Mis pole Eesti kultuuris säilitamist väärt?

Foto; federico novaro. “Virginia Woolf, Diario di una scrittrice, Minimum Fax 2009, Riccardo Falcinelli, progetto grafico, frontespizio (pert.) 1”

Feministliku arutlusgrupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ administraatorid kirjutavad, kuidas hallata feministliku gruppi, kus arutluse käigus seatakse kahtluse alla normaalsus ja osutatakse sellele, mis nende arvates ei ole Eesti kultuuris säilitamist väärt.

Me seame feministlikus grupis Virginia Woolf Sind Ei Karda (VWSEK) kahtluse alla normaalsuse. Kahtleme asjades, mis on nii loomulikud ja tavalised, et üldiselt ei pane neid tähelegi. See teeb grupi haldamise mõnikord keeruliseks – mõelda vaid, on rühm inimesi, kes lükkab ümber MINU sügavalt juurdnud väärtusi. Nad ohustavad MINU maailma. Aga teate, me tahamegi nendesse väärtustesse mõra lüüa. Kõik reeglid, traditsioonid ja elukorralduse viisid ei ole tingimata väärt säilitamist. Me tahamegi osutada sellele, mis meie arvates ei ole Eesti kultuuris väärt säilitamist.

Paraku on naised Eesti – ja mitte ainult Eesti – kultuuris ikka see vaiksem pool, kellel  pole sobilik oma probleeme esile tõsta. Enda eest kõnelev, võitlev naine sildistatakse tihti „domineerivaks“ ja „pealetükkivaks“, mida peetakse negatiivseteks omadusteks. Seega toob tihti juba suu avamine, ainuüksi feminismist rääkimine kaasa katsed diskussioon täielikult kaotada. See olukord ei ole tingimata mehed-vs-naised. Naisi vaigistavaid mõttemalle kannavad endas ka naised ise, kes on mõnikord tuliselt feminismi vastu, kuulutades mingeid probleeme ebaolulisteks või pseudoprobleemideks või rünnates võrdõiguslikke teemakäsitlusi, sest need tunduvad „loomuvastased“.  Mõned inimesed ei ole oma eelarvamustest aga üldse teadlikud ega mõista seetõttu, miks nende küsimusasetus või teemakäsitluse viis on seksistlik ning miks see mõjub ründavalt või süüdistavalt.

“Aga ta poleks pidanud…”

Üheks näiteks on ohvrisüüdistamine, mida kahjuks on Eesti ühiskonnas ja õigussüsteemis palju: „Ise ta ronis sinna peole oma meessoost sõpradega! Mida ta siis ootas?“ Või peidetumal kujul: „Ohver saab alati midagi ette võtta. Kui sa tead, et su mees on vägivaldne, siis ära aja teda närvi.“ Me arvame, et vägivallaohvrile peab pakkuma võimalust olla kindel, et tema „süüd“ ei hakata vaagima. Talle tuleb alustuseks pakkuda turvalist ja kaitstud ruumi, kus ta ei pea olema kogu aeg kümnete kilpide taga, skännides ümbrust mõttega, kust võiks tulla järgmine hoop.

Feministlikud grupid pakuvad oma liikmetele turvalist, kaitstud ja vaba ruumi. Sellist, kus naised ja kõik, kes end naisena identifitseerivad, ei pea pidevalt tõestama, et nemad on ka midagi väärt. Sellist, kus inimeste seksuaalne orientatsioon ei tähenda vajadust selgitada, et „mina olen ka inimene“. Ruumi, mis on meie oma ja kus me hoiame üksteist. Selline ruum on vajalik, et võimalus ennast väljendada, emantsipeeruda ja jõustuda oleks kõigil naistel, mitte ainult neil, kes on niigi tugevad ning suudavad end ka ebavõrdsetes oludes kehtestada.

Tülinorijad ja tõsimeelsed küsijad

Eelneva valguses on eriti oluline tagada, et feministlik grupp toimiks vaba arutelugrupina, aga vestlus käiks ikka sisuliste teemade üle, et tekiks uusi teadmisi ja mõttearenguid. Nii saab grupis selgitada feministlike lähtekohti, et uuemad liikmed teadvustaksid probleemkohti ning õpiksid märkama, miks feminismi meie ühiskonnas vaja on. Aga kuidas teha vahet võimalikul tülinorijal, kes taotluslikult tähelepanu vaid endale tõmbab, takistades seeläbi diskussiooni, ja tõsimeelsel küsijal, kes lihtsalt tahabki teada? Üldiselt on see vestlusest näha, sest tõsimeelsed küsijad arutlevad saadud teabest lähtuvalt edasi, tülinorijad panevad teabe karbikesse ja tekitavad uusi, tihti aina pahatahtlikumaks või narritavamaks muutuva sõnastusega küsimusi. Mõnikord eemaldavad VWSEK administraatorid tülinorijad grupist, aga see otsus ei sünni lihtsalt: administraatorid vaagivad iga juhtu eraldi ja pikalt. Vahel ehk liigagi pikalt.

On neid, kellel puuduvad üldse igasugused head kavatsused. Jutlustajatest, kes tulevad „feminismipattu  hukka mõistma“, saavad muidugi märtrid. Kui üks märter on kangelane, siis suur hulk märtreid on juba religioon. Ja religioon süvendab veelgi vajadust märtriks saada . Seetõttu ilmub feministlikku gruppi tihti trolle just selle eesmärgiga, et nad saaksid hiljem internetis hoobelda: „Läksin ütlesin midagi seksistlikku ja mind visati välja, feminatsid sellised!“ Meil pole südant neile seda au keelata ja oma naiseliku kaastundega blokeerime nad kohe.

Oleme märganud ka erinevusi meeste ja naiste käitumises. Paljudel Eesti meestel on feminismist mingi vagina dentata laadne arusaam ja nad tunnevad end pidevalt justkui millegi poolt ohustatuna, ehkki ei oska selgelt ütelda, mis see on. Kui aga inimene omaenda maailmavaate eeldusi endale sõnastada ei oska ning oma eelarvamusi tavalisusest ei taju, siis läheb lihtsalt märuliks. Need õrnahingelised mehed solvuvad, teevad ettekirjutusi, et oma „normaalsust“ grupis taaskehtestada, ning nõuavad „sooneutraalsust“ („Aga mehed…!“) ja rumalusevabadust („See ei ole seksistlik, sest feministid ei saa üldse aru, et…!“). Seda VWSEK neile ei taga, sest see teeks võimatuks meid ümbritseva tavalisuse normide kahtluse alla seadmise ning Eesti kultuurist nende nähtuste leidmise, mida me säilitada ei soovi.

Topeltstandardid

Huvitavaks probleemiks on ka suhtlemisstiilid. Naisi ja mehi on sotsialiseeritud erinevalt rääkima. Üldistatult võiks öelda, et meeste suhtlusstiil on jõuline ja otsekohene, sellal kui naiste oma on pehmem ja tingivam. Seetõttu mõjuvad mehed tihti kindlameelsemana ja nende arvamused usaldusväärsematena. Feministlikus grupis tahame sedagi malli murda. Julgustame naisi olema oma väljaütlemistes tugevamad ning enesekindlamad, tunnustame võitluslikkust ning enda eest seismist. Muidugi, vaatamata meie toa kaitsvatele seintele, ei eksisteeri me ühiskonnast lahus ning paraku on iseenda topeltstandarditesse ära eksinud ühiskonnas „naine“ kõigi oma erisustega keegi, kelle suhtes harva osatakse neutraalseks jääda. Ennast tugevalt väljendava naise puhul tavalisest veelgi vähem, see mõjub paljudele punase rätina. Seepärast on eriti oluline jälgida, kunas vastuargumentide leidmisest (sest tugevalt väljendavatel naistel ei ole ka mõnikord õigus) saab lihtsalt vaigistamine ja trivialiseerimine (sest see ei ole adekvaatne vastus ka juhul, kui naisel ei olnud õigus).

Kuid me oleme kindlad, et mida rohkem hakkavad naised rääkima jõuliselt, kindlameelselt ja ennastväärtustavalt, seda rohkem sellega harjutakse. Siis hakatakse naisi ka avalikus (meedia)ruumis tõsiselt võtma ja naise hääl saab kuuldavaks. Igasuguse naise hääl.

1
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka