Erinevusfeminism – üks vanemaid feminismisuundi, mis taas päevakajaline

Erinevusfeminism (ingl difference feminism) on üldistav termin nende feminismivoolude kohta, mille kohaselt tuleb õiglase ühiskonna ehitamisel arvesse võtta meeste ja naiste erinevusi. Kui võrdsusfeminismi järgi tuleb õiglases ühiskonnas kohelda mehi ja naisi võrdselt ehk üht moodi, siis erinevusfeminismi lähtekohaks pole mitte võrdõiguslikkus, vaid vajadus esmalt paremini mõista ja väärtustada soolist erinevust. Erinevusfeminismid on näiteks kultuurifeminism, darvinistlik feminism, ökofeminism, prantsuse psühhoanalüütiline feminism ja USA radikaalfeminism*. 

Erinevusfeminism on võrdsusfeminismiga kujunenud paralleelselt

Termin “erinevusfeminism” kasvas välja 1980.–1990. aastate feministlikest võrdsuse ja erinevuse teemalistest debattidest (vt nt Scott 1990), kuigi erinevuse mõiste kasutamine on feministlikus mõttes pika traditsiooniga. Paralleelselt 19. sajandi varaste võrdsusfeministidega nagu John Stuart Mill ja Mary Wollstonecraft, kes väitsid, et naised ja mehed on võrdselt inimesed ja väärivad seega võrdseid võimalusi end teostada, võitlesid naiste õiguste eest ka erinevusfeministlikku retoorikat kasutavad sufražetid nagu rootslane Ellen Key ja kanadalane Nellie McClung. Nemad põhjendasid naiste kaasamist avalikku ellu sellega, et naised on meestest erinevad ja nende eriline roll emade ja hoolitsejatena annab neile riigi asjades kaasa rääkimisel unikaalse perspektiivi, mis parandab ühiskonda. Taolist lähtepunkti nimetatakse ka emadusfeminismiks (ingl maternal feminism) ja on üks vanimaid feminismisuundi. Naiste väidetavale erinevale loomusele ja erinevatele kogemustele, mida sotsiaaltöö üks alusepanijaid, 1931. aasta Nobeli rahupreemia laureaat Jane Addams nimetas kodaniku-majapidamiseks (ingl civic housekeeping), pandi paika põhjendused, miks naiste õigusi tuleks paremini kaitsta. Näiteks vajadusega naiste kui emade tervist kaitsta põhjendati naissoost tööliste õigusi kaitsvate seaduste kujundamist (nt tööaja piirangud või õigust puhkepausidele). Teisalt on sarnaselt põhjendatud ka naistele teatud ametite keelamist. Näiteks kuni 2009. aastani Eestis kehtinud nimekirja üle 200 tööst, mida naised teha ei tohtinud, nimetati “rasketeks ja tervist kahjustavateks”. 

Praegusaegse erinevusfeminismi teket seostatakse 1970. aastatega, mil võrdsusfeminismi** – täpsemalt liberaalfeminismi – edusammude taustal ilmnes vajadus leida feminismis ruumi mitmekesisusele. Varem peavoolu retoorikast välja jäänud rassilised, seksuaalsed, klassipõhised ja koloniaalsed erinevused naiste maailmatunnetuses jäid valge keskklassi perspektiivist vormitud liberaalfeminismist välja. Erinevusfeministlikku perspektiivi tõid USAs jõudsalt radikaalfeministid, keda naiste assimileerimine meeste vajaduste ja huvide järgi üles ehitatud ühiskonda ei rahuldanud. Radikaalfeministide seas oli samas soolise erinevuse kohta väga mitmekülgseid seisukohti. Separatistide jaoks polnudki võimalik naistel meestega koos ilma vägivallata elada, samas kui teised nägid naiste rõhumises kultuurilist konstruktsiooni, mida saab ületada, kui naiste vajadusi ja eripära arvesse võtta. Euroopas aga toimus paralleelselt radikaalfeminismi tõusuga prantsuse psühhoanalüütilise feminismi õitseng. Feministid nagu Hélène Cixous, Antoinette Fouque, Luce Irigaray ja Julia Kristeva kritiseerisid n-ö sootuima ühiskonda taotlevat anglo-ameerika võrdsusfeminismi, mis surub naisi meeste järgi kujundatud maailma väärtustama. Kristeva on rõhutanud vajadust tunnustada naiste erinevust, mitte kaasata neid riigikorda “võrdsusele allutades” (2004: 103).

