Utoopiasari. Punane

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Ana tundis seda juba enne, kui ta mõtlemine oli hariliku töökiiruse saavutanud. Juba selles magusas ärkveloleku ja une vahelises hetkes oli tunda, et midagi olulist on juhtunud. Ta ei olnud veel kindel, kas tegemist oli hea või halvaga, aga aimdus oli selge. See anne oli tal juba lapsest peale – ta oli kui koer, kes tajub maavärinat esimesena. Ühiskondlikku maavärinat. Talle tõusis eredalt silme ette viimane kord, kui ta kindla teadmisega ärkas. See oleks pidanud olema rahulik pühapäeva hommik, kuid meediakanalid oli pungil uudiseid valitsusliikme vägistamisskandaalist. Sel hommikul oli ta tundnud õhus elektrit veel enne, kui ta telefon helises. Ta teadis, et ees on päev täis intervjuusid ja arvamusartikleid, ning seda mitte mikrofoni taga küsimusi esitades, nagu tavaliselt, vaid ise kaameravalgust trotsides. Ta oli mõned kuud tagasi võtnud ajakirjanikuna suure riski, rääkides oma kogemusest perevägivallaga. Nüüdseks oli temast kujunenud naistevastase vägivalla vastu võitleva aktivisti arhetüüp, tahtis ta seda või mitte. Artiklites varieerusid iseloomustused „ohvrite kangelasest“ kuni „meestevihkajast hüsteerikuni“. Tema avameelsusest oli saanud relv nii tema vastu kui ka tema kaitseks.

See hommik oli aga teistsugune: Anat valdas rahu. Just see veidralt harjumatu rahu oligi teda varakult üles ajanud. 24-tunnises uudistetsüklis elades ei jäänud tavaliselt aega sisevaatlusteks, aga täna tundus, et tal võib isegi iseenda jaoks aega leiduda. Naabrid olid ilmselt otsustanud täna sisse magada, sest nende igahommikuse nääklemise asemel lasus vaikus. Ta avas telefoni, lootes, et öö jooksul pole mõni võimas skandaal vallandunud, ja oli tühja postkasti nähes meeldivalt üllatunud. Ka ERRi ja Delfi esilehel rippusid veel eilsed uudised. Ta küll kahtlustas, et ehk oli tema brauser lihtsalt hangunud, aga peale mõnda minutit pusimist lõi ta käega. Olgu siis uudistevaba hommik. Aega tööle minekuni oli jäänud rohkem kui tavaliselt, nii et ta vajus diivanile ja rüüpas vaikuses oma hommikukohvi.

Millest küll selline rahu? Midagi pidi ju olema juhtunud. Tema aimdused osutusid ju alati tõeks. Seekord aga ei olnud suurest elumuutvast uudisest kippu ega kõppu. Uudised paistsid üldse olevat ilmumise lõpetanud. Istunud mõne minuti vaikuses, märkas ta seda. Miski hõljus ta silmanurgas. Kui ta silmad avas, oli see kadunud. See ei paistnud olevat füüsiline, pigem asus see tema teadvuse serval. See oli punane ja tundus sarnanevat varahommikuse uduga. Kas mõtted üldse saavad värvilised olla? See udu, mis tema peas hõljus, igatahes oli. Udu justkui kattis midagi, aga ta ei saanud pihta, mida täpselt. Mingi osa tema harilikust mõttevoost oli talle kättesaamatu. Ana püüdis tabada oma eilse ärrituse põhjust, kuid põrkas iga kord vastu läbipaistmatut seina. Miks ta eile oma kolleegi peale vihastanud oli? Mille üle nad vaielnud olid? Ta ei mäletanud. Kuid ta nägi vaimusilmas punast. Tavaliselt on see värv intensiivne ja hoiatav, aga sellel punasel oli ebatavaliselt rahustav mõju. Ehk polnudki tüli põhjus oluline? Ta ei tahtnud enam sellele mõelda. Udu oli pehme ja soe ning ümbritses teda nüüd täielikult. Alles tuppa sisse paistev päike äratas ta mõtisklusest. Ana muigas. Tänane tööpäev tõotas tulla teistsugune. Ta tundis ammukustunud kirge tuleviku vastu.

