Meie lood #minaka. 43

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

43.

Kõik need juhtumid toimusid ühe nädala jooksul.

Käisin sõbra sünnipäeval. Rohutunud aiast viis vihmamärg tee majani. Sees oli korralik kräu ja Youtube’i disko. Üks tüüp ilmekalt huvitus minust. Mina temast mitte. Ülejäänud peo üritas tüütus ennast minu külje alla nihverdada. Olin kuskil, siis ta peatselt ilmus minu kõrvale seisma või istuma. Vaikselt. Mina omakorda andsin endast parima, et teda vältida. Kui tuli kõrvale seisma, läksin mõnda teise tuppa. Kui istus minu tooli käepidemele ja üritas mulle kätt ümber panna, istusin mujale jne. Mul oli ebamugav ning vahvate sõpradega suhtlemise kõrval pidin osa oma tähelepanust pidevalt rakendama kaheksajala vältimisele. See oli väsitav, häiriv ja vihale ajav. Nii enamuse õhtust, kuni tüüp oli lõpuks täiesti täis ja jäi toolile magama. Paar päeva hiljem tänaval trehvates mees ei teinud mind tundma. Hea seegi. Hiljem rääkisin paari naistuttavaga peomuljeid. Käperdis oli sünnipäeval neid ka jälitanud.

Erialaspetsialistide pidu pärast töist seminari. Pärast pidulikku õhtusööki järgneb seltskondlik osa jookide, vestluse ja tantsuga. Jutustan kaaslastega. Üks omajagu vintis minust kümmekond aastat vanem mees tuleb minu juurde, haarab mult käest ja teatab, et ma tulen nüüd temaga tantsima. Tantsin mõned lood ära, esimesel võimalusel tänan viisakalt ja naasen oma seltskonna juurde. Mees järgneb mulle seltskonda. Ignoreerib seda, et mul juba on vestlus pooleli, ignoreerib teisi inimesi ja küsib minult, et mis on minu elu kirg. Teatan talle, et sellist asja pole. Ta ei jää selle vastusega rahule ning asub nõudma mult õigustust oma vastusele. Minu elus peab ju olema kirg ning tema peab selle teada saama. Tahaks häiriva mehe perse saata, aga edaspidi tuleb temaga tööalaselt koostööd teha. Õnneks tal üks hetk oli vaja minna uut jooki tooma, minu kõrvale istus märksa toredam vestluskaaslane. Kui tegelane naastes nägi, et ma teda ignoreerin, siis lõpuks loobus. Ma ei suuda enam seda inimest vaadata kui asjalikku spetsialisti. Pigem on ta ebameeldiv ja häiriv mees, kellega suhtlemist ma võimaluse korral väldin.

Üks teine sünnipäev. Õhtu algab varakult. Nunnutan sõbra pisikest last, kes jääb mitmeks tunniks minu sülle magama. Peole jõuab noormees, kes aasta tagasi samal üritusel õhtu jooksul pidevalt üritas mind käperdada ja lakkamatult jälitas. Kohale jõudes istub ta lauda, kohe minu vastu ning jääb sinna mind jõllama. Tundideks. Mina väldin tema pilku ja õnneks tüüp ise vestlust ei alusta. Aeg-ajalt tulevad minu juurde sõbrad vestlema. Kui ma lapse emale tagasi annan, siis mingil hetkel kaob creeper mujale. Ma kogu õhtu väldin seltskondi, kus too tüüp parajasti on. Kesköö paiku otsustasime paari sõbraga minna linna. Hing igatses teistsuguse melu järgi. Nähes meid lahkumas, võtab tüüp nagist oma jaki ja haagib end meile sappa. Keegi teda kaasa ei kutsunud, küsimisega ta ka ei vaevunud. Oma sõpradele ma olin juba eelnevalt rääkinud, et see tüüp mind ahistab ja jälitab. Vastu nad vaid muigasid, et ah ma ikka oskan selliste tähelepanu pälvida. Nii ta jõlkus meiega kaasas kõrtsust kõrtsu. Mina hoolitsesin selle eest, et mitte tema kõrval kõndida, seista või istuda ning üritasin õhtut üle elada. Miks pean mina kaitsma ennast selliste rõvedike eest? Pidevalt. Jälle üks õhtu, kus ma ei saanud rahulikult ja rõõmsalt õhtut nautida, vaid pidin pidevalt ennast kaitsma jälitava jobu eest.

Ma olen kõrtsus käies lauda vajunud häirivatele meestele selgelt öelnud mine ära. Saanud selle peale purjus eluvormilt vastu sõimu ning alles baaridaami kutsumisega tropi seltskonnast vabanenud. Kogu aeg ma ei jõua kakelda, et vabaneda järjekordsest soovimatust tähelepanu taotlejast. Seda enam, et minu sõna ja soov nende juures ei maksa midagi nagu kogemus on näidanud.

42.

Ühel suusareisil onupoja ja ta sõpradega kui olin 16. aastane kogesin midagi ebameeldivat ja segadusse ajavat.

Üks õhtu olime joonud mingit kangemat alkoholi ja mängisime kaarte (ma ei kartnud, sest mu onupoeg hoidis mul silma peal, ja õigupoolest ei osanudki ma midagi karta, miks peaks). Veetsin hästi aega – ma olin endast vanemate noorte seltskonnas ja tundsin ennast seetõttu ägedana. Mõne aja pärast väsisin ära ja läksin hosteli tuppa magama. Magasin poistest eraldi toas, kus sel hetkel ei olnud kedagi teist. Üks spordipoiss, kes oli mind ennist pingsalt jälginud, tuli minu teadmata sinna tuppa ja istus mu voodi äärele. Ärkasin selle peale üles. Olin ehmunud. Ta ütles, et ta tahab rääkida ja et ma olen ilus. Tundsin ebamugavust, kuigi olin samas ka veidi kõrvust tõstetud, et keegi tunneb mu vastu huvi ja peab mind ilusaks. Pidasin ennast tol ajal koledaks ja ebahuvitavaks. Äkitselt lükkas ta mu särgi üles ja hakkas mu paljast kõhtu silitama. Tundsin vastikust ja hirmu. Mulle ei meeldinud see puudutus. Ta oli minust palju suurem ja mul ei olnud seksuaalset huvi meeste vastu. Aga lasin tal end silitada. Kui ta üritas mind suudelda, ütlesin, et ma ei taha seda. Ja palusin tal toast lahkuda. Ta jäi veel mõneks hetkeks voodi äärele istuma, oli solvunud ja alandas mind mingi sõimusõnaga, mida ma ei mäleta, sest olen selle episoodi oma mälu tahasoppidesse peitnud. Pärast seda episoodi oli mul meeste romantilist või seksuaalset huvi raske taluda, mul oli tunne nagu ma oleksin neile midagi võlgu selle eest, et nad mulle tähelepanu pööravad. Topelt ebamugavaks teeb selle meenutamine asjaolu, et ma olen transsooline mees, aga tema (heteroseksuaalne mees) nägi mind tüdrukuna.

41.

Olin kontserdil. Paar aastat juba täiskasvanu. Nautisin muusikat. Rahvast oli palju. Järsku tunnen, et keegi riivab minu rinda. Minu kõrval seisab mingi mees. Tõmbun eemale nii palju, kui see massi sees võimalik on. Peatselt on mees taas tihedalt minu kõrval ja uuesti riivab minu rinda. Pärast mitut sellist eemalduse katset viskan vihase pilgu. Minu kõrval seisis minust paarkümmend aastat vanem ebaatraktiivne ülekaaluline purjus mees. Itsitab nagu oleks jõulud. Teab, mida teeb ja teab, et mina ei saa enda kaitseks midagi teha. Üritan uuesti eemalduda. Tuleb järele. Riivab rinda. Virutan talle sirge käega tagantkäe löögi kõhtu. Mees pistab röökima, et näe ta lõi mind. Ümbritsevad inimesed ei usu teda: nii väike tütarlaps nüüd siis teeks midagi sellist. Pärast kontserti otsin paaniliselt linnast sõpru, sest kardan, et jobu võib mind üles otsida ja läbi peksta.

