Kristiina Raud ja Elli Kalju: Ladyfest on meie kogukonna tugevdamise ja innustamise koht

07.03.2017

algajale feministile Ladyfest solidaarsus

Homme, 8. märtsil algab Ladyfest, mis kestab pühapäevani. Kui laias maailmas kasvas festival 17 aasta eest välja Rrriot Girl’i naispunkarite liikumisest Washingtonis, siis Eestis tõmbas seitsme aasta eest peo käima grupp feministlike aktiviste, kes varem panid püsti näiteks “Virginia Woolf sind ei karda!” lugemis- ja Facebooki grupi. Aastate jooksul on festivali korraldanud palju erinevaid naisi, kel kõigil on oma käekiri. Räägime Elli Kalju ja Kristiina Rauaga, kes ise-tehtud-hästi-tehtud feministliku kultuurifestivali tänavu veavad.

Miks otsustasite tänavu ise festivali korraldada? Mida see teile annab?

Elli Kalju (edaspidi E. K.): Teen, sest Kristiina kutsus. Tegelikult olen end pikalt pidanud baby-feministiks. Olen oma aktivismiga algpunktis ning pole oma teadmistes ja võimetes kindel olnud. Viimasel ajal olen oma sõpruskonnas naljatanud, et olen nüüd jõudnud puberteediikka, kus tahan olla nähtav ja teha midagi omal käel.

Kristiina Raud (edaspidi K. R.): Kõik sai alguse tublist kohusetundest. Teadsin, et on risk, et sel aastal festival ei toimu, ja missioonitunne lõi välja. Ma ei kujutanud ette, millesse end segan, aga sisetunne oli väga otsekohene. Festivali korraldamine annab mulle võimaluse panustada millessegi, millest väga hoolin, ja teha seda just nii, nagu ise ette kujutan. Olen aastaid imetlenud aktiviste, korraldajaid ja loovisikuid, kes tegelevad mulle oluliste teemadega, arendavad diskussioone ja parandavad maailma. Nüüd tunnen, et saan ka endast parima anda.

Miks ja kellele on Ladyfesti jätkumine Eestis oluline?

K.R.: Ilmselgelt on see oluline kohalikule feministlikule kogukonnale, sest on teetähiseks – oleme ikka veel siin, töötame edasi ja loodetavasti oleme iga aastaga aina paremad, targemad ja julgemad. Samuti võib festival olla mõnele huvilisele sissejuhatuseks feminismi ja aktivismi, sest festivali programm pakub kontsentreeritud kujul kutsuvaid ja kaasavaid võimalusi.

E.K.: Tunnen, et nähtav ja kohal olemine pakub feministide kogukonnale võimalust alustada diskussiooni inimestega, kes pole varem feminismile mõelnud või näevad feministe kui meestevihkajaid. Festivali korraldades on mulle kirjutanud vanad sõbrad, kes küsivad esimese asjana, kas ma olen feminist. Sellest on sündinud väga ilusaid ja liigutavaid vestlusi.

Ekraanitõmmis Ladyfest Tallinna Hooandja videost

Mis on olnud esmakordselt feministliku aktivistina korraldades keeruline ja mis oodatust lihtsam?

K.R.: Väga positiivselt üllatas see, kui paljud inimesed tahavad festivalil osaleda ja sellesse panustada. Alul tekkis küsimus, kuidas üldse esinejaid leida. Korduvalt tuli ette olukordi, kus inimene, kelle poole pöördusime, oli ise väga elevil ja soovitas veel mitut sõpra, kes kõik oma projektidega osaleda tahtsid. Entusiasm on olnud esimene reaktsioon, praktilised küsimused tulevad hiljem. Programmi oli üsna lihtne kokku panna. Mingil hetkel hakkas häid mõtteid ja soovitusi aina tulema ja tulema. Teedki täpselt sellise festivali, kuhu sa ise tahaksid minna.

Ei ole üllatav, et kõige keerulisem on rahapool. Vabatahtlikkusel põhineva mittetulundusliku üritusega rikkaks ei saa, aga rahastuse ja toetuse saamine võiks ikkagi lihtsam olla. Tehakse head asja, aga kui see ei lange teatud parameetritesse, siis potentsiaalsed rahastajad vaatavad sellest pigem mööda. Enda tõestamiseks tuleb läbida väga palju keerdkäike.

