Emaduskohustus. Miks on mõned Eesti naised vabatahtlikult lastetud?

ema emadus emaduskohustus isa lapsed lastevabadus natalism stigma

Läbi ajaloo on naise elu sageli määratletud emaduse kaudu, pidades seda valdavalt naiseks olemise alustalaks ning loomulikuks ja normaalseks osaks tema identiteedist. Seda nimetatakse ka emaduskohustuseks (ingl. the motherhood mandate).1

Emaduskohustus on oma olemuselt keskne mõiste pronatalistlikus ideoloogias, mis rõhutab naiseks ja emaks olemise kokkulangevust ning toetab arusaama, mille kohaselt on naise väärtus taandatud tema reproduktiivsele “edukusele”. Pronatalism kui uskumussüsteem tugineb soolise essentsialismi eeldusele, mis on omistanud naistele teatud omadused (näiteks hooliv, isetu) ning näeb neis kaasasündinud sobivust ja soovi emaduseks.2

Emaduskohustus on oma olemuselt soolistatud nähtus, mistõttu on pronatalistlikke norme ja poliitikaid vaadeldud ka kui üht sotsiaalse kontrolli vahendit, mis piirab naise valikuvõimalust oma reproduktiivsetes otsustes, olles seega naiste rõhumise üheks jätkuvaks aluseks.3 Seetõttu on soolise võrdõiguslikkuse edendamise vaatenurgast oluline emaduskohustust uurida ning just seda ma oma kvalitatiivses bakalaureusetöös ka tegin. Minu eesmärgiks oli uurida emaduskohustuse avaldumist Eesti ühiskonnas läbi vabatahtlikult lastetute naiste vaate, mõtestades, et kas ja millisel moel on nad tajunud pronatalistlikku survet emaks saada.

Loe ka: “Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus”

Lastevabadus kirjeldab vabatahtlikku ja teadlikku otsust jääda lastetuks: minu allikad olid seega teinud intervjuu läbiviimise hetkel püsiva valiku mitte kunagi oma elus lapsevanemaks saada. Lastevabadena ei käsitleta inimesi, kes on lastetud tahtmatult (näiteks viljatuse, partneri puudumise vms tõttu), või neid, kellel küll hetkel lapsi ei ole, ent kes tulevikus neid siiski soovivad. Oma bakalaureusetöös intervjueerisin 14 lastevaba naist, kes jäid vanusevahemikku 19–64 eluaastat, ning seekord keskendusin ainult heteroseksuaalsetele cis-soolistele naistele.

Naine kui tulevane ema

Emaduskohustuse mõiste põhineb ideel, mille kohaselt on emadus naise peamise sotsiaalse rollina üldlevinud ning ühiskondlikult tunnustatud “fakt”. Nii tõstatus ka minu uurimuses läbivaks teemaks mõte normatiivsest eluviisist, mille kohaselt on laste saamine vaikimisi valik täisväärtusliku elu elamiseks. Seetõttu olen lastevabadust käsitlenud valdavalt ka kui protsessi, milleni jõutakse: uurimuse tulemuste põhjal ei ole valik jääda lastetuks alati inimeste teadmuses olemasolev võimalus. Kui mõned lastevabad naised on jõudnud otsuseni iseenesest ja pea märkamatult, siis teiste jaoks on see olnud keerulisem teekond. Paljud intervjueeritavad ei olnud pikka aega teadlikud laste mittesaamisest kui isegi neile kättesaadavast valikust, olles üles kasvanud teadmisega, et elus on mõningad asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha. Valikuvõimalus lapsevanemlusest loobuda tuli niisiis lastevabade naiste jaoks tihtipeale üllatusena, sest varasemalt tunnetati emadust kui näiliselt paratamatut etappi naise elus.

Eelnevad uuringud on leidnud, et võrreldes lapsevanematega peetakse lastevabade inimeste elu vähem tähendusrikkaks.456 Selliseid internaliseeritud hoiakuid peegeldasid mu intervjueeritavad ka ise, tuues korduvalt spetsiifiliselt esile, et nende isiklik õnn laste saamisest ei sõltu. On selge, et lastevabad naised on sellist suhtumist ühel või teisel viisil ka ise tajunud: näiteks kirjeldas üks intervjueeritav, kuidas tema meessoost kolleeg oli talle laste saamise kohta öelnud, et ta “sügavalt loodab, et mõtled ümber”. Teine aga rääkis oma viimasest positiivsest kogemusest günekoloogi juures, andes mõista, et päris iga kord see nii ei ole:

Need on kõigest mõned näited sellest, kuidas lastevabad naised on tundnud, et nende keha on justkui “ühiskondlik omand”. Laste saamine on saanud selliseks teemaks, mille kohta küsivad suvalised kauged tuttavad ning tegu ei ole siinkohal lihtsalt küsimisega: paljud intervjueeritavatest kirjeldasid, kuidas nende vastus ei ole alati aktsepteeritud ning sageli oodatakse “piisavalt head” põhjendust, kuigi reaalsuses on tegemist privaatsfääri kuuluva teemaga.

Naise roll emana joonistus välja ka ühiskondlikest aruteludest. Lastevabade naiste sõnul kujutavad need emadust sageli mitte ainult isikliku valiku, vaid justkui kohustusena, mille järgi on naise esmane roll ühiskonnas kindlustada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Kohati kirjeldasid intervjueeritavad end seetõttu sarkastiliselt ka kui “sünnitusmasinat”, “kasutut kohta” või “kõndivat emakat”. Pronatalistlike ideoloogiate ulatus väljendus seega mitmel tasandil: emadus kui loomulik osa naise identiteedist, emadus kui osa täisväärtuslikust elust, ning emadus kui isamaaline kohustus riigi ja ühiskonna ees.

Joonistas Jarõna Ilo.

Naine kui peamine lapsevanem

Varasemalt on leitud, et emaduskohustusel võib olla negatiivne mõju soolisele võrdõiguslikkusele laiemalt. Näiteks võib see survestada naisi soovimatule emadusele, piirata nende karjäärivõimalusi või ühiskondlikult tugevada abordi kriminaliseerimist soosivaid hoiakuid.7 Seetõttu käsitlesin oma bakalaureusetöös ka lastevabade naiste nägemust soosuhetest, eelkõige ema ja isa rollidest Eesti ühiskonnas laiemalt.

Loe ka: “Kas päriselt vabatahtlikult lastetud üldse eksisteerivad?”

Valdavalt tajusid intervjueeritavad, et erinevalt isadusest tähendab emaks saamine iseenda kaotamist. Keskse ideena tuli esile, et erinevalt emadest on isadel võimalus valida, kas nad panustavad kodusesse ellu naisega võrdselt, emasid nähti seevastu kui “vaikimisi lapsevanemad”, kellel sellist valikut ei ole. Seetõttu tundsid intervjueeritavad ka seda, et isadel on iga hetk õigus pere juurest lahkuda ning lapse saamise otsus justkui “tagasi võtta” –  emadel sarnast õigust ei nähtud. Lisaks privaatsfääris tajutud märkimisväärsele soolisele ebavõrdsusele näitab see ka arusaama emadusest kui absoluutsest kohustusest, seevastu isadust tajuti paindlikuma ja vähem siduva ettevõtmisena. Loomulikult on sellised hoiakud, mille kohaselt isa on teisejärguline ning tema panus pereellu on “suur teene”, negatiivsed ka meeste jaoks, luues mõtteviisi, mille kohaselt isad ei ole võimelised emadega samaväärselt lapse kasvatamise küsimustes kaasa rääkima.

Ühiskondlikku arusaama naisest kui peamisest lapsevanemast tajuti eelkõige seetõttu, et erinevalt meestest eeldatakse naisel olevat lapsega “tugevam side” või “suurem armastus” tema vastu. Seetõttu usuti ka, et emadel lasuvad soolistatud ühiskondlikud normid ja ootused, mis temalt ennasthülgavat käitumist ehk teisisõnu kodukanaks muutumist eeldavad. Intervjueeritavad tajusid emadust üksildasena, mis on osalt seotud asjaoluga, et tihtipeale jääb suurem osa hooletööst naise kanda, aga ka sellega, et peale emaks saamist jäävad nii naine ise kui tema isiklikud vajadused tahaplaanile. Näiteks võib ema jaoks oma sõpradega suhtlemine või hobidega tegelemine olla parajaks väljakutseks. Seega on selge, et kuigi laste saamine on ühiskonna poolt soositud ja eeldatud ning emaroll idealiseeritud, siis lapse tegelikku kasvatamist nähti koormana, mida naine on kohustatud üksinda kandma.