40.

See oli esimeses klassis, kui ma ei tahtnud jala kooli minna ning teadsin, et klassiõde läheb number 9 bussiga kooli. Teadsin, et kodu juures on üks number 9 peatus. Läksin sinna ning number 9 bussi peale, kuid kahjuks läks see buss hoopis koolist kaugemale.

Mäletan seda, kuidas vaatasin oma kaunist käekella, mis oli kuldne ja pruuni rihmaga. Aeg hakkas kaheksale lähenema ning ma olin hirmunud, sest buss polnud ikka veel kooli juurde jõudnud. Tuli lõpppeatus, kuskil Ropka tööstusrajoonis.

Pisarate voolades väljusin bussist ja hakkasin tuldud teed tagasi minema. Ma tahtsin kiirelt kooli jõuda ning otsustasin hääletada. Ma olin väiksena isaga koos hääletanud ning teadsin, et niimoodi saab ühest kohast teise.

Mind võttis Tähe tänava lõpust peale üks mees, kellele ma ütlesin enda aadressi ja palusin end koju viia. Sõitsime kaua ringi, ta ütles, et peab ühe sõbraga kohtuma ja siis kohe viib mind koju. Väikse lapsena tõenäoliselt ei osanud ma veel arvata, et keegi võiks mulle valetada.

Ta viis mind Laululava taga asuvale alale, kus hetkel on terviserajad, kuid mis siis oli üks suur võssa kasvanud plats. Seal tegi ta enda püksid lahti ning ütles, et ma pean ta peenise endale suhu panema. Edasi ma ei tea, mis juhtus või ei juhtnud, mu aju on selle blokeerinud. Ma mäletan lihtsalt suurt hirmu ja pisaraid. Ma tahtsin koju ja sinna ta mind ka viis.

Emale rääkisin ma selle loo bussisõidust ära ning sellega oli põhjendatud minu esimene põhjuseta puudumine koolist. Ma ei rääkinud midagi hääletamisest ega sellest mehest. Alles 5–6 aastat hiljem rääkisin sellest sündmusest esimest korda enda klassiõele.

Ma ei tea, kui palju ma 7-aastasena aru sain, mis toimub ja mis minuga tehti. Miks ma ei rääkinud sellest enda emale? Kas lihtsalt selle pärast, et ma ei tahtnud pahandada saada hääletamise pärast (sest mulle oli selgeks tehtud, et nii ei tohi teha) või ma sain aru, mis minuga tehti ning häbenesin seda? Ma rääkisin sellest enda emale alles gümnaasiumiaastatel.

Igatahes on see nüüd avalik ning ma ei häbene seda. Ma tean, et mina ei olnud selles süüdi, kuid ma mõnikord kahetsen, et ma ei rääkinud sellest emale. Äkki oleks kuidagi olnud võimalik tuvastada see inimene. Äkki ta on kellelegi veel niimoodi teinud, äkki ta teeb siiani? Samuti kohutab mind mõte, et ta ju teadis, kus ma elan. Mida kõike oleks võinud minuga hiljem juhtuda – kuid õnneks ei juhtunud.

Kui inimeste elus on mingid traumad, siis peaks see justkui avalduma kuskil – mingite asjade kartus, depressioon, viha jne. Kuid ma pole enda puhul suutnud midagi n-ö veidrat märgata, mis oleks otseselt seotud selle juhtumiga. Ma ei mõtle sellele juhtumile peaaegu üldse, see tuleb mul väga harva meelde ning ka siis võtan seda kui ühte paratamatut sündmust minu elus, mis on juba ära olnud ning igasugune nutmine vms ei kaota seda ära. Võiks öelda, et ma isegi tunnen end halvasti, et ma ei tunne end halvasti.

 

Eelmised lood on avaldatud siin, siin ja siin

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et teie lood ei jääks sahtlisse.

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka