eepiline saaga

Kõige olulisem rahvastikupoliitika ülesanne on keskenduda olemasolevatele inimestele väärika ja turvalise elu ja võrdsete võimaluste pakkumisele selle asemel, et naisi sünnitama suunata.

Eelmisel nädalal tähistati mitmel pool üle maailma trans inimeste nähtavuse päeva (Trans Day of Visibility). Eesti suurim päevaleht Postimees otsustas sel puhul avaldada artikli, kus arvamustoimetuse juht, keeleteadlane Martin Ehala otsib seost seost “äärmusfeminismi” ja rahvastikukriisi vahel, põimides vahele andmeid “homoseksuaalsuse ja soovahetuse epideemiast”.

Tuule keeras moodsa elumaja ette, avas pagasiruumi ning võttis sealt kindad ja labida. Ilma nendeta ta kliendi juurde ei läinud

Taolistele lahmivatele hinnangutele reageerimine, olgu need ilmunud anonüümselt lehesabades, sotsiaalmeedias või mujal oma nime all, tundub paljudele naiivne ja üliemotsionaalne. Sellised kommentaarid ja arvamused on naiste suhtes norm, mitte erandite jada.

Niisiis, eksole, mulle on suhtenõu vaja. Ma ei tule ise toime selle värgiga.

Seda kirjatükki innustasid mind kirjutama arvukad artiklid peamiselt portaalides Objektiiv ja Uued Uudised, kuid ka mujal, kus targad ja vihased mehed sõna saavad.

Lasteriiete värvikoodidest pole pääsu, ka siis kui lapsed ise mässavad.

Me sünnime maailma, kus miski ei püsi iial paigal ning muudatused saadavad paratamatult meie elu, peegeldades inimsilmale märkamatut evolutsioonikulgu.

Enne arutellu sukeldumist on ka hea hinnata, kas konkreetne aeg ja koht on energia kulutamiseks mõistlik.

Õõvastav on see, et Eesti poliitiline diskursus on jõudnud punkti, kus ka keskmine tsentrist möönab, et meil on mindud liiga äärmuslikuks ja seda pigem vasakult. Millele siin viidatakse?

Kunagi sotsiaalministeeriumis töötades võtsin vastu üksjagu telefonikõnesid murelikelt kodanikelt. Neid oli igasuguseid, aga meelde on jäänud need imelikud. Näiteks mees, kes helistas ja pahandas, et raadios soolisest palgalõhest rääkisin, sest teda “ei ole kunagi diskrimineeritud”.

Põhiline seisneb selles, et kuigi ta teab feminismi komponente, ei saa ta aru kõige tähtsamast osast – meestele sisseõpetatud õigustatusest.