Erinevusfeminismi saab omakorda liigitada kaheks. Kultuurifeminism on essentsialistlik*** feminism. Kultuurifeministid usuvad, et mehed ja naised on põhiolemuselt erinevad ja need erinevused ei ole konstrueeritud – näiteks naistel on eriline omadus olla kontaktis elusolendite ja laiemalt looduse vajadusega. Kultuurifeminismist saab lähemalt lugeda siit. Erinevusfeminism saab olla ka mitte-essentsialistlik ning kritiseerida kultuurifeminismi, seega tuleb olla tähelepanelik, mida täpselt silmas peetakse, kui erinevusfeminismist räägitakse. Edaspidi tulebki siin artiklis juttu mitte-essentsialistlikust erinevusfeminismist, mille kohaselt on vastastikusel austusel põhineva soosüsteemi loomise esimeseks sammuks vaja väärtustada tõelist naise kogemust arvestavat soolist erinevust. See ei tähenda aga, et erinevusfeminism taastoodab harjumuspärast patriarhaalset soomudelit, kus ratsionaalse mehe ülesanne on emotsionaalset naist juhtida, vaid eos kritiseerib selliseid eristusi, kuna need pole neutraalsed faktid. Vastupidi, patriarhaalsed hoiakud naiste kohta ei peegelda tegelikkust, vaid mehekeskset arusaama nii soolisest erinevusest kui ka naiselikkusest.

Patriarhaadi kriitika

Erinevusfeminism kritiseerib patriarhaatlikku hierarhilist soosüsteemi. Joan Scotti (1990: 146) sõnul proovivad feministlikud tõlgendused fikseeritud binaarseid vastandusi mitmetähenduslikuks teha ja katkestada. See tähendab, et patriarhaatlikud vastandused, millega käivad kaasas hinnangud nagu hea ja halb – näiteks et ratsionaalsus on hea ja emotsionaalsus halb või empaatilisus on nõrkus ja stoilisus tugevus – tuleb kriitiliselt üle vaadata ja paljastada selliste vaatepunktide kunstlikkus ja kallutatus meeste kasuks. Üks viis seda teha on näidata naiselike ja halvemaks tituleeritud omaduste hädavajalikkust ühiskonna normaalse toimimise jaoks (nagu empaatia või kannatlikkus) või osutada ühele ja samale omadusele, mida esineb mõlema soo puhul, kuid ühe soo puhul peetakse halvaks ja teise puhul heaks (nagu jõulisus või suur libiido). Lea Rojola (2003: 163) sõnul käsitletakse patriarhaadi kriitikas erinevust alistamise vahendina, naisekeskses perspektiivis aga tähistab see rikkuse allikat. See, mida patriarhaalne mõte on näinud passiivsuse ja nõrkusena, hinnatakse sellises perspektiivis ümber empaatiaks ja koostöövalmiduseks. Sarnaselt Rojola näitega seavad erinevusfeministid kahtluse alla hierarhilise maailmamõistmise tervikuna, millel on selgelt meeste domineerimist toetav funktsioon ja otsivad egalitaarseid alternatiive nii metafüüsikas (Allen 2016) kui ka praktilises organisatsioonikultuuris (Blackford et al. 1999). 

Mary Midgley

Nagu öeldud, ei saa erinevusfeminismi samastada essentsialismi või bioloogilise determinismiga ehk arusaamaga, et naiste ja meeste erinevused on kaasasündinud ja vääramatud. Erinevusfeminismidest on darvinistliku feminismi voolus enim tegeletud 19. sajandi teadusmõttest pärineva redutseeriva lähenemise kriitikaga, mis taandab kogu inimolemuse bioloogiale ja geneetikale, jättes tahaplaanile sotsialiseerimise ja ühiskondlikud normid. Tänapäeval on teadlased edasi liikunud kasvatuse ja looduse vastandamisest ja suuresti naissoost teadlaste tegevuse tulemusena on teaduskäsitlused muutunud naiste suhtes kvaliteetsemaks. Darvinistlikud feministid kasutavad praegusaegset bioloogilist maailmapilti, et demonstreerida bioloogilise determinismi ebateaduslikkust. Pahatihti kasvab just sooküsimuste kontekstis bioloogilisest determinismist välja arusaam naiste ja meeste universaalsest loomupärasest erinevusest, mida rakendatakse poliitilistel kaalutlustel õigustama mehelike omaduste loomulikku ülimuslikkust ja naiste üle valitsemise õigsust. Samuti kasutavad nimetatud feministid bioloogiat, et demonstreerida inimeste kui organismide pidevat muutlikkust ajas ja sõltuvust keskkonnast ning teineteise käitumisest, mis põhimõtteliselt lõhub kõik väited mingist inimese universaalsest ainuõigest staatilisest ühiskonnakorraldusest või käitumisest. Darvinistlikud feministid on näiteks Mary Midgley, Kimberly Hamlin ja Camilla Power. Rohkem kirjandust leiab siit.

Kehalisus ja moraalitunnetus

Üks läbiv teema erinevusfeminismis on kehalisus: inimese keha kui maailma vahendaja ja kogemuste vormija. Fenomenoloogia vaimus naiseliku tajukogemuse sõnastamine ja selle kõrvutamine meeste loodud tähendussüsteemidega on ka feministliku epistemoloogia üks teemasid (vt Feminist Epistemologies). Siin võetakse lähtepunktiks kehalisus ja kuidas see mõjutab maailmataju ja tõekspidamisi. Näiteks kas keegi, kelle viljakas iga on pikk ja kelle keha ei võimalda rasestuda, tajub aja kulgu, vananemist ja turvatunnet sarnaselt kellegagi, kes peab langetama reproduktiivsed otsused kiiresti ja kelle keha teeb elukaare jooksul läbi märkimisväärseid muutusi? Kas me saame naiste puhul rääkida maskuliinsest autonoomsest püsivast minast või ehk peaksime rääkima mina muutlikkusest ja tsüklilisusest? Selline küsimusepüstitus ei tähenda, et naisi (ega inimesi üldse) taandataks nende kehale, mis on üks objektistamise viise, vaid kirjeldab ja mõtestab kehalisuse suurt rolli sugude maailmatajus. Feministlikud filosoofid nagu Rosi Braidotti (1989: 101) näitavad kehaliste omaduste kesksust igasuguses naiselikkuse konstruktsioonis, kuid samas ei eita seda, et lisaks naiseks sündimisele selleks ka kasvatakse. Lea Rojola (2003: 175) aga ütleb, et “kehalise naisena olemine ei tähenda tingimata ettemääravat essentsi või mingit kausaalset suhet kehalise ja sotsiaalse soo vahel”. 

Carol Gilligan

Erinevusfeminismi leiab ka moraalfilosoofiast. 1980. aastatel tekkis mõjukas Carol Gilligani hoolitsuseetika (ingl ethics of care). Oma raamatus “In a Different Voice” (1982) näitas Gilligan, et tema uuritud poisid ja tüdrukud mõistsid moraali erinevalt: esimesed vaatasid seda abtsraktselt ehk üldistatud moraalinormidest lähtuvalt, teised interpersonaalselt ehk inimestevaheliselt, kaaludes iga inimese vajadusi enne moraalse otsuse langetamist eraldi. Gilligan juhtis tähelepanu sellele, et seni universaalseks peetud moraalifilosoofia oli tegelikult soolistatud ja kutsus üles väärtustama emotsioonidel ja empaatial põhinevat moraalikogemust (vt lisaks nt Simm 2011). Gilligani töö tõukus tol ajal prominentse psühholoogiaprofessori Lawrence Kohlbergi moraalse arengu teooriast, kes järeldas, et tüdrukud on poistest moraalsuse madalamal arenguastmel. Nii Kohlbergi kui Gilligani esialgset tööd on hilisemad uurijad kritiseerinud, kuid arusaam sellest, et naiste ja meeste lähenemised võivad olla erinevad, on ka tänastes filosoofilistes vaidlustes emotsioonide üle jätkuvad päevakajalised (nt Jaggar 1989). Populaarteaduslikku kokkuvõtet naiste ja meeste moraalsusest saab lugeda siit.

Võrdsusfeminismi kriitika

Erinevusfeminismi jaoks on küsitav võrdsusfeminismi lähtumine arusaamast, et avalik sfäär peaks olema sootuim, kuna avalikus sfääris kehtivad reeglid ja kriteeriumid pole neutraalsed, vaid on vaikimisi loodud meestest ja nende ühiskondlikest rollidest lähtuvalt. Seega ei pruugi need ilmtingimata naiste elukogemuse või vajadustega sobida. Austraalia ökofeminist Val Plumwood (1993: 27) nimetas seda lähenemist “ebakriitilise võrdsuse feminismiks” ning arvas, et sellise lähenemise tulemus pole mitte suurem võrdsus, vaid just ebavõrdsus, sest naisi proovitakse sobitada “mehelikku elumustrisse ja mehelikkuse inimlikkuse mudelisse”. Kui ühiskond väärtustab vaid koduvälises palgatöös saavutatut, siis jääb naiste elu, milles mängib suurt rolli reproduktiivne töö, alaväärtustatuks. 

Naine ja naiselik jäävad mehest lähtuvas ühiskonnamudelis alati paratamatult teisejärguliseks, kui ühiskonnaelu aluseks olevaid norme ning nende soolistatust ei küsimärgistata. Näiteks oli Eesti 2007. aasta andmetel kõige kõrgema horisontaalse segregeerituse tasemega ELi riik (Bettio ja Verashchagina 2009). Praxis kirjutab, et “kuna meeste poolt domineeritud sektorites on tavaliselt kõrgemad palgad kui naiste poolt domineeritud sektorites, siis soolisel segregatsioonil on ka suur mõju soolisele palgalõhele”. Naise töö elusa inimese hoolitsemise eest maksab keskmiselt 5 eurot tunnis (mis on alates 2020 fikseeritud hooldaja miinimumpalk), mees aga “hoolitseb” elutu auto eest sama allika kohaselt keskmiselt 7,3 euro eest tunnis****. Auto hooldamine on väärt rohkem kui inimese hooldamine. Uusima palgalõhe statistika järgi emaks saades tunnipalk väheneb, isaks saades tunnipalk suureneb. Niisiis probleem pole siin juriidilise võrdõiguslikkusega, vaid naiste, nende panuse ja naiselikkusega seonduvate alade ja teemade vähem tähtsaks pidamisega – nende sobimatusega töötamise ja tasustamise normidesse. Isaduse puhul antavad palgakõrgendused ja emade palgakärped ilmestavad eriliselt hästi patriarhaatlikku soopoliitikat, kus naise roll (loe: töö) emana saab kaudselt mehe kaudu tasustatud, selmet naiste palka kärpimata jätta. 

Erinevusfeminsmi puudused

Kui võrdsusfeminismi saab kritiseerida selle vähese tähelepanu osutamise eest soolisele erinevusele, siis erinevusfeminismi puhul on selle nõrkuseks võimuküsimuste ignoreerimine. Tunnistada, et naised on meestest erinevad, on ajalooliselt olnud naiste õigusteta jätmise kasuks tehtav argument. Deborah Rhode (1990: 198) on märkinud: “Soolise erinevusele keskendumine on juhtinud tähelepanu eemale ebavõrdsusest, mis on sellest tulenenud.” Naiste kogemuse taandamine kehale ja emotsioonidele on kergesti kaaperdatav. Kuigi erinevusfeminstid seda kindlasti ei soovi, kasutatakse ka nende argumente erinevates konservatiivsetes poliitilistes kontekstides, mille eesmärgiks pole naiste võimaluste laiendamine, vaid nende kitsendamine. Näiteks on naiste tervise kaitsmise ettekäändel üle kogu maailma piiratud naiste võimalusi töötada ja majanduslikult iseseisvad olla. Maailma Majandusfoorumi  järgi on naiste töötamine piiratud 104 riigis, mille mõju on hinnatud majandusele pärssivaks, praktikat ise ebaõiglaseks ja iganenuks. Globalcitizen.org kirjutab, et kõige seksistlikuma tööpoliitikaga riigi tiitli on pälvinud Venemaa, kes naiste erinevusele ja tervislikele erivajadustele rõhudes on keelanud naistel teha koguni 455 tööd, kuhu kuuluvad ka laeva kapteniks olemine ja veoauto juhtimine.

