Võitluslikud sõbrannad. Kahe trans naise panus New Yorgi linna

Häid uudiseid on mõnus lugeda. 2019. aasta algul sai teatavaks, et New Yorgi linnavalitsus paigaldab Greenwich Village’i kvartalisse mälestusmärgi transliikumise eestvedajatele Marsha P. Johnsonile ja Sylvia Rivierale. See asukoht ei ole juhuslik. Just selles linnaosas sündis 1960. aastate lõpul LGBT+ liikumine, mis levis hiljem üle USA ja kogu maailma. Mälestusmärgi ilmumine sai võimalikuks tänu terve hulga asjaolude kokkulangemisele Suure Õuna linnas. Möödunud aasta suvel teatasid New Yorgi esimene leedi Chirlane McCray, aselinnapea Alicia Glen ning linna kultuuriameti esindajad uue pikaajalise kunstikampaania „Tema ehitas New Yorgi“ (She Built NYC) alustamisest. Kampaania eesmärk on näidata ja tõsta linnakunsti kaudu esile naisi, kes on jätnud tähtsa jälje New Yorgi ajalikku.

Ebaõiglane aritmeetika

Selle projekti autorid kinnitavad, et käesoleval ajal New Yorgi territooriumile paigaldatud 150 monumendist on ainult viis pühendatud naistele. Autorite eesmärk on vähendada seda ebaproportsionaalsust ja suurendada naiste mälestusmärkide arvu pooleni kõigist linna monumentidest. Niisugune otsusekindlus on võimalik ka tänu korralikule finantspanusele linna eelarvest. Linnapea Bill de Blasio on valmis andma projekti elluviimiseks lähima nelja aasta jooksul 10 miljonit dollarit.

Veel üks põhjus, miks mälestusmärgi idee on pälvinud linlaste toetuse, on Stonewalli rahutuste nime all ajalikku läinud sündmuste juubeliaasta. Ka Marsha ja Sylvia võtsid neist aktiivselt osa, hiljem asutasid aga üheskoos mittetulundusliku organisatsiooni STAR (Street Transvestite Action Revolutionairies – revolutsiooniliselt meelestatud tänavatransvestiidid). Tollal oli termin „transvestiit“ veel käibel, korrektsemat terminit „transgender“ ei kasutatud. Organisatsiooni eesmärk oli aidata transkogukonna kõige haavatavamaid esindajaid: noori, kodutuid ja seksitöötajaid. Ent tihtipeale olid abipalujates ühitatud kõik loetletud määratlused. Marsha ja Sylvia rentisid furgooni, muutes selle Ühendriikide esimeseks LGBT+ inimeste varjupaigaks. Hiljem õnnestus neil leida varjupaiga jaoks eraldi ruum. Et üüri maksta, olid nad ise sunnitud öösiti seksiteenuseid osutama.

Lahkhelid koalitsioonis

Nagu olen juba märkinud artiklis „Tüdruk meie koalitsioonist“, olid LGBT+ liikumises kõige marginaliseeritumad trans inimesed. Eriti tugevat survet avaldasid neile lesbifeminismi esindajad. Iseloomulikuks seigaks sai selles vastuolus 1973. aasta New Yorgi pride, kus ühe massiürituse ajal luges radikaalne feminist Jean O´Leary lavalt ette manifesti, mille sisu saab lühidalt kokku võtta nii: mehed solvavad naisi, kui nad kasutavad naisevälimust lihtsalt lõbu pärast või ärilise kasu nimel. Ja kuigi ta ei öelnud oma lühikeses kõnes midagi T-inimeste endi vastu, vaid eesmärk oli juhtida üldsuse tähelepanu naise kuju ja rolli ebakorrektse käsitamise probleemile, näis tema avalduse üldine kontekst trans inimestele tõelise väljakutsena. Sel hetkel tema lähedal seisnud Sylvia sõna otseses mõttes lendas mikrofoni juurde ja andis kõnelejale karmi vastuse.

Nad mõlemad jäid oma arvamuse juurde, ning järgmist aastakümmet võis nimetada trans naiste ja lesbifeministide vastasseisu ajaks. Esimesed püüdsid inimestele selgitada, et trans naised ongi just naised, koos kõigi õiguste, ideede ja vajaduste kogumiga. Teised aga jätkasid aktiivselt transooliste naiste stratifitseerimise ja marginaliseerimisega, pidades neid oma peamisteks vaenlasteks, kelle eesmärk on imbuda pettuse teel feministlikku liikumisse ja summutada nende impulssi seestpoolt.

Ameerika puhul on tähtis teada ka seda, et nii Marsha kui ka Sylvia olid nii nahavärvi poolest kui ka etniliselt vähemuse esindajad. Marsha oli afro-, Sylvia aga latiinoameeriklanna. Ühiskonnateadlased toonitavad selle asjaolu tähtsust, sest see purustab kaua levinud müüdi, nagu oleks LGBT+ ainult valgete ja meeste liikumine.

Monument autasuks

Marsha ja Sylvia elasid ereda, kuid lühikese elu, mis oli tulvil võitlust. Elu ilma alalise elukohata, oma keha müümine ja pidev stress inimesele tervist juurde ei anna. Marsha hukkus väljaselgitamata põhjustel 1992. aasta juulis, varsti pärast pride´i ürituste lõpulejõudmist. Tema surnukeha leiti Hudsoni jõest. Uurimise ametlik versioon oli enesetapp, kuid sõbrad ja võitluskaaslased sellega nõus ei olnud. 2012. aastal saavutas transsooline aktivist Mariah Lopez kriminaalasja uue läbivaatamise ning selgus uus versioon – tapmine.

Sylvia elas Marshast kümme aastat kauem. 1990. aastatel jätkas ta aktiivselt õiguskaitse- ja ühiskondlikku tegevust. Ta kaitses LGBT+ noorte õigusi ning tegeles ka toidupankade organiseerimisega. Sylvia suri maksavähki 2002. aastal. Kolm aastat hiljem nimetati tema auks ümber üks tänav Stonewall Inni baari lähistel.

Uut monumenti ei pea enam kaua ootama: mingeid bürokraatlikke takistusi ei ole. See püstitatakse linnaossa, mis oli mõlemale naisele nii kodu kui ka rinne võitluses maailma eest, kus on oma koht LGBT+ inimestel, soolisel enesemääramisel, ja feminismil, mis pole mõeldud üksnes cis-naiste jaoks.