis oli juba eestikeelne, nagu ta oma mälestustes kirjutab, tegi ta 1940. aasta märtsis. Seitsme aasta sisse mahtus eesti keele süvendatum omandamine ja koolivahetus: 14-aastaselt saksa õppekeelelt eesti õppekeelele üleminek. Hiljem saigi eesti keelest tema loomekeel.

Uuesti luges Dagmar Normet oma päevikut, vähemalt enda sõnutsi, alles 2000. aastal. Siis tõlkis ta eesti keelde ka sellesama lõigu, milles ta Goethe tsitaadi abil oma meeleolu kõikumisest räägib, sealhulgas tõlkis ära ka Goethe tsitaadi, sest väga tõenäoliselt kirjutas ta 1933. aastal oma päevikusse ju ikka veel: “Himmelhoch jauchzend, zu(m) Tode betrübt.” Saksakeelne tekst oli laialt tuntud, viisistanud on seda päris paljud: Beethoven, Liszt, Schubert jt, ka näiteks August von Weyrauch Riiast. Eks see kõlas ka 1930. ja 1940. aastatel nii Tallinnas kui ka Amsterdamis.

Dagmar Normeti saksakeelset päevikut tahaks tõesti lugeda! Oma mälestustes toob ta ära sellest vaid fragmente omaenese tõlkes (nii elab ka Dagmar Normeti päevik osaliselt kahes autori loodud versioonis!) ja ütleb selgituseks, miks ta oma päevikut, ehkki ta seda endaga muudkui kaasas vedas, kuuskümmend aastat kordagi ei avanud ega lugenud: “See oli kadunud maailm. Oli lahtine haav.”[5] Mälestuste teises osas kirjutab Dagmar Normet oma päeviku kohta tagasivaates veel nii: “See on reliikvia. Sellesse on talletatud teine, kunagi eksisteerinud reaalsus.”[6]

Saksa koolist lahkumine oli juudi tüdrukule ka Eestis tollal sundkäik, sest koolireformiga oli Eestis otsustatud, et “rahvusvähemuste koolides tohivad õppida ainult selle rahvuse lapsed, kuna teised peavad minema kas oma rahvuse või siis eesti kooli”.[7] Aga eesti kooli minek oli ka siiski valik – oleks võinud minna ju ka juudi kooli. Dagmar Normeti lapsepõlv ja noorus oli mitmekeelne, suur osa koolikaaslastest paiskus Teise maailmasõja keeristes Eestist eemale, baltisakslaste ümberasustamise käigus (millest nüüd 2019. aasta sügisel täitus 80 aastat) ka Saksamaale, või hukkus siin- ja sealpool rindejoont. Dagmar Normet pääses natside juudivastase poliitika ohvriks langemisest tänu 1941. aasta suvel Nõukogude Venemaale põgenemisele. Päevik, mis oli ema kingitus, tegi selle reisi kaasa.

Loomekeel ei pea olema emakeel

Anne Franki keelelis-kultuuriline identiteet oli mitmekihiline. Ta oli tõesti saksa juudi perest, nagu meil Eestis meeleldi öeldakse, aga see iseloomustab õieti peamiselt tema päritolu. Ta oli elanud juba neljandast eluaastast peale Amsterdamis, ja hollandi keelest sai seal tema esimene keel. Seejuures sai hollandi keelest, mis oli nagunii tema hariduskeel, ka tema loomekeel.

Saksa keele positsiooniga oli lugu Frankide peidupaigas Amsterdamis keeruline. Ühe kodukorra järgi, mille Anne 17. novembril 1942 oma päevikus esitab, olid seal lubatud “kõik kultuurkeeled, saksa keel järelikult mitte”.[8] See oli öeldud naljaga pooleks, parodeerides Saksa okupatsiooni aegseid käske-keelde, aga selle märkuse huumor on mõru. Siin väljendub sundus oma identiteet ümber mõelda, selles sisalduv sakslus kuidagi kõrvale heita. Asi oli tõesti väga konkreetne, 1941. aastal olid Frankid jäetud ilma Saksa kodakondsusest, Anne Frank surigi kodakondusetult, isa võttis hiljem Hollandi kodakondsuse.

