naiste marss

Maris Hellrand ja Pille Tsopp kirjutavad, et naistel on aeg naasta riigielu kujundamise juurde.

Aimar Ventsel kirjutab episoodist alternatiivroki ajaloos, mis on omalaadne verstapost feministliku pikkpeetri näitamisel.

Nagu igal teisel naisel, on minulgi ammendamatu varasalv lugusid, kuidas mind nooremas põlves ahistati. Siia alla käivad sobimatud puudutused, verbaalsed nilbused, seksuaalse alatooniga ähvardused ja mis kõik veel.

Triin Toomesaar kirjutab, et naiste marss pole meeste vastu. Naiste marss on ühe unistuse poolt! Ja sinna on oodatud ka Isamaa esindajad.

Kristi Saare kirjutab, et Eesti on uhke selle üle, et oleme digitaalselt hästi arenenud riik ja küsib miks ei võiks me olla ka sotsiaalselt arenenud riik?

Nullkulu blogija Maryliis Teinfeldt kirjutab, miks naiste marss ka kliimamuutuste vastu astub. Lühidalt kokkuvõttes siis ei saa keskkonnaprobleeme isoleerida sotsiaalsest õiglusest.

Igasugune poliitika on kõigepealt võitlus avaliku ruumi eest. Võitlus selle eest, kelle huvid ja mured üleüldse kuuluvad „turuplatsil“ arutamisele ja kelle omad jäävad pelgalt „eraasjaks“.

Jaanuari uudiskiri: toimub Eesti naiste mars, uus festival TOKSI-LINE ning meie tähistame oma neljandat sünnipäeva!

19. jaanuaril toimub ülemaailmne naiste marss ja seekord on väike algatusgrupp otsustanud esimest korda marssida ka Eestis. Miks me tunneme vastupandamatut soovi marssida, kui väljas on külm ja pime ning üldse, naised on juba ammu kõik õigused saavutanud (haigutus)?

Uus aasta tähendab sageli lubadusi, plaane ja soove. Kes lubab hakata sööma kaerakliisid, kes plaanib karmoškakurustele minna, kes unistab naiste käsitööringist ja twerkimisest.

Kõigi hääl ei kosta avalikus diskussioonis välja, olgugi, et meedia on praegu demokraatlikum kui iialgi varem. Palju me teame puuetega naiste või pagulasnaiste elust Eestis? Milliste rõõmude ja muredega puutuvad kokku eakad naised ning mis juhtub, kui omavahel ristuvad vanussurve ja sooline ebavõrdsus? Millised on venekeelsete naiste kogemused?