LGBT

Laia joonega on mitme Ida-Euroopa riigi ühised probleemid vähenev rahvastik, vaesus ja majanduslik ebavõrdsus ning konservatiivsed suundumused, mis „perekondlike väärtuste“ nime all rõhuvad nii naiste kui ka soo- ja seksuaalvähemuste õiguseid.

Abielus heteroseksuaalsete isade puhul on tüüpiline, et nad saavad kõige madalamaid tulemusi lapsevanemana osalemises ja lastekasvatusoskustes, aga nende tulemused paranevad märgatavalt, kui nad peavad toime tulema üksikvanemana.

Eesti ühiskonnas on viimastel aastatel olnud tuliste vaidluste keskpunktis kaks teemavaldkonda.

Öeldakse, et iga inimene peaks õppima kõigepealt iseennast tundma.

Mõne kuu eest läks sotsiaalmeedias väiksemat sorti sõjaks.

LGBT-liikumise ajalugudele keskendunud kirjutistes rõhutatakse küll lesbiliikumise eesrindlikku rolli, tuues näiteks välja, et esimene seksuaalvähemusorganisatsioon oli 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit, ent ei kõnetata lesbiliikumise kokkupuutepunkte feminismiga.[1] Feminismi arenguid kaardistavates kirjutistes taandub seevastu tagaplaanile lesbiline subjektsus.

Emadusel võib olla eri tahke ning emadepäeval on kombeks neist ka kõnelda.

Karukultuurifestival Tallinn Bearty tuleb jälle, sedapuhku 19.

Nii aktivistide kui ka tavapubliku seas leidub neid, kes ei poolda rongkäiguformaati selle nõukogudeaja konnotatsioonide tõttu. On ka neid, kes leiavad, et pride’i paraadil pole ajaloolisi seoseid Eestiga ja taoline võõrkeha tekitab rohkem konflikti kui mõistmist.

Mis põhjustel ei soovi paljud koolinoored pärast kehalise kasvatuse tundi kooli duširuumi kasutada?

Michael C. LaSala on öelnud, et LGBT laste kõrval vajavad toetust ka nende vanemad, kellel on samuti läbida oma teekond.

Sarnaselt Eestiga defineerib Rumeenia põhiseadus perekonna sooneutraalselt kui abikaasade abielul põhinevat institusiooni.