Joonistas Lilli-Krõõt Repnau

Kontoris sai selgeks, et mõttemuutus ei olnud toimunud vaid temaga. Ana ja tema kolleegide vahel valitses suurem üksmeel kui kunagi varem. Isegi peatoimetaja võttis tema pakutud idee kohe käiku, ilma et Ana oleks pidanud oma nahast välja pugema. Veelgi õnnelikumaks tegi teda see, et ta ei saanud enam kutseid intervjuusid tegema. Mingi ime läbi oli ta taas tavaline ajakirjanik. Kummalisel kombel oli koos intervjuukutsetega ajakirjandusest kadunud ka kogu perevägivalla temaatika. See oli olnud suur teema, eriti pärast presidendi sõnavõtte. Ana oli viimastel kuudel selle keskpunktis olnud, kuid nüüd paistis see olevat avalikust diskussioonist kadunud kui tina tuhka. Huvi pärast sirvis ta läbi ka eelmiste kuude uudisteportaalid, kuid raevu täis kirjutiste asemel leidis ta vaid punase niidistiku. Ta otsis nimme üles ka selle parempoolse väljaande artikli, mille juhtlõigus oli tema Portugali päritolu maha tegev kommentaar. See oli tundmatuseni muutunud. Autor oli teine ja sissejuhatuses iseloomustati teda võrdlemisi neutraalselt. Ta proovis meenutada – seal oli ju olnud midagi hullemat? Oli see „mugavuspagulane“? Ja kas nad polnud mitte kasutanud sõnu „määrdunud päevitus“? Katse varasemast artiklit meenutada looritas ta mõtted taas punasega. See värv läbis täna kõike. Ja see värv tõi tõepoolest rahu. Üks meeskolleeg, kelle kohalolek Anat tavaliselt võpatama pani, oli tundmatuseni muutunud. Tema parastavad kommentaarid olid kadunud, teadupärast ei mäletanudki Ana, mis oli olnud nende pilkamiste sisu. Koosolekul pakkus too kolleeg Anale üht artiklit tema meelisteemal – asi, mida ta poleks varem eales teinud. 

Kõik käitusid nii, nagu nende igapäev oleks alati selline välja näinud. Nii palju kui Ana oleks ka tahtnud seda head uut ilma uskuda, kahtles ta teiste aususes. Kas nad tõesti arvavad, et elu ongi selline? Kes suutis sellisel skaalal ajupesu korraldada? Õhtu lähenedes võttis ta julguse kokku ja lähenes kõrvallauas istuvale kolleegile. Nad olid alati hästi läbi saanud.

„Kristi, kas ma võin sult üht asja küsida?“

„Ikka.“

„Ega sa pole tähele pannud … Sellist punast värvi? Et nagu punane oleks igal pool?“

„Emm …“

„Sul pole täna kuidagi teistsugune tunne?“

„Ma ei ole küll märganud, et oleks … Kas sul on halb olla? Sa ei paista küll näost eriti punane.“

Ana oli ainus, kes paistis muutusest teadlik olevat. Miks peaks keegi seda tegema? Ta kaalus mitut stsenaariumit. Kas tänapäeva tehnoloogiaga oleks võimalik niivõrd ulatuslikku riigipööret läbi viia, et üleöö kõigile kodanikele ideoloogiline ajupesu korraldada? Ja miks oli Ana sellest välja jäänud? Keegi oleks teda programmeerides justkui mõne olulise etapi vahele jätnud. 

Kontorist lahkudes mõtiskles ta, mida selle teadmisega peale hakata. Kas otsida ulmelisele murrangule põhjust või sellega leppida? Elu oli igatahes meeldivam kui varem. Trammis vaatasid talle vastu muutunud inimesed. Seda oli nende silmadest näha. Oli see elujõud? Õnn? See senitundmatu rahu? Akna ääres istuv naine naeratas, kui Ana ta kõrvale istus. Need inimesed ei teadnud, et maailmas oli toimunud nihe paremuse poole. Kadunud oli hirm, see kunagi põhjendatud olnud hirm, mida tundsid naised üksinda bussipeatuses seistes, kui nende kõrvale ilmus võõra mehe vari. Kadunud oli taak, mida Ana päevast päeva kandis. Kadunud oli viha ja vaen. Kadunud olid süüdistused, need alusetud süüdistused, millega väiklasi tegusid põhjendati. Kadunud oli kitsarinnalisus ja kibedus. Alles jäid inimesed. Lihtsad inimesed lihtsate soovidega. Mida soovis Ana? Hetkel igatses ta lihtsalt tunnustust, armastust ja toetust. Uus, veidi punasetriibuline, kuid suures osas siiski endine maailm sai talle seda pakkuda.

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Utoopiasari. Emane sinivaal

Mida tahta feministlikust utoopiast? Mina tahan lihtsaid asju. Selliseid, millest ma ise võidan. Ja muidugi ka selliseid, millest võidavad kõik…