#minukehaminuteha

Ukraina feministliku liikumise ajaloost, olukorrast enne ja pärast sõda, rääkis Hille Hansole Ukraina teadlane, feminist ja aktivist Marina Ševtsova.

Miks ma politseisse ei pöördunud? Kas mina olin süüdi, et mind vägistati? Piret Räni visualiseeris.

On 2022. aasta varakevad ja kuigi terve maailm tunnistab Ukraina sündmuste kulgu suure ärevusega, on näha ka ilminguid, mis tekitavad lootust.

Piret Karro analüüsib ahistamiskajastusi Eesti meediapildis ja seda, millised diskussioonid on ahistamise teemat viimase kümne aasta jooksul saatnud.

Veebruaris pakume hulganisti ideid, kuidassaad maailma paremaks muutmist praktiseerida. Tahad kirjutada, joonistada, annetada, marssida? Võimalusi on palju.

Eestis näeme aga nn tühistamiskultuuri ohvritena inimesi, kes on oma positsiooni ja privileegidega harjunud ning ei pea tõenäoliselt kunagi ohvri kingadesse astuma.

Kas olete märganud, et vaktsiinivastased üle maailma kasutavad aeg-ajalt oma kampaanias sloganit "My body, my choice!"?

Ajaloolane Milvi Martina Piir kirjutab, kuidas on suhtumine naiste tervisesse saja aasta jooksul muutunud.

Vahur Aabrams analüüsib homoseksuaalsuse kujutamist psühhiaater Heiti Kadastiku käsiraamatus „Vestlusi noorukitele“ (1966).

Eesti NSV on aastakümnete taha jäänud ajalugu, ent retoorika, mis oli seksuaalsuse teemal käibel siis, kipub ringiga tagasi tulema või pole kunagi ära kadunudki.

Ma tahaksin, et meie salliv ühiskond hakkaks vaatama ka lapsi mitte soovivaid naisi (ja mehi!) normaalsena. Et minusugustel ei ole midagi viga, vaid meie soovid ja prioriteedid on mujal sellest, kuhu traditsiooniline maailmavaade on seni on võimaldanud vaadata. Et me ei ole tänamatud, kui me ei soovi ise lapsevanema rolli võtta ega soovi sama kogemust, mis meie vanematel. Et meie eesmärgid ja kohustused, aga ka rõõmud ja naudingud on mujal.

Kehaline autonoomia tähendab kõige lihtsamas mõttes seda, et inimestel on õigus ja vabadus ise otsustada oma keha ja oma tuleviku üle.