Intersektsionaalne feminism: teooriast praktikasse. Isiklikud ja kollektiivsed strateegiad

Foto: Lynn Friedman, CC

15. novembril viisid Kadri Aavik, Dagmar Kase ja Airi Triisberg Tallinna Anarhistlikul Raamatulaadal läbi töötoa “Ristteed Eesti feminismis”, mis keskendus intersektsionaalse feminismi tutvustamisele. Järgnevas arutelus mõtisklevad Kadri ja Dagmar intersektsionaalsuse ja selle rakendusvõimaluste üle Eesti feministlikus praktikas.

Mis on intersektsionaalsus ja intersektsionaalne feminism?

Kadri: Võib julgelt öelda, et tänapäeva Lääne feministlikus mõttes on toimunud tasapisi nn intersektsionaalne pööre. See tähendab, et intersektsionaalsus on saanud feministliku mõtte pea lahutamatuks osaks. Selle lähenemise järgi tuleks erinevaid sotsiaalselt konstrueeritud identiteedi- ja eristuskategooriaid (sugu, rass, klass, etnilisus, vanus, seksuaalne sättumus jne) käsitleda mitte eraldiseisvatena, vaid inimeste kogemustes omavahel põimunutena. Need kategooriad omandavad tähenduse, suhestudes üksteisega erinevates sotsiaalsetes kontekstides. Termini võttis esmakordselt kasutusele USA mustanahaline jurist ja rassiteoreetik Kimberlé Crenshaw, et märkida olukorda, kus rassiliselt markeeritud naiste kogemused jäid välja nii feministlikest kui ka antirassistlikest diskursustest.

Dagmar: Sotsiaalselt konstrueeritud identiteedi- ja eristuskategooriate juurde lisaksin nii nähtamatud kui ka nähtavad isiklikud ja kollektiivsed valikud (nt perekondlik staatus) ning ka ingliskeelses keeleruumis levinud mõiste ableism. Termin ableism on levinud eelkõige füüsilise puudega inimeste diskrimineerimise, aga ka neuroloogilise erinevusega inimeste puhul. Valikud võivad intersektsionaalsuse skaalat oluliselt mõjutada ning ableism on sarnastel põhimõtetel toimiv nähtus näiteks rassi, seksuaalsuse või soo alusel diskrimineerimisele.

Kadri: Tõepoolest, kategooriaid, mille kaudu inimesed end identifitseerivad ja millesse neid sõltumata neist endist paigutatakse, on üsna pikk jada. Mitte kõik neist ei ole igal hetkel inimeste eludes (ühtmoodi) olulised.

Sageli keskenduvad intersektsionaalsed uurimused just marginaliseeritud identiteetidele, näiteks mustanahalistele töölisklassi lesbinaistele (Läänes on intersektsionaalsuse klassikaline kombinatsioon sugu, rass ja klass). Seejuures aga unustatakse, et kõik identiteedid, ka privilegeeritud, on intersektsionaalsed, näiteks majanduslikult heal järjel olev heteroseksuaalne Eesti mees.

Dagmar: Tihti unustatakse ka privileegide ümberpöördumise võimalus, st ühe konteksti privileeg võib kiiresti muutuda teise konteksti rõhumiseks või vastupidi – diskrimineerimine võib muutuda privileegiks. Näiteks heledanahaliseks naissoost eestlaseks olemine Eesti ühiskonnas on kahtlemata privileeg, aga kui eestlaseks olemine kahtluse alla seatakse, kuna mõne inimese meelest on keel “normist erineva hääldusviisiga”, ei ole privileeg enam privileeg.

Kadri: Jah, just. Ehk siis privilegeeritus mingite kategooriate alusel on sageli kontekstuaalne. Kindlasti on Eesti kontekstis etnilisuse kategooriaga tihedalt läbipõimunud keel ja keelekasutus. Näiteks venekeelseid inimesi, kes ei erine välimuselt eestlastest, võidakse teisestada nende aktsendi alusel.

Miks on intersektsionaalsus Eesti kontekstis oluline?

Kadri: Intersektsionaalne lähenemine on alles viimastel aastatel Eesti feministlikus mõttes veidi laiemat kõlapinda saanud. Üsna pikka aega võis Eestis täheldada sarnast tendentsi, millele juhtisid tähelepanu USA mustanahalised feministid teatud gruppide unikaalsed kogemused jäid teaduslikust uurimistööst välja. Näiteks Eesti tööturgu puudutavate uurimuste puhul võis selgelt täheldada, et sooaspektile keskenduvates uurimustes mõeldi naiste ja meeste all vaikimisi eestlastest naisi ja mehi, ent rahvuse dimensiooni käsitlevates uurimustes ei pööratud jällegi sookategooriale tähelepanu. Seega jäid tööturu ebavõrdsusele keskenduvatest uurimustest välja näiteks venekeelsete naiste spetsiifilised kogemused. See tõdemus oli üheks minu doktoritöö aluseks, kus kasutasin läbivalt intersektsionaalset lähenemist, keskendudes venekeelsete naiste ja eestlastest meeste töö- ja karjäärinarratiivide analüüsimisele.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

“Tihti unustatakse ka privileegide ümberpöördumise võimalus, st ühe konteksti privileeg võib kiiresti muutuda teise konteksti rõhumiseks või vastupidi.”

