#minaka14. Lood 101–110

Foto: Priscilla du Preez / Unsplash

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Lugusid saab saata aadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

101.

Olin 13-aastane ja üksi kodus, kui meile tuli perekonnatuttav – meistrimees, kes aitas vanematel asju parandada jms. Tal olid minu vanused lapselapsed. Tal oli alkoholi lõhn juures. Rääkisime uksel seistes. Ta tunnistas mulle üles, kui väga ma talle meeldin, kui ilus ma olen – rääkis pika jutu, millest ma eriti midagi ei mäleta. Ta hakkas mind kallistama ja suudlema. Mäletan veel siiani tema kareda, raseerimata põse tunnet oma nahal. See oli jälk. Ma kartsin ja mul oli väga piinlik. Lõpuks õnnestus mul ta uksest välja suruda. Keerasin ukse lukku. Pärast seda nühkisin tükk aega suud, nägu ja kaela seebi ja külma veega (kraanist tuli vaid külma vett). Oli vastik tunne. Ei julgenud sellest mitte kellelegi rääkida, sest pidasin ennast süüdlaseks – olin teda ilmselt kuidagi ahvatlenud sellele teole. Olin kindel, et vanemad peaksid mind samuti süüdlaseks. Kui hiljem sellele perele külla läksime, proovisin erinevatel ettekäänetel mitte minna. See oli keeruline ja stressirohke. Sellest juhtumist julgesin rääkida esmakordselt alles 39 aastat pärast juhtunut – eelmisel aastal.

102.

Mul on kahjuks mitu lugu. Kirjutan siin kahest, mis on tekitanud minu jaoks olukorra, kus mul on keeruline mehi lõpuni usaldada.

  1. Olin 12, kui kaks paar aastat vanemat poissi mind üks kätest ja teine jalgadest hoides keldrisse tassisid, ukse võtmega lukku panid. Üks hoidis täiest jõust kinni ja teine toppis kätt püksi – natukese aja pärast vahetasid omavahel rolle, kes saaks käe püksi toppida. Kuna käsi minu vaigistamiseks ei jätkunud, siis mingi aja pärast lasid mu lahti, avasid ukse ja lasid mul minna. Üritasin seda mälestust nii väga vältida, et ei rääkinud sellest avalikult enne kui olin 24.
  2. Olin 15, kui suvises huvialalaagris viimasel õhtul huviala õpetaja (40–45 aastane mees) mind endaga vestlema kutsus. Õpetaja oli alkoholi tarvitanud ja üks hetk üritas mind suudelda, tõmmates mind kaelast ja seljast enda poole. Ma ei suutnud tema käest ära rabeleda. Olin terve öö vahelduvate hoogudega kas täiesti tundetu või hüsteerias. Sõbrad said kohe juhtunust teada. Hommikul rääkisin asjast laagri juhatajale ja hiljem huvikooli direktorile (suurimaks motivatsiooniks sama käe all õppiva õe ja teiste sõbrannade kaitsmine). Mind hakati naeruvääristama – ta tahab tähelepanu. Õpetaja väitis mu vanematele, et olevat mind vaid kallistanud. Käisime emaga ka ühel korral kahekesi nõustaja juures ja nõustaja küsimuse peale, et mis mulle selle juures haiget teeb vastasin:” Vanemad usaldavad mind kellelegi täielikult ja siis saavad katkise lapse tagasi – see teeb mulle haiget.”

Jah, tegin teise loo avalikuks kohe, esimese alles aastaid hiljem. See häbitunne, mis mõlemaga kaasnes oli ja on meeletu. Töö nende haavade ravimiseks on kestnud aastaid ja maksnud palju.

103.

Minu lugu (hoiatan ette, see on pikk lugu).

