Kuidas ehitada tõeliselt feministlikku ühiskonda? Feministeerium alustab utoopiate sarjaga

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Maailm saab parem olla. Ühiskonnakorraldus saab parem olla. Valitsused ja inimesed saavad paremad olla. Lahkus võib asendada kurjuse. Solidaarsus võib suureneda, majandusmudeleid võib muuta, kliimamuutustega päriselt tegeleda, haigused ajalukku kirjutada. Tulevikulootus võib tagasi tulla. See kõik on võimalik. See kõik on võimalik siis, kui me suudame ette kujutada, milline tulevik olla võiks. 

Praegu on aeg, kui paljudele tundub, et maailma pöörleb vales suunas. Kirjutamise hetkel, 2020. aasta hiliskevadel, oleme just väljumas olukorrast, kus piirid on kinni, teatrid kinni, inimkontaktid miinimumini viidud ja otsustamine toimub ukaaside kaudu. Seda kõike ajastul, kus labasus, eneseimetlus ja ignorantsus on jõudnud absoluutsesse poliitilisse tippu. Kus võim ei varja oma põlgust ja vaenu nende “teistsuguste” vastu, vaid vastupidi, uhkustab sellega. Siin on paslik meenutada ameerika kirjanikku ja keskkonnaaktivisti Rebecca Solniti mõtet: aktivismi tulemused ilmnevad aeglaselt ja muutuste eestvedajad ei peaks nägema tagasilööke kui lõplikke kaotusi, vaid kui verstaposte ajaloos, mis ei ole sugugi sirgjooneline. Progressiivsed aktivistid on saavutanud palju ning maailmas viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul toimunud muudatused on ühteaegu imelised ja hirmuäratavad.

Maailm ei ole ka ühetaoline, vaid võrratult kirju. See, millised on inimsuhted, sotsiaalhoolekanne, maksusüsteem, õhupuhtus, toidukultuur, peavoolu tantsustiil või aktsepteeritud peremudelid, erineb väga palju riigiti, osariigiti, kogukonniti. Sama käib ühiskondlike protsesside kohta. Kõik ei saagi pöörelda vales suunas. Olevikus ja minevikus on palju inspiratsiooni (halbu näiteid paraku ka). Utoopiline mõtlemine vaatab tuleviku suunas, ei pelga banaalsust ega lennukust, ega lase end tujurikkujatel segada.

Utoopiaid on kirjutatud aastasadu. Ja nagu nendib Raili Marling oma peatselt ilmuvas ajaloolises ülevaates feministlikest utoopiatest, siis tahavad nad seda või ei, tuleb utoopiatel käsitleda soosuhteid ja soorolle. Kuna meie ühiskonnakorraldus keerleb nii mitmeski mõttes soo ümber, siis tuleb ühiskonnakorraldust ümber mängides paratamatult läbi ja ümber mõelda ka sooküsimused. 

Utoopiline mõtlemine on muidugi “vastuoluline teema” sotsiaalse õiglusega tegelevates ringkondades. Vast kõige relevantsem küsimus puudutab seda, kas radikaalse puhtuse otsingud tulevad pakilise ja räpase tegelikkusega tegelemise arvelt. “The Feminist Utopia Project’i” toimetajad Alexandra Brodsky ja Rachel Kauder Nalebuff kirjutavad, et on näinud aktiviste keeldumast ebatäiuslikest lahendustest, mille tulemusel lahendust ei tulegi. Oleme seda näinud ka meil Eestis. Küsimus on, kas utoopiline mõtlemine võiks kuidagi alaväärtustada neid, kes kohandavad oma strateegiaid reaalsusega, et mingitki edu saavutada ja ellu jääda? 

Arvame sarnaselt Brodsky ja Nalebuffiga, et ellujäämiseks ja maailma parandamiseks vajalike kompromisside tegemine nõuab julgust ja leidlikkust. Tegutsemisega ootamine, kuni revolutsioon on käes ja tekib võimalus see üks ja õige ideaalne lahendus välja käia, ei lähe kokku meie arusaamaga aktivismist. See ei tähenda, et ebarahuldavate lahendustega leppima peaks, tööd tuleb edasi teha. Aga tänase eest hoolitsemine ja homse peale mõtlemine ei välista teineteist, vastupidi. Ja homse peale mõtlemine eeldab unistamist.

Feministeeriumis tahame teada, milline tulevik välja võiks näha. Vajame alternatiivseid unistusi, mis käivitavad kujutlusvõime. Definitsiooni järgi räägib utoopia mingist kujuteldavast ideaalolekust. Kuid samal ajal saab utopistlikest kujutlustest teada väga palju ja peamiselt just tänapäeva kohta, mille suhtes utoopiat ette kujutame. Millest me puudust tunneme? Kes ja kuidas me olla tahame? Kuidas seda saavutada? 

Meie unistamine sai tõuke 2019. aasta jaanuaris festival TOKSI-LINE toimunud feministlikke manifestide slämmist. See oli kui sõõm värsket õhku ja näitas, et fantaasiapuudust feministide seas ei ole. Kuna sealt edasi pöörles maailm ja Eesti juba väga vales suunas, kasvas meie janu positiivsete ja alternatiivsete nägemuste järgi. Sellepärast küsisime kirjanikelt, aktivistidelt, teadlastelt, kunstnikelt ja sõpradelt, milline on nende ettekujutus parimast võimalikust maailmast. Tahtsime lugeda mitmesuguseid utoopiaid, ka vastukäivaid arusaamu, sest unistused peavadki mitmuses olema. Ega me siis kõik ühesugused ole, aga saame koos vaadata, mis erinevaid feministlikke tulevikuunistusi ühendab.

Head lugemist, unistamist ja kaasa mõtlemist!

 

17
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.