Ent soolisi suhteid ei tajutud ebavõrdsetena mitte ainult lapsevanemluse kontekstis, vaid ka ühiskonnas laiemalt. Intervjueeritavate sõnul väljendub ebavõrdsus enim läbi seksistlike ning misogüünsete hoiakute, mis on selgelt seotud ka pronatalistliku ideoloogiaga. Nendest tulenevalt säilib ühiskondlik eeldus, mille kohaselt naised ongi loodud eelkõige emaduseks ega pruugi seetõttu “kuuluda” näiteks meeste poolt domineeritud valdkondadesse ja ametikohtadele, mis omakorda võib süvendada tööalast soolist segregatsiooni ning kinnistada ebavõrdsust.

Keda pronatalism stigmatiseerib?

Pronatalistliku ideoloogia kohaselt ei täida lastevabad naised oma rolli ehk emadust, niisiis püsivad nad stigmatiseeritud grupina, mida kinnitavad ka varasemad uuringud.4568 See toob taaskord esile emaduskohustuse relevantsuse, mistõttu uurisin, milliseid hinnanguid on lastevabad naised oma lähedastelt seoses lastetuks jäämise otsuse tegemisega tajunud.

Stigmatiseerimine väljendub tihtipeale otsuse ignoreerimise näol, tavaliselt pereliikmete poolt. Lastevabad naised kogesid endi suunas enim ütlust “küll sa mõtled ümber”, mis vihjab, et lastevabadus ei ole justkui mõistuspärane otsus, mida keegi teha võiks. Mõnikord tehakse laste saamise kohta ka passiiv-agressiivseid vihjeid või küsitakse seda küsimust korduvalt uuesti. Nii tõdesid mitmed intervjueeritavad, et nende lähisugulased lootsid kuni viimase hetkeni “õige valiku” tegemist või loodavad seda siiani. Näiteks kirjeldas üks intervjueeritav, kuidas tema endine elukaaslane, kellega ta rohkem kui viis aastat koos oli, tema lastetuks jäämise otsust ignoreeris: alles suhte lõppedes selgus, et partner oli tegelikult alati lapsi tahtnud ning eeldas, et lastevabaduse kasuks otsustanud naine lihtsalt “mõtleb ümber”.

Lastevabad naised olid kokku puutunud ka vigade otsimisega neis endis, kui teemaks toodi näiteks viljatus, lapsepõlvetrauma või halb partner. Lisaks pole kuulmata jäänud sellised vastulaused nagu “mis su elu mõte siis on?” ning “kes su eest siis tulevikus hoolitseb?”. Siinkohal on oluline ka laste heaolu kontekstis mõtestada, kuivõrd soositud peaks olema arusaam, mille kohaselt laste saamise eesmärgiks on lapsevanema elule mõtte andmine või tema vanaduspõlve potentsiaalne kindlustamine.

Joonistas Jarõna Ilo

Pronatalism on kahjulik nii meestele kui naistele

Minu bakalaureusetöö tulemustest selgus, et lastevabad naised on tajunud pronatalistlikku survet emaks saada mitmel viisil. Esiteks tunnetab laiem üldsus emadust kui rolli, mida iga “normaalne” naine tahab. Teiseks on naise eraelu liigselt avalik, mis on normaliseerinud võhivõõrastelt inimestelt laste saamise kohta küsimise ning nende lastetuks jäämise otsuse kahtluse alla seadmise. Kolmandaks tulid intervjuude käigus esile lastevabade naiste poolt tajutud ühiskondlikud hoiakud, mis peavad laste saamist “õigeks” valikuks ning teisi eluteid  vähem väärtuslikuks.

