Kunstnik Ede Raadik: enamik inimesi, kes naise keha tahavad kontrollida, ei ole sellega kursis

Kunstnik Ede Raadik avas 4. aprillil Tartus Kogo galeriis isikunäituse “Punasel merel kruiisimas”, mis jääb avatuks kuni 11. maini. Näitusel uurib kunstnik naise reproduktiivtervise teemat alates abordiõigusest kuni menstruaaltsükli iseärasusteni. Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik kohtus Edega, et rääkida kehalisest autonoomiast, tabust ja tehnoloogiakriitikast.

Kuidas sa tulid selle peale, et menstruatsiooni teemal näitust teha? Kas see on seisukohavõtt naise keha autonoomia piiramise retoorika suhtes, mis viimati on üles kerkinud seoses parempopulistide valitsusse saamisega?

Näitust ette valmistades ma sellele ei mõelnud, see polnud siis aktuaalne. Pigem huvitas mind, kui palju ma ise oma keha talitustega kursis olen ja mis asi on üldse menstruaaltsükkel. Materjali kogumise protsessis mõistsin, et sellel on laiem tähendus kui vaid isiklik ja otsustasin seda kunstis käsitleda. Nüüdseks olen veendunud, et palju, mida on naiste tervise kohta öeldud, on ühest küljest seotud võimuga ja teisest küljest ei olda lihtsalt teadlik, mis on menstruatsioon ja menstruatsioonitsükkel. Enamik inimesi, kes naise keha tahavad kontrollida, ei ole sellega kursis, nii et räägivad inimesed, kes teemat ei tunne. Naised peaksid seisma selle eest, et teada ja tunda oma keha. See on üks võimalustest – jätta vähem ruumi neile, kellel seda teadmist ei ole.

Leidsin end kaks aastat tagasi situatsioonist, kus ma pidin otsustama, kas ma teen abordi või mitte. Ja esimest korda elus tajusin, et naistel tõesti on piirangud otsuste langetamisel. Eesti seadustega on sätestatud, et mul on õigus 12 rasedusnädalani teha aborti ja õigus saada turvalist aborti. Viisin ennast aborti sätestavate teiste riikide seadustega kurssi ja mind üllatas väga, kuidas paljudes riikides pole piisav põhjus aborti teha isegi siis, kui naise elu on ohus. Samas näiteks Hiinas on reklaamitud aborti kui glamuurset ja kiiret protseduuri. Sealt edasi kasvas huvi menstruaaltsükli jälgimise vastu. Tahtsin võrrelda, kuidas mu keha toimib enne protseduuri ja pärast ning kasutasin selleks menstruaaltsükli jälgimise äppe. Sealt läksid mul mõtted sellele, kuidas on üldse tsüklit üles märgitud enne nutivõimalusi. Näiteks vanima matemaatilise artefakti kohta kehtis teooria, et see on naise kuutsükli jälgimise vahend. Menstruaaltsüklit võib ju ka vaadelda kui omaette ajaarvamisvahendit, mis on indiviiditi erinev ja mis kuidagi peab mahutuma meie universaalsesse ajaarvamisse.

Ede Raadik. Foto: Jaak Kikas

Millise pildi femtech-äpid naise elust joonistavad, mille abil sa tsüklit jälgisid?

Äpid on valdavalt ülimalt positiivselt programmeeritud ja aborti neisse üldjuhul sisestada üldse võimalik ei olegi, kuigi kogutakse kõikvõimalikke andmeid alates tujudest, naha seisukorrast kuni söödud toiduni. Äpimaailmas on rasedus enamasti eesmärk ja positiivne sündmus, soovimatut rasedust üldjuhul ei eksisteeri. Samuti on üks väga oluline asi nendel äppidel puudu – võimalus sisestada olemasolevad haigusi, mis algoritmi ennustustäpsust mõjutavad. Näiteks minu puhul on selleks endometrioos. Kui ma lähen operatsioonile ja soovin ka edaspidi tsüklit äpi abil jälgida, siis pärast protseduuri pean justkui otsast peale alustama, sest muidu äpp arvab, et mul on väga-väga pikk tsükkel. Süsteem ei saa aru, mis veritsus ja valud need on. On küll võimalik sisestada teatud määral menstruaalveritsuse tugevust ja sümptome ja mõne äpi puhul isegi mõnda levinud protseduuri, aga et algoritm võtaks sisuliselt arvesse seda, mida tähendab endometrioos, see puudub.

Sain äppe kasutades aru, tehnoloogia loob reaalsust ja seda, kuidas mingitesse sündmustesse suhtume. See reaalsus, mida edastatakse – rasedus on alati positiivne asi; aborti selles maailmas ei eksisteeri; kroonilised günekoloogilisest haigused ei ole olulised; tugeva valu põhjustatud üldine halb enesetunne, mis tuleneb tõsisest kroonilisest haigusest, taandatakse kurva näoga emotikoniks ja hiljem antakse mulle teada, et näe, sul oli eelmisel teisipäeval kehv tuju ja mulle lingitakse pinnapealne artikkel, kus omakorda soovitatakse mere äärde jalutama minna, et paha tuju kaoks – on üsna patroniseeriv.

Paljude rakenduste puhul on rõhutud selle välimusele ja disainile, need on sageli roosad ja lillepildiga, sisuliste küsimustega tegeletakse vähem. Äpid peegeldavad pinnapealset arusaama naistest ja naiste kehadest. Rääkimata sellest, et menstruatsioon ei pruugi olla ainult cis-naistel. Sisukamad äpid keskenduvad jällegi just viljakusele ja rasedaks jäämisele. Et neist äppidest tõesti kasu oleks, peaksid need vastama reaalsetele vajadustele.

Menstruatsiooni või aborti saab tabuks pidada kindlasti, need ei ole teemad, millest kõik vabalt ja ilma häbita räägivad. Kas sa oled kogenud näituse avatud oleku jooksul negatiivset tagasisidet?

On ilmunud üks Õhtulehe artikkel, kus “keskmine Eesti mees” käis näitust vaatamas, ja selle mõned kommentaarid olid negatiivsed, aga neid ei saa tõsiselt võtta. Pigem on inimesed öelnud, et see näitus viib lahtised teemaotsad kokku, millele tervikuna mõelda.

Aga menstruatsioonitabu kohta on huvitav ka see, et seda saab nende samade femtech-äppide kaudu vähendada, kuna äpid on positiivselt programmeeritud, neid on palju ja nad on hästi populaarsed. Üks ühendusmoment, mida ma äppe kasutades kogesin, oligi see, et tabustatud teemasid saab lauale tuua siis, kui nendega on võimalik raha teenida. Näituse pealkirja “Punasel merel kruiisimas” üks tõlgendusvõimalus võibki olla ehk see, et naiste terviseandmed on päris suur äri. Clue äpi looja Ida Tin on näiteks ühes intervjuus öelnud, et tuleviku turg on menopaus ja menopausitooted ehk asi, millest veel praegu rääkida pole kohane.

Aborti ümbritsev trauma tuleb väljastpoolt ja on kunstlikult tekitatud – naine on talle omistatud süütundest mõjutatud ja see võib olla konfliktis tema enda sisetundega; kogu vastutus pannakse naisele; puudulik adekvaatne tugistruktuur jmt on kõik trauma osad.

Näitusel on peale paari õhulise kunstiteose ka palju ruumi. Miks see nii on?

Ruumi olen ma tahtnud täita publikuprogrammiga, mis on oluline osa näitusest, nii et see ruum peaks mahutama palju diskussiooni reproduktiivtervisega seotud teemadel. Tahan jõuda inimesteni, kes sarnaste teemadega tegelevad. Näiteks olen saanud juba Eesti Maaülikoolis käia tutvumas, mis tööd seal seoses munarakkudega tehakse ja ülikooli töötajatega vestelda. See oli väga huvitav, sest me tegeleme samade teemadega, aga kasutame väga erinevaid vahendeid. Galeriis lihtsalt teoseid vaadates ei saagi sama kogemust, kui diskussioonis olles. Ma ei soovinud oma teostega ka väga tugevat seisukohta võtta, vaid pigem olla avatud diskussiooniks ja küsimusteks, mida võib publikuprogrammi aruteludel osaledes juurde tekkida ja millele võidakse arutelude käigus ka vastused saada.