meediakriitika

Artiklit lühike iseloomustus olekski järgmine: eesti meesintellektuaal jagab oma guugeldamise tulemusi arvamusloona, milles kirjeldab tuntud vägistamisõigustaja tegevust hetero-pride’i aktina, panustades suurelt samasse probleemi, mida kujutab endast Andrew Tate.

Kui me tahame võtta tõsiselt seksuaaltraumade ennetamist, siis peaksime ühiskonnana mõtestama vägistamist tahtevastasuse kaudu: vägistamisega on tegu juba siis, kui intensiivseks sugulise iseloomuga tegevuseks ei ole antud nõusolekut.

Karin Paulus kirjutab, et peaksime Rahvusringhäälingu suhtes olema nõudlikud. Seda eriti poliitikasaadete puhul nagu "Esimene stuudio".

Meediapädevuse kuul in sobiv feministlikult ajakirjanduse kui neljanda võimu tugevusi ja nõrkuseid vaadelda.

Kiire pildianalüüs sellest, kuidas Eesti meedia naisi ja mehi esitab ning soolisi norme hoiab ja toodab.

Elame ja tegutseme ajal ja kohtades, mis ei soodusta keerulisi vestlusi. See on ilmne kogu poliitilises spektris ja üks põhjustest, miks inimesed poliitikategijaid ei usalda.

Juuni veerus räägime seisakust, suutmatusest mõelda inimkeskselt. Lisaks kutsume Feministeeriumi üritustele!

See on vist võimalik vaid Eestis, et seksuaalsest ahistamisest suudetakse rääkida nii, et põhiprobleemiks ei ole ahistamine kui tegu, vaid midagi kõrvalist. Näiteks ohvrid ja nende esoteerikahuvi.

Sel nädalal kinnitas president ametisse kaks uhiuut ministrit – Riina Sikkuti ja Janek Mäggi. Mõlemad on poliitikas uued, aga tähelepanu, mida nad viimastel päevadel pälvinud, on üsna erinev. Miks muretsevad nii ajakirjanikud kui ka teised arvamusavaldajad oluliselt rohkem Sikkuti kui Mäggi kvalifikatsiooni pärast?