Ühiskond

Sellest ajast, kui andsin nõusoleku osaleda Arvamusfestivali sooala arutelul meeste ja feminismi teemal, olen vaevelnud eksistentsiaalses kriisis.

Olen seitsmendat kuud sisserändaja, endine vahetusõpilane, praegu oskustööline, Soomes.

Teemaarendusest jääb mulje, et hoiakud, mis palgalõhet soodustavad, on üksnes "vale" eriala valinud naiste patt, mis ülejäänud ühiskonda ei puuduta.

Christian Veske essee „Minu nägemus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioonist minu ametiaja jooksul“

Kutsume võrdõigusvoliniku konkursi kandidaate avalikustama oma konkursile esitatud esseed „Minu nägemus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioonist minu ametiaja jooksul“.

Uus võrdõigusvolinik Pakosta: „Ikka on ajaloos tekitanud pingeid, kui tuleb mingi täiesti teistmoodi inimene – näiteks kui Barack Obama sai presidendiks ."

Pride annab vaigistatud ja nähtamatuks sunnitud inimestele hääle. Massina kogunedes näidatakse ümbritsevale maailmale, et ollakse olemas, ning iseendale, et ei olda üksi.

Vabadus ja võrdsus on suured sõnad. Küsige ükskõik kellelt (võite eksperimendi huvides küsida ka naistelt). Ja seda hoolimata asjaolust, et juba viimased kaks sajandit läbib võrdsusidee rõõmsalt kogu euroopa mõttelugu ja tuksleb meie teoreetilise südametunnistuse keskmes. Ikka näivad need meie jaoks päratud juba ainuüksi ideena

Eesti ühiskonnas on tekkinud veider süntees rahvuslusest ja liberalismist.

“Minu arust on normaalne, et see töövärk sind närvi ajab,” ütleb sõber Karl. “Naised ongi ju emotsionaalsemad.” Ma saan tema peale kurjaks. Aga sõimama ei hakka, sest ei taha kinnitada stereotüüpi, et naised ongi emotsionaalsed.

Voldemar Kolga mõtiskleb, miks meil on naljamehi, aga ei ole õigeid naljanaisi ning ootab aega, kus ka naiskunstnik saab taas Eesti Kunstnike Liidu etteotsa.

Kristina Papsejeva mõtiskleb maskuliinsuse üle ja tõdeb, et traditsioonilisel maskuliinsusel ON praeguses ajahetkes mõru maik man’.