Dagmar: Eestis on intersektsionaalne lähenemine lapsekingades ja mitte ainult akadeemilisel tasandil. Traditsioonilised kooslused või teemad (nt haridussüsteem ja soorollide kinnistamine) või teatud feminism on olulisemad ja seksikamad (nt ka riigifeminismina tuntud võrdsus- ehk liberaalfeminism), olles seetõttu igapäevaselt jõupositsioonil. Teatud feminismi suunad on vaikse(ma)d, näiteks veganfeminism või queer-feminism, ja eelkõige seetõttu, et esindajaid on vähe ja/või eri feminismid on omavahel vastuolus. Isegi kui eesmärk on üks, võivad eesmärgini viivad tegutsemisalused erinevad olla, välistades koostöö juba mõttetasandil.

crossroads_by_wtek79-d61p659
Foto: WTek79, CC

Solidaarsuspoliitika: intersektsionaalsete koalitsioonide moodustamise võimalusi

Kadri: Lisaks sellele, et intersektsionaalne lähenemine pakub võimalusi identiteetide ja sotsiaalse ebavõrdsuse nüansseeritud analüüsiks, võiks intersektsionaalsusest kasu olla ka praktilisemal tasandil. Intersektsionaalne lähenemine on orienteeritud sotsiaalse muutuse saavutamisele ning pakub võimalusi solidaarsuspoliitikaks: (ajutiste) koalitsioonide moodustamiseks esmapilgul üsnagi erinevate ühiskonnagruppide ja indiviidide vahel, kes saavad sotsiaalselt õiglasema ühiskonnakorralduse nimel teha koostööd mingis konkreetses küsimuses, mille puhul nende poliitilised huvid kattuvad.

Cohen (1997) toob välja, kuidas vaid ühedimensiooniline queer-poliitika USAs, mis tõstab esikohale (alati rõhutud) queer’i ja (alati privilegeeritud) hetero dihhotoomia ning vaidlustab heteronormatiivsust, lähtub privilegeeritud valgete keskklassi queer-inimeste huvidest ja probleemidest. Nii jätab see tähelepanuta viisid, kuidas paljud mustanahalised LGBTQ ja heteroseksuaalsed inimesed jagavad rassi- ja klassipõhise rõhumise kogemusi, mis võivad paljudes olukordades olla nende jaoks kõige domineerivamad. Ta vaidlustab arusaama, mille kohaselt on heteronormatiivsus alati ühetaoline ning sellest saavad kasu kõik heteroseksuaalsed inimesed (ühtemoodi).

Ehk siis normatiivne seksuaalsus, mille vaikimisi normiks on valge keskklassi heteroseksuaalne perekond, ei puuduta ainult LGBTQ inimesi, vaid ka teisi ühiskonnagruppe, kelle seksuaalsust ja reproduktiivseid valikuid käsitletakse (eelkõige tugevalt parempoolses poliitilises retoorikas) hälbivatena, näiteks sotsiaaltoetusi saavad USA mustanahalised töölisklassi naised (ingl welfare queens). Need esmapilgul väga erinevad grupid saaksid moodustada strateegilisi koalitsioone neid kahjustava domineeriva normatiivse ideoloogia ja sellest lähtuvate juriidiliste ja muude regulatsioonide vastu. Need liidud ei põhine ajaloolistel identiteetidel, vaid teatud ühistel poliitilistel huvidel.

Teisisõnu, kuna intersektsionaalse lähenemise järgi toimib marginaliseerimine ja rõhumine läbi mitmete sotsiaalsete kategooriate omavahelise põimumise, siis on praktilisel igapäevaelutasandil mingist ühiskondlikust probleemist rääkimisel oluline moodustada liite, mis koosnevad mitmekesistest gruppidest. Nii näiteks võiksid Eestis perekondade püsimise eest koos seista legaalset partnerlust ja adopteerimisõigust soovivad LGBT inimesed ning heteroseksuaalsed perekonnaväärtuste eest seisjad, nagu on välja pakkunud Eesti perekonna- ja soosotsioloogid Triin Roosalu ja Marion Pajumets.

Dagmar: Nõus, liitude loomine on üldjuhul kasulik kõigile osapooltele, aga kui kasvõi mõtteharjutusena mõtiskleda, mis juhtub siis, kui eesmärgi saavutamiseks pakutavad lahendused on erinevad või osapoolte isiklikud intersektsionaalsed paigutumised on vastuolulised? Siit edasi minnes võib ka küsida, mida on liitude moodustamiseks ja vajadusel ka enamaks kui ühe projekti raames toimuvaks koostegutsemiseks vaja? Millised on koostöö põhitingimused ja millistel põhjustel võib allianss võimatuks osutuda? Vähem tähtis ei ole ka küsimus, kellelt me eeldame ja ootame toetust ning kas ja millistel juhtudel aksepteerime, et teoreetilised arusaamad ei ole seotud igapäevapraktikaga? Ja mida feministi või ükskõik millise mõttevooluga haakujana igapäevaselt teed ja ei tee?

Positiivse näitena saan välja tuua loomaõiguslaste ja feministide allianssi, mille avalikkusele tuntumaks platvormiks Eestis võib pidada tänavu teist korda korraldatud loomaõiguste konverentsi. Loomaõiguslus ja selle seosed feminismiga on jäänud peavoolu feministlikus mõttes äärmiselt marginaalseks ning seetõttu tekkis meil Kadriga mõte uurida, kuidas mõtestavad Eesti feministid loomade ja inimeste vahelisi suhteid, feminismi ja loomaõigusluse seoseid ning kuidas toetatakse või vaidlustatakse liigi eelistamist. Eelmisel aastal tutvustatud uurimuse põhjal on valminud ingliskeelne teadusartikkel Challenging Sexism While Supporting Speciesism: The Views of Estonian Feminists on Animal Liberation and its Links to Feminism (lk 92-127), mis ilmus ajakirjas Journal for Critical Animal Studies.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

“Kuna intersektsionaalses lähenemises toimib marginaliseerimine läbi mitmete sotsiaalsete kategooriate omavahelise põimumise, siis on praktilisel igapäevaelutasandil mingist ühiskondlikust probleemist rääkimisel oluline moodustada liite, mis koosnevad mitmekesistest gruppidest.”

Mitmed loomakaitse- ja õiguslusorganisatsioonid toovad ametlikes kanalites välja, et loomakaitseliikumine peaks olema täismahus kõigi inimeste ja teiste loomade diskrimineerimise, rõhumise ja ärakasutamise vastu. Väärib analüüsi, miks nii vähesed inimõigustega seotud organisatsioonid loomi ja keskkonda toetavad.

Kadri: Jah, olen nõus, et koalitsioonide moodustamine ei ole sageli lihtne, kuna see protsess kätkeb endas erinevustega arvestamist, riske ja vastuolusid. Kuid samas tuleb tõdeda, et klassikaline identiteedipoliitika põhineb sageli vaid ühel identiteedidimensioonil, näiteks naisliikumine või rassismivastane liikumine. See tähendab, et ka sellised näiliselt harmoonilised identiteedipõhised grupid välistavad suure hulga inimesi, kes ei tunne end seal päris kodus ning kelle probleeme liikumine ei adresseeri, kuna ei käsitle identiteete intersektsionaalsetena. Klassikaliseks näiteks on mustanahaliste naiste probleemide marginaliseerimine USA naisliikumises ning mustanahaliste tsiviilõigusliikumises.

Eesti kontekstis võiks näiteks mõtiskleda selle üle, kuivõrd tegeleb enamikus eestlastest koosnev feministlik liikumine ja naisorganisatsioonid rahvusküsimusega mis vormib suurt osa Eestis elavate naiste kogemusest?

Paraku tuleb tõdeda, et Eestis on koalitsioonide moodustamine üsnagi harv nähtus. Ühe negatiivse näitena tuleks esile tõsta viimasel ajal meediasse jõudnud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua (ENÜ) avaldusi, mille kohaselt ei toeta naisteühendused EL-i pagulaste jagamise kvoodisüsteemi ning pooldavad naiste näokatete keelustamist Eestis (vt Kari Käsperi artiklit, mis seda seisukohta problematiseerib). Need ENÜ avaldused tekitavad laiemaid küsimusi (osa) Eesti feministide alliansipoliitika ja solidaarsuse suhtes teiste marginaliseeritud gruppidega.

Dagmar: Isiklike ja kollektiivsete strateegiate praktiseerimine ei eelda ainult ühisosa leidmist erinevate indiviidide ja/või gruppidega ega ka protseduurireeglite väljatöötamist, kõigi osapoolte kaasamist otsuste ettevalmistamisse ja vastuvõtmisse vms, vaid reaalset isiklikku paindlikkust ja valmisolekut koostööks.

Toimetanud Brigitta Davidjants

Allikaid: 

Reagon, B. J. (1983). “Coalition Politics: Turning the Century.” In Homegirls: A Black Feminist Anthology, ed. Barbara Smith, 343–55. New York: Kitchen Table/Women of Color Press.

Crenshaw, K. (1991). Mapping the Margins: Intersectionality, Identity Politics, and Violence against Women of Color. Stanford Law Review 43(6):1241–99.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka