naised

Sel aastal on täpselt pooltel filmidel režissööriks naine.

Selle valiku on teinud nende eest teised. Need, kes praegu õhinal kommenteerivad Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi soengut, Saksamaa kantsleri Angela Merkeli riietumisstiili ja kehakuju ning sellesama Sanna Marini põskede puna.

Abielust sai feministliku arusaama järgi vangla, mis võtab naiselt väärikuse, tambib ta kõnelevaks kodumasinaks ja röövib tema isikupära.

“Hetkel, mil sa hakkad humaniseerima oma vastast, hakkab sinu kogukond sind dehumaniseerima.

Я была «студенткой», и это никого не смущало, но кем бы я стала после этого? «Ученая»? Возможно. «Преподавательница»? Справедливо. Но даже моей уверенности в себе не хватает, чтобы использовать наиболее очевидное «историчка» вне иронического контекста.

On hetki, mil ma tunnen end mõistliku kiisuna – saad kõigest küll aru, ent ometi peetakse sind ajutuks olendiks, kelle saatus on olla vaid diivanikaunistus või püüda hiiri.

Valimised on läbi ning juba me elamegi uues reaalsuses, mis ühest küljest oli ennustatav, ent teisest küljest tundub ikka veel hirmutav.

Nüüd tean ma täpselt, et mul on täielik õigus hoolitseda enda ja oma tunnete eest.

Tallinnas tegutseb sellest sügisest täiskasvanud nähtamatu lapse kogemusrühm.

2018. aasta lõpus kuulis avalikkus sellest, kuidas mittebinaarne transsooline naine Julia Savinovskih kolis koos perega Venemaalt Hispaaniasse.

Aga kuidas teha nii, et esimene eelarvamus ei oleks soopõhine?

Ma püüan mõista, kas mulle ainult tundub nii või on tõepoolest kätte jõudnud hetk mu partnerist lahku minna.