Woolfi-foorum ei ole hotell, vaid kogukond

Foto: J Jakobson / Creative Commons

Viimasel ajal on üha enam kuulda kaebusi, et “Virginia Woolf sind ei karda!” (VWSEK) on liiga sõjakas ja aeg-ajalt esitatakse üleskutseid, et arutelud peaksid olema mõistlikumad ja rahulikumad. Ikka tasa ja targu. Ilma emotsioonideta.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
I would much rather be the “obnoxious feminist girl” than be complicit in my own dehumanization.
Kathleen Hanna

Kuitahes konstruktiivselt see ka ei kõla, kutse emotsioonidest loobuda on ebarealistlik ja ebaõiglane. Täpselt sama nõuannet antakse ka sageli LGBTQ kogukonnale ja vast veel kõige rohkem liikumise Black Lives Matter aktivistide aadressil. Usun, et paljudel inimestel on igati head kavatsused niisugust nõu andes ja vaevalt et nad teadvustavad, millist rolli nende privileeg selles mängib: privileeg ongi see, kui probleemid, mis tekitavad mingile kogukonnale valu, ei puuduta sind piisavalt isiklikult ja eluliselt, et tugevaid emotsioone esile kutsuda.

Täditamisest slut-shaming’uni

Lisaks näeme sageli, et ka need, keda probleemid isiklikult ja eluliselt puudutavad, suruvad maha oma emotsioone: elu on lihtsam ja mõnel juhul lausa ainuvõimalik, kui teed näo, et polegi mingeid probleeme. Kui jutt käib feminismist, siis teeb asja veel keerulisemaks meie enda omaksvõetud naistepõlgus, mis kõige kummalisemates olukordades ja kõige imelikumates väljundites pead tõstab, alates teiste naiste täditamisest slut-shaming’uni välja. Aga mis probleemid siis Eesti naistel on? Võrreldes naiste olukorraga mujal maades on Eesti naiste elu lausa meelakkumine. Tõsi ta on. Kuid minu jaoks on irooniline, et kui räägime naiste olukorrast, siis on tavaline võrdlus mõne arengumaaga, kui aga ühiskonna heaolust tervikuna, siis ikka tavaliselt Skandinaaviamaadega. Huvitav, miks?

Lumehelbelikkus või empaatia?

Eesti ühiskond on naisi põlgav ja see ei väljendu vaid meie kurikuulsas palgalõhes, vaid ühiskonnas valitsevas ja laialt aktsepteeritud narratiivis, kus on harilik naisi pisendada ja halvustada, neid peaasjalikult objektide või sünnitusmasinatena käsitledes. Väga õõvastav on ohvri süüdistamine seksuaal- või lähisuhtevägivalla puhul. Viimasel ajal näib, et vägivallatsejat mõistetakse ühiskonnas hukka vaid siis, kui ta pole eesti nimega. Kui feministid sellele reageerivad, siis süüdistatakse neid sageli lumehelbelikkuses, liigses solvumises ja pidevas tagajalgadel olekus. Ma absoluutselt ei häbene tunnistada, et mind tõepoolest solvab naistepõlgus, sest see dehumaniseerib mind ja teisi naisi. Samamoodi solvavad mind teised dehumaniseerivad allutamissüsteemid, nagu rassism, homo- ja transfoobia, ableism (puuetega inimestesse eelarvamustega suhtumist, toim.) jne. Jääb üpris arusaamatuks, kuidas üldse on inimesi, keda neid ennast või teisi alavääristavad mõtted ja teod ei solva. Ja selles pole midagi lumehelbelikku, see on lihtsalt elementaarse empaatia küsimus.

Foto: Jerome Paz / Creative Commons

Ohvrisärke võiks vähem jagada

Naisi põlgavas ühiskonnas on feminism üsna ebamugav ja isegi ebaturvaline ning sellest ka paljude naiste soov end avalikult sellest distantseerida. Inglise keeles on hea väljend: to play for the gallery. Eesti oludes annavad VWSEKis toimunud juhtumid, kus keegi võib tajuda end kurjade feministide ohvrina (mis võib olla mõnikord põhjendatud), nii mõnelegi inimesele suurepärase võimaluse ohvrisärgis särada. Siit ehk väike õppetund meie kogukonnale: võibolla tasub meil nende ohvrisärkide jagamisega veidi kitsim olla.

