Juuli. Sitapeade sõpradest

Sitapäid illustreeris Britta Benno

Näitleja ja lavastaja Kertu Moppel on kirjutanud suurepärase essee sitapeadest. Moppeli sõnul on sitapea isik, kes trügib järjekorras vahele, segab teiste inimeste juttu, osutab teiste inimeste puudustele, on ülitundlik näilise solvangu suhtes, kuid ei märka enda jämedat käitumist teistega. Sitapead tahavad, et kehtiksid normid, mis oleksid ainult neile kasulikud. Nad on geniaalsed leidma võimalust öelda, et neile tehti liiga. Kui sitapeale kehtivaid õigusi hakatakse laiendama ka teistele, karjub sitapea, et see on tema õiguste rikkumine. Sitapeadel ei ole lihtsalt häbitunnet. 

Seekord tahaks aga sitapeade asemel rääkida nende sõpradest. Nendest, kes võimaldavad sitapeadel sitapead olla. Kes itsitavad, kui sitapead rämetsevad riigikogus. Kes plaksutavad, kui sitapead on mingi eriti rõveda solvanguga maha saanud. Nendest, kes heal juhul ütlevad, et sitapead kasutavad küll koledat “retoorikat”, aga et probleem on ainult retoorikas, sisuliselt on neil ju point olemas. Nendest, kes juhatavad riigikogu istungit ja ühtlasi juhatavad peaministri tundidepikkust mõnitamist. Kes kutsuvad sitapäid valitsusse. Kes saadavad neile tänutäheks torti. Kes ütlevad: “ma ei tea, minu vastu on ta küll alati viisakas olnud” ja “ei usu, mind pole ta küll kunagi käperdanud”.

Kui sitapeadel poleks sõpru, poleks neil võimu. 

Moppel nendib, et oleme jõudnud ajastusse, mil sitapead juhivad avalikku debatti ja kütavad üksteist üles. Meediale meeldib avaldada nendest lugusid, sest see on intrigeeriv. 

Kahtlemata on see intrigeeriv. See on ka tulus. Lugejad-vaatajad tahavad ju teada, mida põnevat sitapead täna on öelnud-teinud. Seda saab siis taasesitada ja ühtlasi sitapeade loodud narratiivi kinnistada. Ja alati peab sõna andma kõigile osapooltele. Kui ühel pool on antirassist, peab vastukaaluks leidma ühe rassisti. Kui sajad naised marsivad soolise võrdõiguslikkuse eest, tuleb saata fotograaf ja vähemalt pooltel piltidel näidata kolme trolli. Kui väitluse teemaks on LGBT+ inimeste õigus pereelule, tuleb kindlasti anda mikrofon homofoobile. 

Kui sitapead poleks kellelegi kasulikud, poleks neil areeni.

Moppel kirjutab, et kõige hullem asi on jääda sitapeaga üksi. Sest siis tekib illusioon, et tal võibki olla õigus ja on ainult sinu sõna tema vastu. Et näiteks olla rassist on sama okei kui mitte olla rassist. 

Nii et meil ei jää muud üle kui üksteise õiguste ja väärikuse eest välja astuda. Ja välja ei tule astuda ainult sitapeade vastu, vaid ka nende sõprade vastu, kes seda kõike võimaldavad. 

Roosat flamingot pildistas Vicko Mozara

Puhkame

Juulis suundume kollektiivpuhkusele ja puhkame kõigest, sh sitapeadest ja nende sõpradest. Soovitame ringi kolada meie arhiivis, kuulata “Ära kaagutat”, aga ennekõike lugeda, puhata ja mängida roosade flamingodega. Augustis naaseme teritatud pliiatsite ja terava vaimuga ning oleme taas Eesti rahva teenistuses.

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

17
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.