naised

Õpetajate streik on naiste streik. See on soolise võrdõiguslikkuse streik mitte ainult seaduses, vaid ka materiaalses tegelikkuses.

Seda, mida ma arvan lastest, uuriti mu eestikeelses kollektiivis minult alles viiendal aastal, olgugi et kolleegidega on meil lähedased ja mõnusad suhted ning oma plaanidest ja soovidest räägime me sageli.

Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt: Afganistan.

Mu igapäevaelu on väga feministlik ja mugav, ma tunnen end hästi ja enesekindlalt.

“Rääkige ja õppige ladina keelt,” ütleb professor, pisut üle kuuekümne ja igati tähtis mees oma kateedris.

Me sünnime maailma, kus miski ei püsi iial paigal ning muudatused saadavad paratamatult meie elu, peegeldades inimsilmale märkamatut evolutsioonikulgu.

Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga.

Septembris toimus järjekordne rahvuskultuuride nädal. Ühe „segaverelise“ naisena ei ole see teema mulle sugugi võõras.

Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone.

Vanemad naised on oma välimusega rohkem sinapeal kui nende nooremad sookaaslased, samuti näitavad uuringud, et nad saavad lähedastest füüsilistest suhetest rohkem naudingut.

Ma ei märganud, kuidas see juhtus. Ent kahtlustan, et juhtuma pidi see viimase kahe aasta jooksul.