Kes kardab kultuurimarksisti?

Elise Rohtmets. Foto: Jaalika Lokotar

USAs määras eelmisel laupäeval senat ametisse uue ülemkohtuniku Brett Kavanaugh’, vahetades sellega välja mõõduka konservatiivi Anthony Kennedy ja kallutades seega esimest korda üle mitmekümne aasta ülemkohut seisuga 5 : 4 ideoloogiliselt paremale. Kui naiste õiguste eest seisnud legendaarne Ruth Bader Ginsburg ametist lahkub, on uus status quo 6 : 3 endisest palju kangemate konservatiivide kasuks tsementeeritud järgnevaks paarikümneks aastaks.

Miks see oluline on? Esiteks, ülemkohtunikud on eluaegsed. Erinevalt presidentidest, kelle jaoks on tehtud keeruliseks kiireid muutusi ametiajal ellu viia, on ülemkohtul võim radikaalseid muudatusi sisse viia ühe haamrilöögiga. Naistele võib see kaasa tuua Roe vs. Wade lahendi tühistamise, mis laseks igal osariigil iseseisvalt otsustada, kas abort keelata. Võime kindlad olla, et piiblivöönd, kus juba niigi on kriminaliseeritud raseduse katkemist ning piiratud ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele ja abordile, haarab sellest võimalusest oma kümne jõleda küünega kinni.

Öeldakse, et meil käib kultuurisõda. Öeldakse, et vasakradikaalidest neomarksistlikud postmodernistid on hävitamas maailma, et Euroopa on ohus, et enam ei või naistega flirtida, et moslemid võtavad üle, et establishment on kaldunud radikaalselt vasakule. Öeldakse, et selles on süüdi ülikoolid, noored, lumehelbekesed ja homod. Öeldakse, et see toimub ka Eestis. Ma palun teid, vaadake ka senati ja esindajatekoja koosseisu, seejärel tehke väike refleksioonipaus ja mõelge Eesti erakondade ideoloogilise sisu peale. Sellele võiks järgneda veel üks refleksioonipaus ning pilguheit Euroopa poliitilisele kaardile ja radikaalse konservatiivsuse süvenemise tabelile. Väike spoiler – te ei leia sealt märke uusmarksistide maailmavallutusest. Aga ma tean, et keegi ei viitsi seda teha, seega ma kirjutan edasi.

Seisan ühe Eesti suure ülikooli raamatukogus ja sirvin filosoofia sektsiooni. Märkan üht õnnetut pooltühja riiulit vasakus nurgas – Frankfurdi koolkond (loe: neomarksistlik kurjuseallikas). Vaenlane peab ikka võimas olema, kui kümne nässaka raamatuga on koolitatud terve kultuurimarksistlik armee, mis juba Eesti riiki on kohe-kohe üle võtmas. Olgu, olgu, ma ilmselgelt utreerin. Tegelikult on neomarksistlik kriitiline teooria kõigile internetis kättesaadav ja ilmselgelt loeb seda kogu vasakpoolsete noorsugu otsast lõpuni ja saab kindla peale teostest täpselt üht moodi aru. Feministliku kirjanduse valik oli juba oluliselt suurem – tervelt neli kitsast riiulitäit. Sellega on juba mõeldav, et õnnestub mobiliseerida kõik need ülikoolis mõttetult aega raiskavad naised, kellele siis enam eesti mehed ei kõlba, kes riiki õigesti ei teeni ja lapsi ei sünnita. Ärme unusta, et homod on samuti infiltreerunud globaalse salaskeemiga igat sorti võimukoridoridesse vikerkaari joonistama ja laste ajusid pesema, mis siis, et parimal juhul moodustavad nad ligikaudu ainult 10% populatsioonist.

Ma ei tahaks nõnda ilkuda, aga õõvastav on see, et Eesti poliitiline diskursus on jõudnud punkti, kus ka keskmine tsentrist möönab, et meil on mindud liiga äärmuslikuks ja seda pigem vasakult. Millele siin viidatakse? Kommunistidele? Meeste lintšimisele? Postmodernistlikule doktriinile ülikoolides? See on ulm. Või äkki liigsest alkoholitarvitamisest tingitud neuroos?

Meil pole tõsiseltvõetavat vasakpoolset poliitilist jõudu ega suukorvistamist

Eestis on kokku heal juhul viis tugitooli-anarhisti, kes kõik esindavad eri suundi, üksteist ei tea või ei salli ja oma nina poliitikasse ei topi. Vahel mõni üksik läbipõlenud kommunist viitsib Facebooki mõne meemi postitada ja siis vajub taas talveunne, mis kestab tal keskmiselt 11 kuud aastas. Vasakerakond? Mis see veel on?

Parlamendis on valida kuue erineva konservi vahel. Üks on küll punast värvi sildiga, aga ärge laske end sellest eksitada, sest, pidage meeles, kui see näeb välja nagu konserv ja maitseb nagu konserv … siis ta on ikkagi konserv. Vaadake natuke, millised on sotsiaaldemokraadid näiteks Saksamaal ja saate aru, mida ma mõtlen. Meie liberaal on Lääne konservatiiv, kogu meie spekter 2 cm paremale nihkes ja reaalne vasakalternatiiv magab või riigist välja rännanud.