Emaduskohustus on rõhuv kõigile naistele, sõltumata sellest, kas nad otsustavad lapsi saada või mitte. Ühest küljest võib naise rolli ennekõike emana mõtestamine kinnistada soolist ebavõrdsust, marginaliseerides teda teistest eluvaldkondadest. Teisalt aga piirab emaduskohustus naise kehalist autonoomiat ja reproduktiivset vabadust, sest reaalsuses ei ole lastetuks jäämise valik kõigile võrdselt nähtav ega kättesaadav. Viimast kinnitavad nii intervjueeritud naiste kogemused lastevabaduseni jõudmisel kui ka eelnev kirjandus9, mis avab lastevabade inimeste sotsiaaldemograafilist tausta. Näiteks on vabatahtlikult lastetuse kasuks otsustanud naised sagedamini kõrgemalt haritud, liberaalsete poliitiliste vaadetega ning elavad tõenäolisemalt linnapiirkondades.1011 Samuti on oluline märkida, et pronatalistlik mõtteviis jätkab ka isade stigmatiseerimist, seades kahtluse alla nende võimekuse emadega samaväärselt lapse kasvatamise küsimustes kaasa rääkida.

Pronatalism on selgelt keeruline nähtus, mida tuleks uurida intersektsionaalselt. Minu bakalaureusetöö jäi sel korral heteronormatiivseks, aga pronatalistlike hoiakute edasiseks mõtestamiseks oleks vaja järgnevates uuringutes suunata fookus muuhulgas ka näiteks meestele ning LGBTQ+ kogukonna liikmetele.

  1. Russo, N. F. (1976). The motherhood mandate. Journal of Social Issues, 32(3), 143–153. https://doi.org/10.1111/j.1540-4560.1976.tb02603.x
  2. McCutcheon, J. (2018). Reviewing pronatalism: a summary and critical analysis of prior research examining attitudes towards women without children. Journal of Family Studies, 26(4), 489–510. https://doi.org/10.1080/13229400.2018.1426033
  3. Fikslin, R. A. (2021). Toward an intersectional psychological science of reproductive norms: generating research across the natalism spectrum. Psychology of Women Quarterly, 45(3), 308–324. https://doi.org/10.1177/03616843211011716
  4. Ashburn-Nardo, L. (2016). Parenthood as a moral imperative? Moral outrage and the stigmatization of voluntarily childfree women and men. Sex Roles, 76(5–6), 393–401. https://doi.org/10.1007/s11199-016-0606-1
  5. Bays, A. (2016). Perceptions, Emotions, and Behaviors toward Women Based on Parental Status. Sex Roles, 76(3–4), 138–155. https://doi.org/10.1007/s11199-016-0655-5
  6. Koropeckyj‐Cox, T., Çopur, Z., Romano, V ., & Cody‐Rydzewski, S. (2015). University students’ perceptions of parents and childless or childfree couples. Journal of Family Issues, 39(1), 155–179. https://doi.org/10.1177/0192513×15618993
  7. Szekeres, H., Halperin, E., & Saguy, T. (2023). The mother of violations: Motherhood as the primary expectation of women. British Journal of Social Psychology, 62(4), 1875–1896. https://doi.org/10.1111/bjso.12661
  8. Neal, Z. P ., & Neal, J. W. (2022). Prevalence, age of decision, and interpersonal warmth judgements of childfree adults. Scientific Reports, 12(1). https://doi.org/10.1038/s41598-022-15728-z
  9. Shapiro, G. K. (2014). V oluntary childlessness: A critical review of the literature. Studies in the Maternal, 6(1). https://doi.org/10.16995/sim.9
  10. Avison, M., & Furnham, A. (2015). Personality and voluntary childlessness. Journal of Population Research, 32(1), 45–67. https://doi.org/10.1007/s12546-014-9140-6
  11. Park, K. (2005). Choosing Childlessness: Weber’s Typology of Action and Motives of the Voluntarily Childless. Sociological Inquiry, 75(3), 372–402. https://doi.org/10.1111/j.1475-682x.2005.00127.x