Erinevusfeminism on arenenud paralleelselt võrdsusfeminismiga ja andnud raamistiku, mille najalt kritiseerida nii peavoolufeminismi kui ka meeste domineeritud ühiskonda. Erinevusfeminism on mitmekesine, kuid teatud ühisosad naiselikkuse mõtestamisel, kehalisusel ja moraalifilosoofias on olemas. Praegustes teoreetilistes debattides, kus on taasavastatud keha ja afektid, on erinevusfeministlik mõte vägagi päevakajaline.

* Radikaalfeminismi saab liigitada erinevusfeminismi alla, kuigi on olnud väga kriitiline kultuurifeminismi suhtes, mis samuti erinevusfeminism on. Seda sellepärast, et kultuurifeminism on sookäsitluselt essentsialistlik. 

**  Kriitikat on tehtud ka varasemast ajast. Näiteks sotsialist ja naisõiguslane Clara Zetkin ei nimetanud ennast feministiks, kuna ta pidas feminismi keskklassi naiste liikumiseks, mis töölisnaiste vajadusi ei täida. Sarnast kriitikat tegi sufražettide pihta ka anarhist Emma Goldman.

*** Essentsialistliku sookäsitluse järgi on kõik naised kõikides maailma osades kõikidel ajahetkedel olemuslikult erinevad kõikidest meestest (nt et naised on alati hoolitsevad, empaatilised, toetavad jne).

**** Heade allikate puudumisel võtsin ligikaudse määra aluseks palgad.ee palgavahemiku, millest arvutasin keskmise. Seejärel jagasin palga keskmise määra keskmise töötundide arvuga aastas (168).

Kirjandus

Allen, Amy. Feminist Perspectives on Power. The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2016 Edition), Edward N. Zalta (ed.).

Bettio, F., Verashchagina, A. (2009). Gender segregation in the labour market: root cau-ses, implications and policy responses in the EU. European Commission Directorate-General for Employment, Social Affairs and Equal Opportunities Unit G. Luxembourg: Publications Office of the European Union.

Blackford, K. A., Garceau, M., & Kirby, S. (Eds.) 1999. Feminist Success Stories – Célébrons nos réussites féministes. Ottawa : Les Presses de l’Université d’Ottawa | University of Ottawa Press. Tiré de http://books.openedition.org/uop/1188 

Braidotti, Rosi. 1989. The Politics of Ontological Difference. In Teresa Brennan (ed.) Between Feminism and Psychoanalysis. London: Routledge. 

Gilligan, Carol. 1982. In a Different Voice. Psychological Theory and Women’s Development. Cambridge: Harvard University Press. 

Jaggar, Alison M. 1989. Love and Knowledge: Emotion in Feminist Epistemology. Inquiry: An Interdisciplinary Journal of Philosophy 32:2, 151-176

Kristeva, Julia. 2004. The Meaning of Equality. In Kelly Oliver and Lisa Walsh (eds). Contemporary French Feminism, 90-108. Oxford and New York: Oxford University Press.

Plumwood, Val. 1993. Feminism and the Mastery of Nature. London: Routledge.

Rhode, Deborah L. 1990. Definitions of  Difference. In Deborah L. Rhode (ed). Theoretical Perspectives on Sexual Difference, 197-212. New Haven and London: Yale University Press.

Rojola, Lea. 2003. Erinevus. Raamatus Anu Koivunen ja Marianne Liljestöm (toim). Võtmesõnad, 159-178. Tallinn: Eesti Keele Instituut. 

Scott, Joan W. 1990. Deconstructing Equality-Versus-Difference: Or, the Uses of Poststructuralist Theory for Feminism. In Marianne Hirsch and Evelyn Fox-Keller (eds). Conflicts in Feminism, 134-148. New York and London: Routledge.

Simm, Kadri. 2011. Soouurimus ja filosoofia. Rmts. Raili Marling (toim.) Sissejuhatus soouuringutesse, 57-79. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.