Üllatavalt sageli päädib konflikt VWSEKis järeldusega: “Kui see ongi feminism, siis ma ei tahagi feminist olla.” See kõlab nagu väikese jonniva lapse sajatus: Ma suren ära ja siis te kõik nutate.” Tasuks meenutada, et VWSEKis on peaaegu 6000 liiget. Kõik pole neist feministid ja kõik feministid ei kuulu VWSEKi. Ükski feminist pole minu teada mingile manifestile alla kirjutanud ja esindab seega omaenda arusaama feminismist (ning maailmast ja elust üldisemalt). Kui ühe või kahe või ka kümnega konflikti satud, siis on see konflikt ühe või kahe või kümne inimesega, mitte mingi tõend, et feminism on mõttetu.

Head argumendid ei pane automaatselt privileegidest loobuma

Foto: PunkToad / Creative Commons

Tulles tagasi selle “tasa ja targu” soovituse juurde, siis nii kena ja mõistlik, kui see ka pole, tuleks endale aru anda, et süsteemse rõhumise vastu rõhujate reeglite järgi tasa ja targu võitlemine pole kunagi eriti tulemusi andnud. Paar päeva tagasi oli juttu, et me peaksime näiteks “tasa ja targu” meestele näitama, kuidas feminism neile kasulik on. Uskuge mind, mulle see idee väga meeldib. Olen siiralt veendunud, et meestele tõesti on feminismist palju kasu (näiteks nad vabanevad paljudest neile esitatud ootustest, saavad näidata enda mitmekülgsemat olemust kui see, mida praegune macho-ühiskond nõuab jne). Aga tuleb samas tunnistada, et meestel on ka võrdõiguslusest palju kaotada. Nimelt oma võimupositsioon ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas ja sellega seotult terve hulk väikesi ja suuri hüvesid. Seega on veidi naiivne uskuda, et kui me vaid oleme rahulikumad ja mõistlikumad, siis need, kes on praegu privilegeeritud situatsioonis, lihtsalt meie heade argumentide tõttu loobuvad oma privileegidest. Ärgem unustagem, et ainus argument, millest jutt käib, on see, et naine on inimene. Kõik muu on müra.

Facebooki-foorum ei ole hotell, vaid kogukond

See kõik ei tähenda muidugi seda, et VWSEK ei võiks üle vaadata oma eesmärke ja reegleid, mis said paika pandud siis, kui see kogukond oli tunduvalt väiksem ja akadeemilisema rõhuasetusega. Kindlasti on vaja rohkem administraatoreid, sest inimesed teevad seda rasket ja tänamatut tööd oma igapäevase elu kõrvalt ja see võtab rohkem aega ja energiat, kui paljud ehk ette kujutavad. Kuid see foorum on sama hea või halb kui selle liikmed. Vahel, kui foorumis mõningaid kaebusi loen, tundub mulle, et osa inimesi suhtuvad VWSEKi nagu see oleks hotell. Miks ei ole seda, miks ei ole teist? See ei ole hotell, vaid kogukond. Iga liige saab omalt poolt arutelu taset parandada ja ma kutsun üles seda ka tegema.

Nõudliku sõjakuse kaitseks

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Complacency is a far more dangerous attitude than outrage.
Naomi Littlebear
Isiklikult loodan, et VWSEK ei muutu ülemäära vaguraks ja justnimelt säilitab oma sõjaka nõudlikkuse. Eesti naised on nii mõistlikud ja rahulikud, nii toksiliselt tublid, et igasugune püüe meid isegi feministlikus foorumis kammitseda tundub lihtsalt kohatu. VWSEK on koht, kus saab auru välja lasta ja aktsioone korraldada. Kindlasti on see koht, kus üksteist võimestada. Minu jaoks väga oluline on see, et VWSEK on koht, kus paljud naised (ja mehed ja kõik teised) hakkavad märkama asju, millele nad pole varem isegi mõelnud, sest elu jooksul on neid asju ju “normaalseks” peetud. Siin on kahtlemata parim näide VWSEKi staari ja “tühjast-tüli-tegija” Merike Kaunissaare tänuväärne töö, millega ta on avanud paljude meie silmad selle suhtes, kui tendentslikult kujutatakse naisi Eesti meedia pildivoos. Loodan, et VWSEK jääb kohaks, kus mõeldakse kriitiliselt, esitatakse raskeid küsimusi ja kus erinevatele ja isegi vastukäivatele feministlikele ideedele on ruumi. Normaalsuse ümberraamistamine on valus ja ebamugav protsess ja sellest ka vahel konfliktid, arusaamatused ja möödarääkimised. Pealegi ei tasuks meil konflikti nii kohutavalt karta, sest see ei pruugi tingimata olla agressiivne ja vastandamisele üles ehitatud, vaid tõuge arenguks, mugavustsoonist väljumiseks, ja see võib potentsiaalselt olla mõttemaailma muutev kogemus. 

Loe ka eelmist artiklit Woolfi-grupi haldamisest “Mis pole Eesti kultuuris säilitamist väärt?”

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka