Rosie the Riveteri sajad näod
Eelmisel nädalal pani nii mõnegi feministi kulmu kergitama, et rahvuskonservatiivse erakonna IRLi naiskogu reklaamis suurkogu eel oma liidrikandidaati Kaia Ivat pildiga, mis oli inspireeritud feminismi kesksest sümbolist. Iva küll erakonnajuhiks ei saanud, aga avan pisut, mis on internetimeemi aluseks võetud ikoonilise naisekuju taust.
Algupärase postri lõi USA illustraator Howard Miller 1942. aastal, teise maailmasõja ajal, ühe sõjatööstusettevõtte tellimusel, mille eesmärk oli tehase personali töömoraali parandada. Nimelt oli sel ajal industriaalsektorisse tööle värvatud enneolematu hulk naisi, et täita tühimikku, mille militaarjõududesse kaasatud mehed olid jätnud. Seega sobis afišile hästi ka naine. Plakat oli osa lojaalsuse ja tootlikkuse ülalhoidmiseks mõeldud seeriast, mille eksemplarid pidid paarinädalaste perioodide tagant tehaseseintel vahelduma. 1940. aastatel see visuaal laialdast tähelepanu ei äratanud.
Pildile viidatakse sageli Rosie the Riveteri (tõlkes Neetija Roosi) nimelise karakteriga, keda tegelikult on kujutatud hoopis ühel teisel teosel. Pealkirja “Rosie the Riverter” kannab Norman Rockwelli maalitud, sõja lõppu tähistav ja patriotismile üleskutsuv plakat, mis jõudis 1943. aastal massilevisse, kuna see trükiti ajakirja Saturday Evening Post esikaanel. Levikut toetas ka populaarne sama pealkirjaga propagandalaul.
Visuaal “We can do it!” taasavastati 1980. aastatel ja see muutus riigitruudust propageerivast plakatist feministliku liikumise tõeliseks ikooniks ja ühendavaks ning võimestavaks sümboliks. Pilt koos verbaalse sõnumiga on selge ja lihtne, samas mitmeti kasutatav ja nii saab sloganil nimetatud “meie” olla see, keda parasjagu vaja hõlmata. Samuti murrab pildil kujutatu soorolle – olukorras, kus harilikult oli nähtud meest, oli nüüd naine, ning kuna ta on esitatud rõhutatult feminiinsena ehk pin-up-stiilis meigi, pikkade ripsmetega ja lakitud küüntega, võib arvata, et ta oli meedia jaoks algupärasest Rosiest vastuvõetavam.
Iva pole loomulikult ainuke poliitik, kes on lasknud enda näo feministlikule sümbolile fotošoppida, seda on teinud näiteks ka Sarah Palin. Või äkki mõtlesid Iva ja Palin oma strateegias hoopis Rosie-plakatite algupärase tähenduse peale? Mine tea. Tõenäolisem on ehk see, et Neetija Roosit kastutatakse viimasel ajal sageli lihtsalt ka kui populaarset müügiagenti, kelle kaudu vähegi “uuenduslikumate” naisteni oma toodete-teenustega jõuda.