Väikesed muutused tulevad kergelt

Foto: nullkulu.ee

Nullkulu ehk zero waste on mõttelaad, mille eesmärk on vältida prügi tekkimist. Peaidee on jätkusuutlikkus terves tarbimisahelas, võttes vaatluse alla kogu süsteemi. Sel sügisel ja talvel teeb Feministeerium koostööd blogiga Nullkulu.ee, et tutvustada nullkulupõhimõtteid ja näidata, mil viisil need lõimuvad feminismiga. Kohtusin nendel teemadel rääkimiseks nullkulublogija Maryliis Teinfeldtiga.

Kuidas sa jõudsid nullkulu praktiseerimiseni ja mis see on sinu jaoks? Millest toimus see pööre su mõtlemises ja tegutsemises?

Ma ei ärganud ühel päeval üles nullkululiste mõtetega. Tegutsemiseni viis hästi palju arusaamu, mis olid esiti passiivsed. Olen palju lugenud, kogenud ja kaasa mõelnud, inimestega kohtunud, mis kõik on mind mõjutanud. Kulminatsioon toimus siis, kui ma komistasin termini “nullkulu” otsa ja tundsin end ära. Nägin, et on inimesi, kes mõtlevad nagu mina, kellel on sarnased väärtused, põhimõtted ning ka küsimused ja kahtluskohad.

Praktiseerimistõuke andis see, et kolisin vanemate juurest ära ja tuli ise hakata otsustama, millist šampooni, nõudepesuvahendit või hambapastat on mul tarvis ja kas mul on neid üldse vaja. Tekkis uudishimulik perspektiiv ja trots. Esitasin teemapüstitusena endale küsimuse, kas mul on kodus vaja prügikasti, ja mu mõtted hakkasid selle ümber keerlema. Tollal suures kortermajas elades paistis aknast pikk rivi prügikaste ja nägin köögiaknast, kes nende juures käivad, mida nad sinna viivad, kes sealt hoopis midagi otsib ja kui tihti seda kõike tehakse. Üks elanik viskas üldse prügi aknast tänavale, eristudes karakterina prügi ümber liikuvatest inimestest. Üks naine otsis prügist välja lindudele sobilikku toitu ja toitis siis neid. Noored otsisid mööblitükke. See oli huvitav vaatluskogemus.

Naabritel seal majas oli ka selline huvitav passiivne süsteem, et inimesed jätsid ära kolides vahekoridori akende peale asju, mida sai endale võtta. Selline vabalt organiseerunud tasuta asjade pood.

Pärit olen ma maalt ja ka seal oli vaba organiseerumisega tasuta asjade “poode”, kus ühte mahajäetud piirkonda oli toodud sektsioonkapp, siis külmkapp, siis diivan, kusjuures sektsioonkapp oli vahepeal juba ära viidud. Inimesi ma ei näinudki, vaid esemete liikumist, mis oli minu jaoks väga põnev.

Foto: nullkulu.ee

Minul on ka mõnetine nõukogude ajal elamise kogemus, kus paljud nullkulupõhimõtteid samuti iga päev praktiseerisid, küll teistel põhjustel. Mu ema loputas maal nõgeseteega juukseid ja parandati-taaskasutati-leiutati väga palju, sest vajalikke tooteid ei olnud saadaval. Ja ilmselt sellepärast muudab see nullkulupõhimõtted ka paljude jaoks vastuvõetamatuks, sest meenub see aeg. Kuidas sul koduse mõjuga on?

Ma saan sellest emotsionaalsest tõrkest nõukaaja defitsiidi vastu aru. Mina olen sündinud koos taasiseseisvumisega ja siis polnud samuti kõike saada, aga ma küll ei mäleta, et ema oleks teinud ise seepi või midagi taolist. Pigem ilmneb just see nõukaaja trots eeskujuliku rohke tarbimise kaudu.

Sulle on olulised ka feminism ja veganlus. Kuidas need kõik on sinu jaoks omavahel seotud?

Ma ei näegi, kuidas need saaksid eksiteerida üksteisest lahus või eraldi. Kui vaadata tuntumaid nullkulu sõnumikandjaid Bea Johnsonit või Lauren Singerit, siis näemegi, et tihtilugu praktikud jagunevad kaheks: osa jaoks on see kitsapiiriline – tegelemine peaasjalikult ühe konkreetse asjaga, mis hõlmab jäätmeid, ja tegevus ei kajasta seda, et ollakse näiteks veganluse poolt.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Statistika näitab, et naiste jaoks on kliima soojenemine suurem probleem kui meeste jaoks. Ja nemad on nõus võtma suuri elustiilimuudatusi, et probleemi leevendada. Näiteks Saksamaal leiab 90% naistest, et kliima soojenemine on tõsine probleem, samas meestest nõustub sellega 84%. Inglismaal on protsendid vastavalt 81% ja 74%, USAs aga 83% ja 66%.
Samas on ka laiapõhjalisemaid vaateid. Aga mulle tundub ka, et mis iganes väärtused inimesel on, on need subjektiivsed, sõltuvad elukogemusest ja paljust muust. Kui vaadata veganlust, siis mina hakkasin taimetoitlaseks, sest tahtsin teha keskkonnasõbralikke valikuid, loomaõiguslus tuli mu juurde hiljem. Kuigi ega ma kunagi ei mõelnud, et ma ei võta neid väärtusi omaks.