Oskar Kuninga tõlkes puudub selles kohas täpsustus, et saksa keel oli Frankide peidupaigas kultuurkeelte hulgast ühemõtteliselt välja arvatud. Sõnadele “kõik kultuurkeeled” järgnevad seal kolm punkti. Ju oli nii ka saksakeelses tõlkes, mille järgi Kuningas tõlkis.

Kuid saksa keele keeld ei olnud peidupaigas täielik. Ja kui Anne suhtles oma õega väga tõenäoliselt hollandi keeles, siis eks vanematega ikka ka saksa keeles. Kodukorras leidub märkus lubatud lektüüri kohta. Sätestatud on, et “saksakeelseid raamatuid lugeda ei tohi, välja arvatud teaduslikke ja klassikalisi”. Eespool (29. X 1942, lk 66–67) seisab, et näiteks Goethet peidupaigas loetigi: “Isa tahab, et ma hakkaksin lugema ka Hebbeli ja teiste tuntud saksa kirjanike raamatuid. Saksa keeles lugemine läheb nüüd juba üpris ladusalt. Ainult et enamasti ei loe ma silmadega, vaid vaikselt sosinal. Aga küll see üle läheb. Isa võttis suurest raamatukapist Goethe ja Schilleri näidendid, ta mõtleb mulle igal õhtul üht-teist ette lugeda. “Don Carlosega” tegime juba algust.”

Saksa kirjandusklassikale tehti erand. Ja nii on see jutt Anne Franki ja Dagmar Normeti päevikutest jõudnud tagasi Klärcheni lauluni Goethe ajalootragöödias “Egmont”. Kirjandusel on nähtavasti võime aidata ebakõlasid, väiksemaid või suuremaid, ületada, kas või ajutiselt. Näiteks siis, kui kodus (nagu Dagmari puhul 1933. aastal) või maailmas (nagu Anne puhul 1943. aastal) on asjad halvasti, ja suur aastalõpupimedus tahab kõike matta.

Ja loomekeel ei tarvitse olla emakeel ega ka tingimata üldse suur keel. Saksa keelest, mis Teise maailmasõja paiku oli Euroopas suhteliselt veel levinum kui praegu, on mõnikord loobutud näiteks hollandi või eesti keele kasuks. Nii on väikestel keeltel siiski lootust ja suurte keelte positsioon võib muutuvates oludes oluliselt nõrgeneda. Inimese isiklik suhe keelde küllap otsustab. Anne ja Dagmari päevikuid lugedes ei saa jääda märkamata nende siiras vaimustus Hollandi/Eesti maast ja inimestest.

Lapsena, teismelisena kirjutatud päevikul võib olla väga erinev saatus. Ja käsikirjad ei hävi. Sõna ei kao.

Saksakeelset Klärcheni laulu, mis kahele tüdrukuhingele hilissügisel pidet pakkus, on eesti keelde tõlgitud aga koguni kolmel korral. 1909. aastal ilmus Martin Lipu tõlge, 1913. aastal ilmus Anna Haava tõlge (pisut muudetult 1924. aastal) ja 1983. aastal ilmus August Sanga tõlge. Sanga tõlkega sobibki see jutt lõpetada, sest see on pärit tollestsamast kadunud ajast, mida on alles ka Anne Franki ja Dagmar Normeti päevikutes. Sanga tõlge oleks võinud ilmuda juba 1943. aasta alguses, kuid jäi ilmumata. Saksa okupatsiooni ajal eestikeelses tõlkes Goethe “Valitud teoste” väljaandmise plaanist ei saanud nimelt viimasel hetkel asja, ehkki Tartu Eesti Kirjastuse korrektuurpoognad olid kahe köite jaoks juba trükitud.

Ilmumata jäämise põhjus ei ole selge tänaseni. Võib-olla oli asi sõjaaegses paberipuuduses, aga võib-olla on tõepõhi all kuuldustel, millest on kõnelnud luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep: Saksa okupatsioonivõimud keelanud tõlgete avaldamise ära, kuna olevat ühel hetkel leidnud, et “Goethe tekstid on mõeldamatud nii barbaarses keeles nagu eesti”.[9]

Seegi arvamus on õnneks minevik. Niisiis:

Lootes

ja kurtes

ja mõtetes pea;

ootes

ja kartes

ja põhjust ei tea;

taevani hõiskav,

täis ahastust meel;

õnnis on ainult,

kes armastab veel.[10]

[1] Anne Franki päevik, 2019, lk 158