Aprill. Sõnavabadus ei ole vabandus
Vaenukõne debatt Eestis ei vaibu ja see ei üllata. Vaenukõne reguleerimise vastu argumenteerivad kõige tulisemalt need, kes ise sõnavabaduse piirimail teiste vabaduste peal tallavad ja end sealjuures ohvriks peavad. Need on inimesed, kes arvavad, et vaenu õhutamine vähemusgruppide suunas ei riku kellegi õigusi, kuid kes peavad rämedaks inimõiguste rikkumiseks seda, kui nad ise ei saa pidevalt eetriaega või kohtuvad toimetaja punase pliiatsiga.
Arendame siis seda debatti veel edasi. Kui vaenukõnest ja vaenu õhutamisest on räägitud peamiselt vähemusgruppide kontekstis, siis täitsa omaette nähtus on on seksistlik, misogüünne vaenukõne.
Euroopa nõukogu sõnul vohab seksistlik vaenukõne ja see on ebaproportsionaalselt naiste vastu suunatud. Seksistlikku vaenukõnet esineb igasuguses sotsiaalses suhtluses – koolis, perekonnas, tööl, avalikus ruumis, sotsiaalmeedias ja sõpruskonnas. See hõlmab näiteks ohvri süüdistamist ja taasohvristamist; libustamist; keha häbistamist; kättemaksupornot; jõhkraid ja seksualiseeritud ähvardusi surma, vägistamise ja vägivallaga; solvavaid kommentaare välimuse, seksuaalkäitumise, seksuaalse sättumuse või soorollide kohta jne.
Kuigi iga naine on potentsiaalne seksistliku vaenukõne sihtmärk, on mõnel grupil eriti suur tõenäosus vaenu kogeda – näiteks on see sage noorte naiste puhul, samuti naiste, kes on avaliku elu tegelased. Puutumata ei jää ka teised soogrupid, kuna rünnaku all ei ole mitte ainult naised, vaid feminiinsus, ja seda on traditsiooniliselt naeruvääristatud.
Kahtlemata ei ole seksistlik vaenukõne sama, mis vähemusgruppide vastu suunatud vaenukõne ja sellele ei peaks lähenema samamoodi. Aga kuidagi tuleb seda teha, sest probleem on olemas ja see on suur.
Selle aasta jaanuaris analüüsisid Kelly Grossthal ja Liina Laanpere Eesti Inimõiguste Keskusest Eesti Twitterit ja Facebooki ning leidsid kolm domineerivat narratiivi.
- Seksuaalvägivalla ja ahistamise eitamine ja/või pisendamine. Ahistamist kujutatakse sageli kui nalja, tavalist elu osa, tegevust, mille saaks hõlpsasti peatada, kui see naistele tõesti ei meeldiks. Naisi, kes väidavad, et on seksuaalse rünnaku üle elanud, kujutatakse naistena, kes meeste tähelepanu ei saa ja kes on ebaatraktiivsed. Misogüüniline keelekasutus objektistab ja alandab naisi, naiste kehasid ja kujutab seksuaalset vägivalda glamuursena.
- Ohvrisüüdistamine. Soolist vägivalda aktsepteeritakse ja selle ohvritele omistatakse süü. Sotsiaalmeedia narratiivid toetavad ideed, et vägistamises ja ahistamises kannatanud on vähemalt osaliselt ise oma ohvriks langemises süüdi. Lisaks on valdav ohvri riietuse, vaimse seisundi, motiivide ja ajaloo analüüsimine ja kritiseerimine.
- Seksism ja viha naiste vastu poliitikas. Paljud kommentaarid on seksistlikud, objektistavad, seavad kahtluse alla naissoost poliitikute oskused, teadmised ja võime juhtida või kritiseerivad neid traditsiooniliste soorollide normide hülgamise eest.
Seksistliku vaenukõne eripära on see, et kuigi enamik sellest ei kvalifitseeru seaduse või sotsiaalmeedia platvormide standardite kohaselt vaenukõneks, rikub see tõsiselt naiste heaolu ja üldist turvatunnet. Eripära on ka see, et märkimisväärse osa seksistlikest ja misogüünsetest kommentaaridest on kirjutanud naised. See langeb kokku Suurbritanniast alguse saanud kiusamisevastase organisatsiooni Ditch The Label tehtud uuringuga, kus üle poole Twitteri vaenukommentaaride autoritest olid naised.
Seksistlikul vaenukõnel on tagajärjed. See paneb naised vaikima, muudab nende sotsiaalmeedias osalemist, paneb neid hoiduma avalikus arutelus osalemisest, aktivismist, poliitikasse kandideerimisest. Lühidalt öeldes on tegemist saastaga, millega võiks hüvasti jätta.
Hüvasti, seksistlik saast!
Kevadepuhastuse tuules kutsume sind meiega jagama tabavaid või põnevaid mõtteid juhtumistest, mida oled ise kogenud või märganud. Ootame omaloomingulisi illustratsioone, meeme ja fotosid, kollaaže – kõike visuaalset (millele võib lisada ka teksti, nii et saada kasvõi koomiks). Töid valmistades võid lähtuda nii enda isiklikust kogemusest kui ka pöörata tähelepanu mõnele olulisele teemale või sümbolile. Saada oma töö hiljemalt 12. aprillil meilile info@feministeerium.ee. Parimad tööd avaldame ja tasume honorari.
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