Väärtuste omaksvõtt on ju protsess, isegi nende puhul, kes leiavad, et nad on nullkululised, aga samas on kahe käega lihasöömise poolt, on muutus aja küsimus. Inimesed ikka pimedalt ei usu midagi sellist sellepärast, et nii on alati olnud.

Huvitav ääremärkus: valdav nullkululisi, keda on märgata sotsiaalmeediakontode pidajatena (blogid, Instagram, Snapchat, Youtube, Twitter), on naised. Tean vaid ühte meessoost zero waste social media influencer´i (The Zero Waste Guy) ja isiklikus elus teist noormeest, kes nullkulu on eesmärgiks seadnud. Nullkulu lugejaskonnas on vaid 7% meessoost lugejaid.

Ma pean hästi oluliseks lõimunud vaadet, kus feminism kõikidel juhtudel ei pruugi tegeleda sooküsimusega, vaid seisab vähemate eelistega ühiskonnaliikmete eest – loomad, LGBT inimesed, pagulased jt grupid. Samuti mõjutavad prügi ja praegusaegne tootmine ju lääne maailmas ja arengumaades olevaid inimese erinevalt. Ja ma vist ei oskaks nii läheneda, et ma oma nullkululise pakendiga, klaaspurgiga, lähen turule ostma liha, mille kasvatamine on meeletu keskkonnareostus, pluss lihasöömise eetiline aspekt, need asjad üldse ei korreleeru. Kuigi mulle on ka sümpaatne, kui inimesed lihtsalt vähendavad loomsete toodete tarbimist, sest iga pingutuse väärtus on siiski väga oluline. Kuidas koostöö Feministeriumiga on su blogi mõjutanud, kuidas on olnud tagasiside, kui oled postitanud, et teed Feministeeriumiga koostööd?

Ega seda seost ei ole tunnetatud. Enamik inimesi ei tea ega saa aru ökofeminismi mõistest üldse, ka on vähe neid inimesi, kes on võimelised ökofeminismi teemal sõna võtma. Ökofeminism on olemuslikult ka väga kompleksne asi, mis kohati jätab sooküsimused täiesti kõrvale. Ja võib tekkida küsimus, miks see feminism seal üldse on.

Minu jaoks on see paljuski seotud ressurssidega. Suuri poliitilisi otsuseid, mis reostavad piirkondi, teevad korporatsioonid ja poliitikud, ja seal valdkondades on enamik mehi. Ja need otsused mõjutavad mehi ja naisi erinevalt ja eri maailmajagudes, riikides elavaid inimesi erinevalt.

No naisi on ka juhtivatel positsioonidel, seega minu jaoks tundub ebaõiglane nii meeste kohta väita.

Jah, ma ei saagi kuidagi seda väita, et kui maailma jõukus oleks jagunenud sugude vahel võrdselt, siis maailm oleks paremas korras. Seda ei ole võimalik teada. Samas on naisi praegu otsuste juures ikka väga vähe statistiliselt, nii et feminismi link siin juures on ka kõige põhimõttelisemalt vajalik. Aga ma olen sageli kimbatuses, et nullkulu ja veganlus on sellised argised tarbimisotsused ja kas ma nende tegemisega muudan suuremat poliitikat. Mis tunded sinul ses suhtes on?

See on hästi hea küsimus. See, kas tarbimisotsused muudavad poliitikat, on valupunkt küll. Igaüks on meist kuulnud seda, et iga ostuga sa annad oma hääle, ettevõttele, selle väärtustele. Teisest küljest tekitab see küsimust, et kas tõesti on minu hääl ainult seal. Iseenesest ei ole ju. Muidugi ma ostan suure osa vajalikke asju ikkagi poest, kuigi ma teen nii süüa kui ka osa riideid ise. Samas globaalselt on tarbimine just selles suunas minemas, kus algusest lõpuni tooteid enam ise naljalt ei valmista. Aga samas mul on võimalus teha siiski palju enam. Eestis on vähe inimesi, kes tegelevad aktivismitööga keskkonnaküsimustes, aga nullkuluga üldse mitte. Ei tehta sellist nullkuluaktivismi, mis mõjutab poliitikat. Mul on sõber Prantsusmaalt, kes kuulub Zero Waste France organisatsiooni. See on võtnud endale konkreetsed prügipoliitika eesmärgid, mida nad vabatahtlikkuse baasil ära teha soovivad. Grupis on kümmekond inimest, kes töötavad linnadega või suuremate piirkondadega. Nad saavutasid näiteks koolitoidus plasti kasutamise keelustamise – et õunad ei tule koorituna ja igaüks oma karbikesse pakituna. Ei kasutata juba kooritud kartulid kile sees ja muud taolist. See tahab tööd ja lobimist aga see on tehtav! See on väga demotiveeriv ja alandav, kui väidetakse, et minu demokraatlik võim seisneb ainult selles, kuidas ma oma raha kulutan. See jätab mulje, et ma annan oma käe mingile süsteemile, kus mu hääl sumbub.

Foto: nullkulu.ee

Küll aga saan ma kiita tavalisi Eesti inimesi, kes mõtlevad kaasa ja kirjutavad oma ettepanekutest, muredest ja mõtetest Eesti ettevõtetele, teenusepakkujatele, koolidele, lasteaedadele jne. Väikesed muutused on kerged tulema, kui on vaid pealehakkamist ja kannatust. Kohvik pakub kohvi sisse suhkru segamiseks plastpulkasid? Küsi lusikat. Kui ei ole, tee kirjalik ettepanek. Koolisöökla toitlustab ühekordsetelt nõudelt? Tee ettepanek keskkonnasõbralikuma alternatiivi eelistamiseks. Poes on müügil vaid plastvarrega kõrvatikud? Uuri kaupluselt, kas paberist või puidust varrega kõrvatikud on müüki tulemas. Küsija suu pihta ei lööda.

Oma blogile kui häälele kriitiliselt peale vaadates pean tõdema, et sellest jääb väheks. Üks Nullkulu.ee eesmärkidest on kindlasti internetist välja tulla.

Aga kuidas sa suhtud sellesse, et veganlust, feminismi ja nullkulu peetakse elitaarseks asjaks? Kas need on mõeldud ainult inimestele, kellel on ressurssi sellega tegeleda? Kui inimesel on suured probleemid, nagu vaesus, siis ei olda vastuvõtlik mainitud liikumiste ideedele ja see on ka loomulik.

Nullkululiikumises ei ole sellist asja nagu šampanjanullkulu. Seda ei saa eksisteerida juba seepärast, et kui sa annad inimesele suure hunniku raha, siis mis sa arvad, kui paljud inimesed loobuksid lõunamaareisidest või impulsiostude tegemisest? Mul on kuri kahtlus, et kui inimestele anda rahaliselt vabad käed, siis nullkulupõhimõtted kaovad. Kui ma vaatan oma mõne tuttava pealt, keda huvitab nullkulu või kes on huvitatud keskkonnasõbralikust elustiilist, siis üldjuhul soovivad nad nende tegevustega raha kokku hoida. Või nad on sunnitud olnud vähemaga läbi ajama, kuna nad peavad reisima palju või tegelevad vabatahtliku tööga.

Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju.

Maria Csutora on teinud Euroopas uurimuse, milles ta toob välja, et inimesed kellel on suurem sissetulek, on küll keskkonnateadlikumad, aga nende ökoloogiline jalajälg on siiski suurem. Tarbimisringis on fenomen – käärid keskkonnateadliku teadmiste ja kätumisviljade vahel. Uurimistulemuste kohaselt pole vahet, kui keskkonnateadlik tarbija on, tulemus on sama, mis ükskõikse tarbija puhul.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Teadmiste olemasoluga ei pruugi rakenduda praktika. Paljud inimesed, kes saaksid endale lubada mahekartulit või -mangosid, ei tarbi neid. Miks, ei tea. Ja samas see on huvitav, et inimesed, kes arvavad, et nad käituvad keskkonda säästvalt, siiski paljudel juhtudel nii ei käitu. Mida majanduslikult kesisemal positsioonil inimene on, seda rohelisem on ta tavaliselt. Küll aga mõningaid erandeid on, seega ei ole mõtet nüüd Tallinna-Tartu vahet lennukiga käima hakata.

Kas sa soovid veel midagi Feministeeriumi lugejatele öelda?

Inimesed vahel küsivad mu käest, kas teha üht, teist või kolmandat – mida valida. Mulle meeldib väga see ütlus, et kui sa kahtled milleski, siis vali idealistlikult see, mis on Maale parim. Vali see, mis on unistuste maailmas ideaalne lahendus. Juba lihtsalt see mõte aitab säilitada positiivsust. Ükski hea tegevus ei ole mõttetu, vastupidise sisendamine ei too midagi head.

Sellel sügisel ja talvel teeb Feministeerium koostööd blogiga Nullkulu.ee, et tutvustada nullkulu põhimõtteid ja näidata, mil viisil need lõimuvad feminismiga. Loome Feministeeriumi erikollektsiooni nullkuluesemetest, mis on 1) keskkonnale ohutud 2) korduskasutatavad, aastaid 3) tehtud siinsamas, Eestis, väikeseeriana. Järgmise aasta alul toimuvad Tallinnas ja Viljandis nullkulupäevad, kus arutame keskkonnasäästlikkuse teemadel ja meisterdame korduskasutatavaid näopesupatju, pesukaitsmeid ja poekotte.

 

12
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Poliitilise üksinduse ravi

Ülase12 on kollektiivselt majandatav hierarhiateta sotsiaalkeskus, mis paigutab end vasakpoolsete poliitiliste liikumiste spektrisse. Ülase12 keskendub autonomistliku, queer-feministliku, fašismivastase ja antikapitalistliku…