Ei saa ka öelda, et sõna- ehk sõimuvabadusega meil halvasti oleks. Poliitik võib öelda mida tahes, kui see venelaste, naiste ja neegrite pihta käib. Ei lase end suukorvistada. Respekt! Justiitsminister läheb närvi ja kirjutab artikli, et ta kahetseb, et mõistis naistevastase vägivalla hukka. Viktor Vassiljevil tuli ka tundepuhang puldis peale, et vastutustundetute meestega lapsi saavad naised tuleks steriliseerida. Jürgen Ligi on suutnud isegi oma tantsu välja mõelda: astub tagasi ja siis jälle edasi. EKRE on esimene erakond alates taasiseseisvumisest, kes ütleb otse, et on abordi vastu ja Ruuben Kaalep spinnib värskes õhus rassismi isamaa-armastuseks. Muuseas, tegemist on ka Eesti meeste seas populaarseima erakonnaga.

Eestist läks #metoo mööda

#metoo suruti Eestis maha enne, kui see alatagi jõudis. Taavi Rõivas käis Malaisias, avas toreda nimega kahtlase äri, millele järgnes 90ndate maiguline rõve pidu. Midagi pidi seal niivõrd käest ära minema, et pärast otsustas üks naine minna ajakirjandusse ja öelda, et teda tõugati ja käsi lükati seeliku alla. See pidavat veel tsenseeritud versioon olema, et omakseid säästa. Naise tunnistusele järgnesid Taavi Rõiva libavabandus, kohalikud valimised ja isiklik häälterekord. Lehes ja kommentaariumis reageeriti, nagu oleks juba sadu mehi raekoja platsis risti löödud. Tegelikult aga ei tulnud keegi rohkem ülestunnistustega lagedale, peale ühe … Samal ajal paralleelreaalsuses oli #metoo meil nii kõva sündmus, et ei tohi enam ükski mees naisega flirtida ilma, et vägistajaks kutsutakse.

Eesti naised ei osalenud 2017. aasta jaanuari ülemaailmsel naistemarsil

Erinevalt Soomest, Lätist ja Leedust – rääkimata muust Euroopast – ei olnud eestlased solidaarsed teiste maailma naistega. Isegi Poola uskumatu naiste vaprus otsestele riigi ja neonatside repressioonidele vastu astuda jätab eestlasi külmaks. Palun, ärge rohkem vastake selle peale, kuidas igal riigil on õigus suveräänsusele ning natsid lakkasid eksisteerimast peale aastat 1945.

Eestis kehtib kõrge tõendamislävi

See tähendab, et seksuaalse vägivalla ohvril, kes on enamasti naine või tüdruk, on võimatu minna õigust nõudma nii, et ta lihtsalt läheb politseisse ja süüdistab (loe: valetab, sest naised ju alatasa valetavad). Kui DNAd ja selgeid vägivallamärke ei leita, on asi ikka üsna lootusetu. Samas teame, et vägivallamärke tihti ei ole, kuna vägistamise ajal on kalduvus tarduda ja mentaalselt eemalduda. Ja millest ma siin üldse räägin? Poisid annavad meil metsas õppetunde, mitte ei vägista.

Eesti ülikoolides ei piirata sõnavabadust ega koolitata postmodernistlikke sõdalasi

Ka siin võivad kõik, kes Eesti poliitkorrektsuse diktatuuri pärast muretsevad, hingata kergendusega. Ülikoolielu on tasane ja aktivismivaba. Kui ka midagi ebameeldivat on juhtunud, reageerivad institutsioonid sellele üsna jahedalt.

Eestis ei ole krüptofašismi

Läänes peavad neonatsid ja sellega flirtijad oma sõnumeid krüpteerima, et tsentristid kaasa läheks. Suhtlus toimub meemide, piltide, sümbolite ja koodsõnade abil. Meil öeldakse otse, et ollakse rassist ja järgneb aplaus või tunnustav noogutus. Meil lihtsalt läheb rahvas segadusse, kui otse ei ütle. Mis need koeraviled veel on? Kui on must, näita ust! Teised ka ei rapsi väga, sest EKREga on nõus kampa võtma ilmselt kõik parteid, näidates, et partei ideed on salongikõlbulikud.

Foto: “Why does Jordan Peterson resonate with white supremacists?” 

Kui vasakäärmuslust ei ole, siis see mõeldakse välja. USA ja osa Euroopast liigub selgelt väga ebaliberaalse sotsiaalselt konservatiivse ideoloogia suunas, mis on suletud, paranoiline ja vihane. Internet annab vähemustele ja radikaalsele vasakpoolsele tõepoolest hääle, kuid seda ei tohi segamini ajada päris võimuga, mis liigub hoopis vastupidises suunas. Vaadake ringi natuke, tõttöelda pole vasakpoolsus ammu nii marginaalne olnud.

46
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka