Ühiskond

Postsotsialistlikke riike nähakse tihti mahajäänumatena, seksistlikemana, homofoobsematena, ksenofoobsematena, vähem võrdõiguslikena.

Helistab sõbranna: “Noh, nüüd on aeg. Hakata kirjutama.” “Ma pean elukaaslasega rääkima,” vastan mina. “Kas tõesti teisiti ei saa? Keegi teine pole nõus?” Ja ise tean, et ei saa. Aeg on rääkida, miks ma vajan kooseluseadust.

Naiste õigus otsustada ja seaduse jõuetus ongi see, mille pärast burkat keelama hakata on lihtsalt mõttetu.

Miks tunnevad valged heteroseksuaalsed mehed, kelle käes on endiselt valdav osa maailma rikkusest, et nad on ohvrid?

Eesti feministid jagavad muljeid, mis neile tänavu silma jäi.

Peaksime toetama liberaalseid ja mõõdukaid islamiusulisi, mitte neid ja moslemiusku tervikuna antagoniseerima, kirjutab Kari Käsper.

2015. aasta šovinisti valimised on lõppenud ja tulemusi kommenteerib politoloog Mandel Kubu.

Milline on kõige harjumuspärasem jõulumeeleolu? Kirjeldaksin seda kui ärevat alarmpasunahüüdu, mis moondub advendiverstapostide möödudes ja punase kalendrinädala saabudes põgenemistungiks etnorahvuslikult pakendatud „pühaderahu“ eest.

Kutsume lugejaid osalema aasta šovinisti valimistel (valijate, mitte kandidaatidena). Kümme väärikat kandidaati on üles seatud, üks parem kui teine.

Kindralleitnant Johannes Kert tõestab, et šovinismi võib edukalt rakendada ka meessoo peal. Nimelt on tal probleem lontrustest noormeestega.

Soovitusega olla ise piisavalt tugev karakter saab süsteemse ebavõrdsuse ees silmi kinni pigistada ja visata mugavalt pall nende väravasse, kes edukad ei ole.

Iga aasta koostab Apollo idioodi järjekindlusega kingisoovitusi naistele ja meestele ning saadab need igaks juhuks oma klientide postkasti.