E.K.:Algul kartsin, et tekib raskusi inimeste veenmisega, et nad ikka tuleksid esinema. Kui aga hakkasin kutsuma, olid kõik enam kui valmis tulema. Ootasin, et tuleb mingi aga, mida ei tulnud. Mõtlesin, et mõned ettevõtted ei taha end siduda feminismi temaatikaga, aga üllataval kombel pole suurt vastupanu tekkinud. Keeruline oli teha kava võimalikult kirjuks ja kaasata eri taustaga inimesi. Siit ja sealt võiks midagi lisada ja muuta, kuid üldises plaanis oleme täna programmiga väga rahul.

Kuidas olete korraldanud tiimi koostöö? Kas esinejad on tasustatud ja millistel alustel nad kavasse valiti?

E.K.: Tegemist on ikka Kalju ja Rauaga – mis saab valesti minna? Kristiinaga töötame sellise projekti kallal esimest korda koos. Võtame suuri otsuseid koos vastu ja kahtluse korral küsime alati teineteise käest. Lõime teineteise jaoks toimiva toetussüsteemi. Võiks nuriseda, et tiim on väike ja kahekesi ei jõua palju ära teha. Aga just selline kogemus annab meile perspektiivi festivali kuldse tuleviku suhtes.

Kava sai täidetud suuresti meie sõpruskonna abiga ja selles võtmes, mida meie seal näha tahaksime. Alul oli plaan teha kahe päeva pikkune sündmus, aga häid ettepanekuid tuli nii palju, et festival venis viiepäevaseks. Esimeste läbirääkimiste käigus mainisime potentsiaalsetele esinejatele, et tegemist on rohujuuretasandi aktivistliku sündmusega ning me ei jõua palju tasuda. Ent meie plaan on kõigile esinejatele tasuda ning tahame vältida olukorda, kus kunstnikule ei maksta hästi tehtud töö eest.

K.R.: Meie kahepealine tiim klapib üsna hästi, sest oskame mängida kummagi trumpidele ja usaldame teineteise pädevust. Tööd on palju, aga iga ülesanne leiab vastavalt töö iseloomule tegija. Kindlasti aitab kaasa, et oleme juba aastaid head sõbrannad ja tunneme teineteist päris hästi.

Esinejatele lähenesime alati suhtumisega, et iga töö on tasu väärt, kuid samas oleme pidanud olema ausad enda ja esinejate vastu ning jääma realistlikuks. Õnneks on enamik olnud meiega väga mõistvad ja otsekohesed. Esinejate valiku määras osaliselt isiklik huvi, osaliselt juhus. Kohati teadsime, keda tahame siin näha, kohati teadsime, mis tüüpi üritust soovime ja leidsime sellele vastava esineja. Kõigi esinejate puhul on üht- või teistpidi väljendunud feministlik maailmavaade, mis parimal juhul seostub ka mõne vähemustemaatikaga.

Ekraanitõmmis Ladyfest Tallinna Hooandja videost

Milliste ootuste ja hoiakutega inimesi ootate festivalist osa võtma ja keda mitte?

K.R.: Ladyfest on suunatud maailma muutmisele, soovime selle hoida sõbraliku ja turvalise. Vastastikune austus on absoluutselt kohustuslik. Isegi feminismi enda sees on eri variatsioone, nii et ei saa öelda, et kõik festivali külastajad on ühte masti. Oodatud on ka need, kes end feministiks ei nimeta. Olgugi et ma ei näe põhjust, miks keegi seda tegema ei peaks. Ja konstruktiivne arutelu on tervitatav. Minu jaoks on Ladyfest eelkõige minu kogukonna tugevdamise ja innustamise koht.

E.K.: Tõsi, meile on tähtis, et Ladyfest oleks külastajatele sõbralik ja turvaline. Meid väga ei huvita, kelleks sa end pead. Peaasi, et sul on huvi ja austad inimesi enda ümber.

Millest olete Ladyfesti kava kokkupanemisel lähtunud? Näeme nimekirjas rohkelt välismaiseid tegijaid, kuid milliste kodumaiste artistide ja tegijate panusest võime osa saada?

E.K.: Esimeste koosolekute ajal tegime ajurünnakut, millist festivali tahaksime näha ja millest puudust tunneme. Ühehäälselt jäi kõlama kogukond, mis on temaatikana lai ja lihtne.

Mul on hea meel anda 8. märtsi avapeol kõlapinda sellisele toredale artistile nagu SpiceMouse, kes alustas 18-aastasena Tapa väikelinnas muusikat ja häält salvestava mp3 mängijatega. Nüüdseks on SpiceMouse vanemaks saanud ja pesitseb Tallinnas. Kuulasin tema esinemist Tallinn Music Week’i ajal ning mind paelus tema lugude vahetu toorus ja DIY-vibe.

Tooksin ka välja esimest korda Tallinnasse jõudva Annika Haasi fotonäituse “Appi, kiilakas naine!”. Olin väga üllatanud ja meelitatud, kui kuulsin, et ta tahab siduda laineid löönud näituse meie festivali programmiga. Lühidalt öeldes, it’s a must!

K.R.: Teoreetilisest küljest lähtusime sisetundest. Olen mitmel rindel tundnud puudust kogukonnavaimust, nii et tahtsin just sellest rääkida. Visualiseerin oma erinevaid kogukondi värvilaikudena, mida tahaksin näha kasvamas ja segunemas.

Lisaks Elli mainitud nimedele olen põnevil Evelin Tamme loengu pärast. Evelin on palju kirjutanud eesti ajaloolistest naistest, teda on väga põnev lugeda. Siinsest ajaloost on nii vähe teada. Üsna põnevad on ka drag show ja BDSM-i töötuba – just sellepärast, et tegijateks on kohalikud. Sageli võib tunduda, et siin selliseid asju väga ei tehta, aga näed. Keda see rõõmustab, keda šokeerib…

Ekraanitõmmis Ladyfest Tallinna Hooandja videost

Millistele sündmustele pääseb näiteks ratastooliga ja eesti keelt kõnelemata?

K.R.: Paljud üritused on inglise keeles, kuna esinejad on välismaalased. Näiteks Valgevene MAKEOUT kollektiivi liikmed teevad oma ettekande inglise keeles, kuid küsimustele vastavad meeleldi ka vene keeles. Samuti aitavad nad läbi viia kleepsude meisterdamise töötuba ning soovijad saavad nendega vabalt lähemalt tutvuda nii inglise kui ka vene keeles.

Tõlketeenuseid paraku üritustele tellitud ei ole. Ühest küljest on ressursid piiratud nii raha, aja kui ka inimeste mõttes. Teisest küljest on ikka nii, et enda kännu otsast näed asju teistmoodi kui mõne teise kännu otsast. Nii on mul väga hea meel, et minu tähelepanu juhiti tõlke puudumisele. Üks festivalikülastaja korraldas endale ja tänu sellele ka teistele viipekeelse tõlke reedel toimuvale Ruka Toivoneni loengule “Sugu, seksuaalsus ja riik: lühike võimu ajalugu”. Liikumisega seotud ligipääsetavuse info postitame iga toimumiskoha kohta, et inimesed oskaksid sellega arvestada. Kahjuks ei ole siingi olukord nii hea, kui olla võiks.

Ladyfest kogub juba kolmandat aastat korraldusraha ühisrahastusplatvormi Hooandja kaudu. Kuidas teil sellega edeneb ja milleks kogutud raha kulub?

E.K.: Oleme kogunud 48% toetusest ning oma toetuse avaldamiseks on jäänud veel 13 päeva. Kogutud raha katab honoraride, transpordi ja töötubade materjalide kulud. Hooandja toetajatest sõltub, kas saame kõigile artistidele honorare tasuda.

K.R.: Rõõm on näha, et inimesed soovivad toetada. Veel on aega – igaüks saab anda tõesti olulise panuse, et festival oleks võimalikult hea.