Teoloog Susannah Cornwall: kristlus peaks toetama mitmekesisust

Susannah Cornwall on Suurbritannia Exeteri ülikooli konstruktiivsete teoloogiate vanemlektor ja Exeteri eetika- ja praktilise teoloogia keskuse direktor. Foto erakogust

Teoloog Susannah Cornwall küsis 11. oktoobril Tartus seksuaalsuse ja religiooni ühisosa otsival konverentsil oma ettekandes publikult, mis seoseid tekitavad sõnapaar seks ja kristlus. Ta pakkus vastuseks, et üldiselt on assotsiatsioonid negatiivsed: häbi, homofoobia, seksism, seksuaalne kuritarvitamine, pärispatt, kehast võõrandumine, sooline vägivald, repressioonid. Aga miks mitte vastupidi – on ju kristluses ka suundi, mis käsitlevad seksi viljakalt: kehapositiivselt, sekspositiivselt

Viljakuse all võiks siin mõista uue loomist ja seda mitte tingimata laste saamise eesmärgil, mille võimetust on samast soost seksuaalpartnerite vahelistele suhetele ette heidetud, kuigi orientatsioon ega suhtetüüp kellegi järglaste saamise võimet ometi ei muuda. Viljakaks võib pidada heade kehaliste kogemuste ja seksi positiivset, harmooniat soodustavat mõju mitte ainult seksuaalpartneritele, vaid ka teistele inimestele: lähedastele, perekonnale, ühiskonnale. Cornwall rõhutas, et kristlusel ei ole kohustust oma vanu vigu ja dünaamikaid korrata, isegi siis, kui vana ja ebameeldiva kuvandiga ning probleemse taustaga maadlus veel käib. Teoloogid võiksid jätkusuutmatuks ehk viljatuks kuulutada hoopis vägivalla, ärakasutamise ja allasurumise ning jätkata õigluse, solidaarsuse ja uue alguse võtmes.

Detail 7. sajandi ikoonist, pühakud Sergius ja Bacchus. Wikimedia Commons

Küsisime Susannah Cornwallilt uue loomise potentsiaali valguses, mida tähendab feministlikus teoloogias ja praegusaegsele kristlasele kehapositiivsus ja kuidas suhestuvad teoloogilised ringkonnad queeri mõistega. 

Mainisite oma ettekandes queer-kristlikku teoloogiat. Kas võiksite selgitada, mida peetakse kristluses kvääriks?

Kvääri kristluse üle saab mõtiskleda kahel viisil. Üks queer teoloogia vorm on 1980ndatel alguse saanud ja 90ndatel jõuline olnud gei- ja lesbiteoloogia järeltulija. See teoloogia suund soovib seada keskmesse lesbide, geide, biseksuaalsete inimeste ja nüüdseks juba ka trans kogemuse, kuigi viimast tehakse praktikas siiski vähem. See on teoloogia suund, mis ei pea LGBT identiteete patoloogiliseks, ebatervislikuks ega kuidagi rohkem patuseks kui mistahes muid identiteete. Sealt sai queer teoloogia alguse. 

Teine viis queer-kristlikku teoloogiat määratleda on mõiste queer kaudu, mida ümbritseb märksa laiem definitsioonide ring. Mõned inimesed ütleksid, et queer teoloogia ei seisne üksnes seksuaalsete ja sooliste identiteetide kaasamises, see on intersektsionaalne. Seega räägib queer teoloogia näiteks ka puuetest, rassist ja etnilisest taustast. Ja mõned queer-teoloogid on aluseks võtnud sekulaarsete queer-teoreetikute töö, väites, et LGBT teoloogia ja identiteedid on ikka veel liiga identiteedipoliitikapõhised ning queer on miski, mis seisab identiteetide kitsale piiritlemisele vastu. Seega mõnes mõttes on tegu voolava ideedekogumiga, mida võib olla keeruline korraga haarata. Mõned peavoolu teoloogid jälle on öelnud, et kristlikus traditsioonis kui sellises on midagi, mida võib mõista kväärina. See räägib identiteedi muutusest, millestki, mis läheb ühemõtteliselt piiritletud identiteetidest kaugemale. 

Pühakud Maarja ja Elisabeth freskol Püha Kolmainsuse kirikus Lublinis Poolas. Wikimedia Commons

Teie ettekanne rääkis sekspositiivsusest kristluses. Millised on aga kristluse kehapositiivsed harud? Ehk tooksite mõned näited?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Intersoolisus (ingl intersex) ehk vahesoolisus on koondnimetus sellise keha kohta, mille sugukromosoomid, hormoonitasemed, suguelundid või muud füüsilised asjaolud on atüüpilised ehk ei sobi tüüpilise arusaamaga naissoost või meessoost inimese kehadest. Intersoolisust ilmneb umbes 1,7% lastest. Igas suuremas koolis on seega selliseid lapsi. Intersoolisus ei tähenda, et inimene ise ei suuda määratleda enda sugu, samuti ei pruugi see olla väliselt näha. „Atüüpiline“ ei tähenda ilmtingimata probleemi. 

Intersoolised inimesed seisavad sünni hetkest või intersoolisuse tunnuste avastamisest alates silmitsi stigmatiseerimise ja diskrimineerimisega. Mõnes riigis võib see hõlmata imikutappu, hülgamist ja perekonna häbimärgistamist. Üle maailma muudetakse osa intersooliste imikute ja laste keha kirurgiliselt või hormonaalselt, et viia see vastavusse sotsiaalselt aktsepteeritumate sootunnustega. Näiteks puudutab see neid, kelle välised suguelundid on mitmetimõistetavad. Puuduvad tõendid, et selline sekkumine avaldab positiivset mõju ühiskonda sulandumisel. Intersooliste õigustega tegelevad organisatsioonid ja inimõigusorganisatsioonid seavad üha enam kahtluse alla mittekonsensusliku sekkumise aluse ja vajalikkuse ning üha enam seistakse selle eest, inimene peaks enne võimalikku sekkumist saama piisavalt vanaks, et oma keha puudutavates otsustes ise osaleda.

Olen oma uurimuses tegelenud intersooliste ja soovariantsete inimeste kogemusi. Kaheksa aastat tagasi intervjueerisin Suurbritannia intersoolisi kristlasi. Mind ajendas intersooliste inimeste ja kristluse suhet lähemalt uurima arusaam, et mõned kristlikud konfessioonid võivad olla intersoolisuse suhtes üsna negatiivsed ja intersoolistel kristlastel võib olla kirikus kehvasid kogemusi. Üllatusin oma leidude üle, sest enamasti olid minu intervjueeritavate inimeste kogemused positiivsed. Kui mõni intersooline inimene käis preestri, kaplani või kellegi taolisega rääkimas, ei olnud nad küll intersoolisusest kuulnud ega teadnud, mis see on, kuid kui nad teada said, olid nad soojad ja avatud. Huvitav, et selline suhtumine oli just kohalikes kirikutes ega vastanud tingimata kiriku hierarhiate autoriteetide ootustele. Näiteks katoliku kirik ei aktsepteeri ametlikult intersoolisuse olemasolu. Kuid inimesed, kellega katoliku kirikutes suhtlesin, olid intersoolisuse küsimuses rahulikud ja pidasid kirikut üldiselt intersooliste inimeste suhtes avatuks.

Mind pani siiski muretsema, et kui olla see inimene, kes tahab preestriga intersoolisuse teemal nõu pidada, ei tohiks tekkida olukorda, kus peate hoopis teda ise harima hakkama. Teil peaks olema võimalus loota, et nad saavad oma pastoriväljaõppe kaudu sooteemadest ja identiteetidest teadmisi.

Minu jaoks on huvitav see, et mõned kristluse harud, mis on soovinud kehade suhtes positiivsed olla, kipuvad teinekord osa kehasid välja jätma. Näiteks ma arvan, et kristlike arusaamade taga mehelikkusest ja naiselikkusest, mis ei puuduta trans inimesi või intersoolisust, on soov öelda: kehad erinevad üksteisest – naiste kehad erinevad meeste kehadest. Aga samas, kui me väidame, et oleme kõik ühesugused, siis kaotame midagi eripäras ja nii võtame intersoolisuselt koha ära. Nii et mind huvitavad viisid, kuidas kristlus võiks toetada rohkem kehade mitmekesisust ning seksuaalsete kogemuste ja sooliste identiteetide mitmekesisust.

Intersoolisust võiks vaadelda kui midagi puhtalt “bioloogilist”. Trans kehast rääkides ei saa ka parima tahtmise juures ignoreerida soolise identiteedi mõistet, mis on mõnele kirikuringkonnale probleemne, pean silmas näiteks anti-gender kampaaniaid, mida korraldavad katoliiklikud aktivistid. Kas erinevate kehade aktsepteerimises leidub vastuolusid? 

Mõned konservatiivsed kristlikud teoloogid on trans inimeste soovitud soole ülemineku vastu vastu, sest nad ütleksid, et üleminekuga, eriti kui sekkutakse korrigeerivalt, kirurgiliselt, on midagi, millega lükatakse tagasi Jumala kingitus – keha mehe või naisena. Minu jaoks on huvitav see, et konservatiivsed teoloogid, kes ütlevad, et trans inimesed ei tohiks soovitud soole üle minna, iseäranis sekkuda kirurgiliselt, on nõus intersooliste inimeste operatsioonidega, isegi väikeste laste puhul, kes ei saa kuidagi selleks nõusolekut anda. Nad ütlevad, et see on näide valesti sattunud kehadest. Me teame, et Jumal pidas kehasid mees- või naissoost kehadeks ja kui keha ei kuulu sellesse jaotusesse või kui me ei saagi öelda, kas see on mees- või naissoost, on see näide valesti sattunud kehast ja seetõttu on asjakohane sekkuda. Ühelt poolt väidetakse, et bioloogia on taandumatu – see on Jumala kingitus. Teisest küljest ütlevad samad inimesed, et on juhtumeid, kus tuleb sekkuda. Nii et mind huvitab see ebakõla. Ja mulle tundub, et ebakõla põhineb mingitel eeldustel Jumala kavatsuste kohta. See ebakõla on seotud millegi kultuurilisega, teatud usulise veendumusega, kuid mitte tingimata kehade endaga.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka