Tänukiri kunstiprogrammide kuraatoritele ja kunstnikele 

Väga harva on (kodu)vägivald rusika nägu. Väga tihti on ta sügavale tikitud eneseusaldamatuse, näiliselt mitte kuskilt tulevate ja mitte kuskile kaduvate stressist johtuvate haiguste, rahulike hetkede ohtlikuna tõlgendamise, kingituste, karistuste, enesekahtluste, süütunde, kontrollimatult kihutava auto ja sügavale peidetud häbitunde nägu. Aga seda me kõik juba teame, oleme seda ju lugematutest kunstiteostest ja kogemuslugudest nüüdseks õppinud.

Ohvriabi hääl telefonis: “Kas ta piirab teie liikumisvabadust?”

Oma elu kõige märgilisemate hetkede hulka asetaksin ka selle hetke, kui mulle jõudis kohale, et see proua teisel pool telefoni juba teab. Et ta teab, mida ma järgmisena ütlen. Et ta peas on kategooriad, kuhu ta paigutab minu, mu ema, mu isa, mu vennad. Et ta on sedasama lugu juba korduvalt kuulnud. See luuüdisse imbuv arusaam, et mu lugu ei ole eriline. Et meie peres ei ole asjad teistmoodi, meie peres ei ole erilised inimesed. Ei ole midagi erilist, on lihtsalt vägivald. Täiesti tavaline ja õigustamatu vägivald. 

Sotsiaalse mõõtmega kunstiteostest rääkides kerkib tihti esile küsimus nende mõjust: kuidas mõõta, kas “väliste”ja “päris” probleemide käsitlemine kunstisaalis muudab vaataja ja osaleja arvamusi, meelelaadi või käitumist. Ma olen isiklikult selle põhjus-tagajärg-seose suhtes skeptiline olnud, kuni jõudsin mõistmiseni, et ilma meie kunstiprogrammide kuraatorite (ja kunstnike) teema- ja fookusevalikuteta ei oleks mina kunagi selle telefonikõneni jõudnud. Kõik telefonikõneks vaja läinud elemendid alates emotsionaalsest ettevalmistusest kuni Ohvriabi telefoninumbri teadmiseni olid minuni tulnud kunstiprogrammide kaudu. Minnes konkreetsemaks: Kersti Kaljulaidi lobitöö, Kanuti Gildi SAALI, SAAL Biennaali, Tallinna Kunstihoone ja Sõltumatu Tantsu Lava kaudu. 

Kersti Kaljulaid 2017. aastal. Foto: Annika Haas (EU2017EE)

President Kaljulaid. Vabariigi 99. aastapäeva presidendi kõne

Kui president Kaljulaid 2017. aastal kõnepuldist deklareeris: “Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa,” läbis minu kodu furoori laine. Ma mäletan sellest hetkest ainult elutuba läbinud emotsioone ning häbi ja šokki, mis läbis mu keha. Mäletan oma häälekaid väiteid, kui vastutustundetu on seda teemat sellises kontekstis tõstatada, sest kes teab, mis nüüd kodudes toimuma hakkab. Ärge kartke, midagi füüsilist või isegi emotsionaalset sel õhtul minu kodus ei juhtunud, kuid see hetk, kõne ja tuba jäid minuga. Ma käsitlen Kaljulaidi kõnet kui kunstilist akti, sest see tõi Estoniasse loodud võlumaailma, mis koosnes ilusatest inimestest nende enda rahakoti jaoks liiga kallites kostüümides, räige välismaailma sõna-teo “peks”. Seega ühtib Kaljulaidi tehtu vene formalisti Viktor Šklovski mõttega, et selleks, et tekiks kunst, tuleb võtta vana traditsioon ja seda siis nihestada/kummastada. 

Ma tänan Teid, president Kersti Kaljulaid ja Teie tiim.

Füüsiliste tõendite muuseum. SAAL Biennaal 2021.

SAAL Biennaal. Laura Stašāne ja Jana Jacuka “Physical Evidence Museum” (“Füüsiliste tõendite muuseum”)

Lahkume elukaaslasega 2021. aastal Kalamaja paneelmajas toimunud Läti kunstnike Laura Stašāne ja Jana Jacuka näituselt “Physical Evidence Museum”. Ma olen pahane, räuskan vaikselt oma kaaslasele, kui mõttetud need lood olid. Väidan, et kui laste seksuaalse ärakasutamise lood välja jätta, siis mis mõttes olid need lood koduvägivalla kohta! Ma olen ise ka hullemat kogenud kui see, mida meile seal korteris näidati! Mu loomult hea kaaslane hoiab oma ärritust vaka all, kuid soovitab mul lõpuks kuulata, mida ma suust välja ajan ja kui suures vastuolus see mu feministlike vaadetega on. Järgmiste nädalate jooksul painab mind mu arusaamatu reaktsioon. Miks tekkis mul tunne, et oma lugu tohivad rääkida ainult need, kelle lood on “piisavalt hullud” või täpsemalt: kelle lood on “hullemad” kui need, mida mina kui vägivallatus keskkonnas elav isik olen kogenud.

Aitäh, 2021. aasta SAAL Biennaali kuraator Annika Üprus, kunstnikud Laura Stašāne, Jana Jacuka ja tiim.

Hirmu rutiin. Kanuti Gildi Saal.

Balti Tantsu Platvorm. Jana Jacuka “Routine of Fear” (“Hirmu rutiin”)

Aasta hiljem kohtan jälle Jana Jacuka teost, seekord soololavastust “Routine of Fear”. Ma ei ole kava lugenud ja seega ei ole mul aimugi, millest kohe nähtav teos räägib. Hämaruse keskelt ilmub lavale voodi, mille peal on noor naine ning juba esimeste öeldud lausete jooksul mõistan, et jälle on teemaks “see”. Mu keha läbib paanika. Pariisi Linnateatri ​​Thomas Ostermeieri ja Édouard Louis’ lavastuse “Who killed my father” (“Kes tappis mu isa”) vaatamise järel olen aru saanud, et kõik perekonna kannatuste teemalised lavalood tekitavad minus arusaamatul põhjusel nii suure nutuhoo, et pisarad varjavad igasuguse nähtavuse ja pärast etendust on neid jälgi võimatu käega ära pühkida. Kaasaegne teater ei ole just see koht, kus oma tundeid välja elada, seega: paanika. Jacuka lavastuse 50 minutit kulutan selle peale, et pisarate keskel välja mõelda, kuidas ma saaksin esimesena saalist välja söösta, nii et keegi toimunut ei märkaks.

Pärast etendust õlut juues olen kõige suurem ironiseerija. 

Ma tänan 2022. aasta Balti Tantsu Platvormi korraldajaid Evelyn Raudseppa, Triinu Aronit jt, ning kunstnik Jana Jacukat.

Flo Kasearu näitus “Elust välja lõigatud“, Tallinna Kunstihoone. Foto: Paul Kuimet.

Tallinna Kunstihoone. Flo Kasearu näitus “Elust välja lõigatud”

Mõned kuud enne 2021. aasta SAAL Biennaali olen oma sõnades juba väsinud koduvägivalla teemast kunstis. Kannan küll oma koti küljes ühe kunstiasutuse fuajeest võetud Ohvriabi helkurit, kuid suudan endale väita, et sama hästi võiks selle asemel rippuda EKRE, autoparanduse, Selveri või mõne teise prügi tootva ja kasu teeniva organisatsiooni tasuta jagatav helkur. Lähen Tallinna Kunstihoonesse Flo Kasearu näitust “Elust välja lõigatud” vaatama ikka oma tundlike, kriitiliste ja intelligentsete sõpradega. Olen häiritud, kui šokeeritud nad nähtud sisust on, kuid vastuoluliselt tunnen igas oma keha nurgakeses tänulikkust videos esinevate nٜaiste ja tugikeskuse töötajate suhtes.

Näituse tagumisel seinal kohtun Kasearu NO99 performance’i “Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine” (2016) videoülesvõttega. Performance’is lugesid naised kahe tunni jooksul ette oma kohtuasjad, mille keel on kauge, bürokraatlik ja ülimalt detailne. Ma tunnen ühe naise ära, mis tekitab minus häbitundetulva, kuid seda mõistan alles mõned aastad hiljem. Häbi, sest ma olin sellist minevikku ta pilgus ju mõned korrad näinud, ja kui mina juba nägin, siis äkki nägi ka tema seda minus? Ma küll teadsin, et tema oli see, kes pani Ohvriabi helkurid fuajee lauale, et just tema toob mu teadvuse äärealadele pidevalt teoseid, mis ei lase mul vägivallale mitte otsa vaadata. Et just tema lükete, nügimiste ja pakkumiste tõttu (millest ükski ei ole olnud tegelikult mulle suunatud) võtan ma kolme aasta pärast telefoni ja helistan Ohvriabi prouale. Et just teda peaksin ma tänama oma nime ja näoga. Kuid miks tänada üht, kui võib tänada kõiki? 

Aitäh, kunstnik Flo Kasearu ja kõik need, kes oma lugusid jagasid, Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld ja kuraator Cathrin Mayer. 

Aitäh Ohvriabi töötajad.

Epiloog

Varjunime alt kirjutamine omandas hiljuti meie kultuuriruumis uue patroneeriva mõõtme (Kultuurkapitali esseekonkurss ja Kaur Riismaa). Kuid varjunimi on pakkunud läbi aegade nii paljudele naistele võimaluse rääkida teemadel, millest rääkimine oma pärisnime all ei ole võimalik või turvaline. 

Ehk jah, teie, kes te loete seda teksti… Võib-olla tunnete te mu ära. Ma tean, et see on suvaline tekst ja teie postitus on teie arust ka suvaline. Aga ärge mainige minu pärisnime oma Facebooki postituses. Palun kaitske mu perekonda. Palun ärge andke vägivallatsejale veel üht karistamiskeppi.