Ühiskond

Minu õpetajad, pere ega isegi nõustaja, kelle juures keskkooli ajal käisin, ei teadnud autismispektri või ADHD kohta midagi, mis aitaks.

Võrdsusfeminism on silt, millega võetakse kokku kõik feministlikud teooriad, mille kohaselt mehi ja naisi tuleb õiglases ühiskonnas kohelda võrdselt.

Kadi Viik kirjutab, et võrdleb end teiste lapsevanematega ja oma lapsi teiste lastega, kuigi neil pole tegelt viga midagi.

Merike Kaunissaare vaatas saja Tartu mõjuka edetabelit ja leidis sealt ainult 13 naist. Naised näivad ka Tartus olemas olevat, kuid mehed näivad nende mõju üpris kasinalt hindavat.

Viimane aasta on kuidagi vaimult vaene olnud ja puuduvad positiivsed alternatiivid, mis mingit tulevikulootust annaks. On aeg neid ise välja pakkuda.

Üks parteijuht on öelnud: “Parem meestega valitsuses, kui naistega opositsioonis,” võttes nii kokku Eesti tipp-poliitikas üsna levinud suhtumise.

Karin Paulus kirjutab, et sooline palgalõhe on justkui rahvuslikul rukkipõllul varitsev ohtlik kuristik, mis ei lase meie ühiskonnal vaimult suureks sirguda.

Selle valiku on teinud nende eest teised. Need, kes praegu õhinal kommenteerivad Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi soengut, Saksamaa kantsleri Angela Merkeli riietumisstiili ja kehakuju ning sellesama Sanna Marini põskede puna.

Uus aasta tähendab uut hoogu, unistusi ja lubadusi. Kahjuks võib see samuti tähendada meeleheidet. Seekord siseneme uude kümnendikku nii, et maailm põleb.

Küberahistamine on viinud selleni, et naised on hakanud poliitikukarjäärist loobuma. Kui paljud meespoliitikud on saanud postkasti vägistamisähvardusi?

Naftamaskuliinsuse näol on tegemist teadlikult väljendatud paindumatusega, mille eesmärk on taaskehtestada kaduvat võimu.

Miks väitlus sotsiaalteadustesse kuuluva sotsiaalse konstruktsionismi mõiste ümber Eesti ajakirjanduses¹ üldse lahti läks?