Ahoi, Isamaa, tule naiste marsile!
Kui ma 2018. aasta talvel tudengite käest kodanikuühiskonna kursuse raames uurisin, mis paneks neid millegi poolt või vastu meelt avaldama, sain vastuseks hulga nõutuid nägusid. Kuigi oli ka neid, kes teadsid, mis ja millal motiveeriks meelsust ka tänaval välja näitama, nimetasid paljud alles pärast suuremat utsitamist oma võimalikke põhjuseid. Selliseid, mis andsid mõista, et Eestis peaks midagi üsna katki olema, enne kui end toetus- või vastumeeleavalduseks soojalt riidesse pakitaks. Näiteks nimetati otsest põhiseaduse riivet, kohtu sõltumatuse, ajakirjandus- või kunstivabaduse piiramist, „üle võlli teemasid“, kasutades tudengite endi sõnu.
Kui selgus järjekordne üleilmselt kavandatava naiste marsi kuupäev, tundsin, et Eesti inimestes kodanikuaktiivsuse kasvatamiseks, ise sealjuures eeskuju näitamiseks võiks olla see hea võimalus. Seda enam – kui inimesed peavad oluliseks jahedal talvepäeval millegi toetuseks vabas õhus oma värviliste mütsidega jalutama tulla, on kodanikuaktiivsusega kõik väga hästi. Kui toetusmeeleavaldus, mis – nagu tänaseks teada – mõningate maailmavaadete jaoks tundub vasakäärmuslik või “ideoloogiline”, kulgeb ka rahumeelselt, destruktiivsete rünneteta, on demokraatia tervis ka parajas korras.
Olen nõus Riina Solmaniga, et Eesti naistel – nagu meie riigil tervikuna – läheb aina paremini. Samas on enamikes eluvaldkondades jätkuvalt arengukohti, millele tähelepanu osutamine ometi ei tähenda, et kõik on puhta halvasti ja valesti. Arengukohtadele tähelepanu osutamine annab võimaluse suunda strateegiliselt sättida, et soovitud eesmärgini kiiremini ja tõhusamalt pärale jõuda.
Kolm näidet arengust ja arengukohtadest
Kui võrrelda naiste olukorda nõukogude ajal, mil valitses ootus, et naine käib meestega võrdselt tööl, aga samal ajal kannab siiski ka enamiku argistest, sh laste kasvatamisega seotud kohustustest, rügades kokkuvõttes lausa kahekordse koormusega, siis 2019. aastal liigume Statistikaameti andmetel juba selles suunas, et oleme „ajakasutuse“ indeksi põhjal Euroopa Liidus keskmisest paremal positsioonil – lausa 4. kohal. Samal ajal on veel arengukohti: Eesti naised on meestest endiselt rohkem seotud hoolduskohustuste ja heategevusega ning spordivad, osalevad kultuuriüritustel ja muus vabaajategevuses meestest vähem. Ka naiste marsi korraldajatele on andnud huvilised märku, et pelgavad tulla, sest lastega ei söanda või ei saa. Kui keegi veel kõhkleb, siis olgu selgelt välja öeldud: lapsed on marsile igati teretulnud osalejad!
Kui enne soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtmist 2000. aastate alguses käis mh Riigikogu saalis pilkamine ja aasimine, et pärast seaduse vastu võtmist ei tohi naistele enam mantlitki selga aidata või ust avada, siis 2019. aastal on seadus jätkuvalt kehtiv, selle kõrvale on vastu võetud ka võrdse kohtlemise seadus ning oma tööd teeb järjekorras juba mitmes võrdõigusvolinik. Samal ajal on veel arengukohti. Näiteks on Riigikogu põhiseaduskomisjoni koosseis sajaprotsendiliselt meessoost ja erinevaid debatte jälgides, stenogrammegi lugedes ei ole alati võimalik veenduda, et 2000. aastate hoiakud oleksid muutunud. Ka on Eestis jätkuvalt Euroopa suurim palgalõhe, kusjuures lõhe vähenemine praeguses tempos tähendaks seda, et alles 200 aasta pärast on lootust, et naised ja mehed saavad võrdväärse töö eest võrdset palka. Omamoodi märk arengukohtadest on ka mõtteviis, et naiste madalama palgaga töö tähendab ka väiksemat stressi – nimelt nii õpetajate kui ka näiteks hooldusõdede töö on väga stressirohke, pingeline, vastutusrikas ja ka füüsiliselt väsitav; ometi oleme siiani pidanud neid ameteid väiksema töötasu vääriliseks.
Kui aastate eest oli lähisuhtevägivallast rääkimine pigem tabu ja seda, mis toimus koduseinte vahel, püüti valdavalt varjata, siis täna on meil aina paremad turvavõrgustikud, sellisest vägivallast teatatakse aina sagedamini ning aina enam naisi julgeb ja saab astuda sammu vägivallavaba elu poole. Samal ajal on ka siin ikka veel arengukohti! Lähisuhtevägivald on jätkuvalt suur probleem: iga kümnes Eestis registreeritud kuritegu ning kaks viiest vägivallakuriteost on lähisuhtevägivald, kusjuures enamik kannatanutest on naised ja enamiku juhtumite puhul oli vägivallatsejaks endine või praegune partner. Samuti on oluline astuda samme vägivallatsejale abi pakkumiseks, et aidata temalgi oma mustreid murda ja tulevikus täisväärtuslikku, vägivallavaba paarielu elada. Kuna naiste marsile on end registreerinud ka varjupaiku, võib ehk siiski väita, et mured ja väljakutsed lähisuhtevägivalla vähendamisel ei ole veel päriselt lõpuni lahendatud.
Päris- ja libaprobleemid ehk päris- ja libakodanikud?
Mind on viimastel päevadel veel eraldi ehmatanud mõtteviis, et on justkui õige(m) kodanikuühiskond ja vale(m) kodanikuühiskond. Et on need, kes tegelevad justkui pärisprobleemidega, ja need, kes tegelevad libaprobleemidega. Et näiteks soolise võrdõiguslikkuse eesmärgil tegutsemine pole nii oluline, sest keegi kuskil kannatab rohkem. Nii on näiteks paari konservatiivse poliitilise organisatsiooniga seotud portaal ja eestvedajad viidanud, et vähemuste õigustega tegelevad ühendused on justkui võltskodanikuühendused. Isamaa liige Riina Solman viitas omakorda, et naiste marsi korraldajad tegelevad probleemide importimisega, selmet pühenduda pärisprobleemidele.
Aro Velmet kirjutas artiklis „Marss vabaduse platsi eest“ tabavalt: „Mingi inimrühma marginaliseerimiseks pole efektiivsemat strateegiat kui öelda, et nende probleemid pole ühiskonnale olulised.“ Liiga paljude naiste kogemus aga just räägibki sellest, et naiste jaoks olulisi probleeme pole liiga kaua peetud piisavalt oluliseks. Nii on tulnud ka marsi korraldajate hulka kuuluvatel naistel näiteks pidada ebameeldivaid telefonikõnesid arvamustoimetajatega, kes püüavad selgeks teha, et kirjutatud artikkel pole piisavalt olulisel teemal või “lahkab asju vale nurga alt“. Liiga paljud avalikkuses sõna võtnud naised on pidanud harjuma ähvardavate või ahistavate sõnumite ja kommentaaridega, mis püüavad seksuaalvägivallaga hirmutada või – kui on leebem vastanduja sattunud – oma arvamust peale suruda.
Naiste marss on kodanikualgatus – päris kodanike päris algatus – nagu iga teine. Sündis idee, tekkisid kaasamõtlejad ja -tegutsejad. Ideest sai korraldamine, korraldamisest omakorda kohe-kohe sündmus, mis loodetavasti innustab inimesi – nii naisi kui ka mehi – seisma iseenda, aga ka vähemusgruppide õiguste, nende võrdsemate võimaluste eest edaspidigi. Päev enne marssi on korraldajad kulutanud toetusmeeleavalduse ette valmistamiseks 120 eurot, mille on annetanud meile eraisikutest toetajad, ning palju-palju isiklikku aega, sest kogu marsieelne töö ongi tehtud vabatahtliku tööna. Kodanikualgatusena.
Naiste marss pole meeste vastu. Naiste marss on ühe unistuse poolt! Ja marsile on oodatud nii naised kui ka mehed, kes soovivad iga laupäeval astutud sammu kaudu anda jõudu ja usku juurde, et liikuda lähemale unistusele võrdsemast esindatusest, võrdsemast palgast, vägivallavabast elust ja kestlikult hoitud koduplaneedist.
Naiste marsile on oodatud ka kõikide erakondade naised ja mehed, kes seda unistust jagavad. Sest kirjeldatud unistus, mille nimel ja toetuseks laupäeval õlg õla kõrval sammume, vajab ka seda, et eelseisvate valimiste tulemusena jõuaks Riigikokku senisest enam neid naisi ja mehi, kes selle unistuse nimel on valmis ka tööd tegema! Olgu nad siis sealjuures konservatiivsema või liberaalsema maailmavaate esindajad.
Müts pähe, sall kaela ja rahumeelselt marssima!
