Kõik artiklid

Triin Toomesaar kirjutab, et naiste marss pole meeste vastu. Naiste marss on ühe unistuse poolt! Ja sinna on oodatud ka Isamaa esindajad.

Kristi Saare kirjutab, et Eesti on uhke selle üle, et oleme digitaalselt hästi arenenud riik ja küsib miks ei võiks me olla ka sotsiaalselt arenenud riik?

Nullkulu blogija Maryliis Teinfeldt kirjutab, miks naiste marss ka kliimamuutuste vastu astub. Lühidalt kokkuvõttes siis ei saa keskkonnaprobleeme isoleerida sotsiaalsest õiglusest.

Igasugune poliitika on kõigepealt võitlus avaliku ruumi eest. Võitlus selle eest, kelle huvid ja mured üleüldse kuuluvad „turuplatsil“ arutamisele ja kelle omad jäävad pelgalt „eraasjaks“.

Kuidas mõjutab toksilisus meie keha ja emotsioone?

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Seda, mida ma arvan lastest, uuriti mu eestikeelses kollektiivis minult alles viiendal aastal, olgugi et kolleegidega on meil lähedased ja mõnusad suhted ning oma plaanidest ja soovidest räägime me sageli.

Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt: Afganistan.

Jaanuari uudiskiri: toimub Eesti naiste mars, uus festival TOKSI-LINE ning meie tähistame oma neljandat sünnipäeva!

19. jaanuaril toimub ülemaailmne naiste marss ja seekord on väike algatusgrupp otsustanud esimest korda marssida ka Eestis. Miks me tunneme vastupandamatut soovi marssida, kui väljas on külm ja pime ning üldse, naised on juba ammu kõik õigused saavutanud (haigutus)?

Mu igapäevaelu on väga feministlik ja mugav, ma tunnen end hästi ja enesekindlalt.

Uus aasta tähendab sageli lubadusi, plaane ja soove. Kes lubab hakata sööma kaerakliisid, kes plaanib karmoškakurustele minna, kes unistab naiste käsitööringist ja twerkimisest.