haridus

Kätri Kiilberg räägib ühe piireületava "nalja" valguses, kuidas nõusolekupõhine seksuaalharidus interneti misogüünsusele vastumürki pakub.

Õppekirjanduse puhul sõltub lõpptulemus kahest fundamentaalsest momendist. Kõigepealt autori väärtuspositsioon. Teisisõnu hoiak ja meelestatus ajaloolise materjali suhtes, suutlikkus teadvustada oma alateadlikke eelistusi, mahavaikimisi ja vaimseid pimetähne.

Võib vaielda selle üle, kas naistega seotud tegevusi on peetud vähem tähtsaks või jäid naistele tegevused, mida peeti vähemtähtsaks. Pigem mõlemat.

Mõiste „feminism“ ei kätke juba ammu endas pelgalt poliitilist või juriidilist võrdsust, samuti pole see tõlgendatav vaid ühe või kahe raamistuse läbi. Vaja on ühtset üldhariduslikku pinnast feminismi poliitilise ja sotsiaalse tähtsuse selgitamiseks laiemas ajaloolises kontekstis tänapäevani välja.

Tartu Ülikooli teaduskondadesse, lubati naised 1905. aastal õigusteadust õppima vabakuulajatena ja 1920. aastal täieõiguslike üliõpilastena.

Minu õpetajad, pere ega isegi nõustaja, kelle juures keskkooli ajal käisin, ei teadnud autismispektri või ADHD kohta midagi, mis aitaks.

Merike Kaunissaare vaatas saja Tartu mõjuka edetabelit ja leidis sealt ainult 13 naist. Naised näivad ka Tartus olemas olevat, kuid mehed näivad nende mõju üpris kasinalt hindavat.

Karin Paulus kirjutab, et sooline palgalõhe on justkui rahvuslikul rukkipõllul varitsev ohtlik kuristik, mis ei lase meie ühiskonnal vaimult suureks sirguda.

Kui pajatan oma vene kolleegidele doktorantuurist Eestis, ilmub nende näole unistav ilme.