Eellugu. Olin just saanud või saamas 16 ja alanud oli mõni aeg tagasi ka regulaarselt menstruatsioon. Olin süütu. Mul oli poiss, kellesse olin armunud ja kellega kirjavahetust pidasime, kirjutasin temale tema kooliaadressil. Aeg oli siis ammu, olid vaid lauatelefonid ja mitte igaühel, ja telefoniautomaadid. Tema oli natuke vanem ja õppis kutsekoolis, üsna kaugel oma kodulinnast. Ka muidu elasime eri linnades, ühised sõbrad olid sugulaste kaudu maal, kus oma suved ja vaheajad veetsin. Olin nii armunud, et olin valmis keskkooli asemel sama linna kutsekooli minema, aga ei teinud seda. Valitses mentaliteet, et süütult tuleb mehele saada, ainus infoallikas seksist oli raamat „Avameelselt abielust“ ja TV-saade “Noortestuudio pärastlõuna”, kus noorte seksuaalteemadel rääkisid Vigla ja Kersna oma saates. Meil oli tihe kirjavahetus, seda veel ka peale minu “ära hüppamist”. Kirjavahetuse ajaarvamine käis nii: kirjutan kirja, panen posti, kolme päeva pärast jõuab see adressaadini, tema kirjutab vastu, paneb posti, teine saab hiljemalt kümne päeva pärast vastuse. Seekord minu vastus viibis, ma ei mäleta, mis põhjustel, ja siis tuli temalt vastus …

Lugu: Olen just saanud kirja, kus tema kirjutab ja teatab, et kuna ta pidi minu vastust nii kaua ootama, eriti kuna läks selle pärast isegi kooli ja passis ühikas (ta muidu natuke ka popitas, aga alati, kui oli oodata minu kirja, läks kooli), siis talle aitab ja meie suhe on läbi. Punkt. Minul peas totaalne segadus, kas tõesti kõik need pikad saatmised koju (maal tähendas see 7 km ja ringiga rohkem), päiksetõusude tervitamine bussipeatuses pingil, vihma eest heinarõugu alla varju pugemine ja üksteise soojas hoidmine … Muud peale muside ja ümber kinni hoidmise polnud ja ei olnud ka mõtteid, tegevustest rääkimata selle suunal, niisamagi oli ütlemata vahva. Ja nüüd oli siis kõik, sest mina olin süüdi, kuna ei kirjutanud kohe vastu (hiljem sain teada, et tegelik ära lükkamine oli selle tõttu, et ees ootas sõjavägi ja temal oli veendumus, et niikuinii ei oodata ära, ja nii on lihtsam …), vahet pole, seal ma olin, istusin köögis ja ootasin ema poolt kutsutud töömeest, kes pidi meile tulema ühte tööd tegema. Kuna ema oli tööl aga minu koolipäev lõppes varem ja töömees tuli töö ajal, pidin ta vastu võtma ja objekti kätte näitama.

Töömees tuli, juhatasin sisse, kõiki asjaolusid ei mäleta, küll mäletan, et objektist rohkem tundis ta huvi minu vastu. Mäletan ka seda, et näitasin talle kirja, mis oli köögikapil ja rääkisin oma valust, ta ju tundis huvi ja näis usalduslik. Edasi taaskord täpselt ei mäleta, ma tõesti loodan, et see esimene kord ei juhtunud samal päeval. Igal juhul töö sai vastu võetud ja minu asi jäi töömeest passida, st sisse lasta jne …. Nagu ütlesin, ei mäleta, millal see täpselt juhtus, küll mäletan töömehe kõnelusi minuga teemal, et tema on see õige, kes teab, kuidas asjad siin elus käivad, tema teab, mis mulle on hea. Tema ütles, et parem ongi, kui meil noormehest kallimaga midagi välja ei tulnud, sest noored poisid on kogenematud. Ja hakkas rääkima seksist, ja sellest, kuidas on olla halb kogenematuga ja hea kogenud mehega ja kuidas ka mind heaks ja kogenuks saab ikka aidata vanem ja kogenum, siis temasugune, kuidas ta on seda paljude tüdrukutega juba teinud ja kõik on õnnelikud ja häpid. Ta ka rõhutas, et tal on kontakte paljude noorte tüdrukutega, mingil hetkel andis ta ka teada, et nad kutsuvad teada seetõttu issiks. Täpselt ka seda ei mäleta, kuna teiste aitamine ja issiks olemine sisse toodi, on ajavoos segane, sest vahekordade ajaraam oli pikk. Eriti innustunult ja paljude argumentidega rääkis ta sellest, et kui oluline on just see, et vanem ja kogenum mees võtab süütuse, kuna see võib muidu olla väga valus ja ebameeldiv ja terveks eluks probleeme põhjustavaks, aga see oluline “asjaolu” teeb selle meeldivaks.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kas sind on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud ja sa vajad tuge?

Abi pakuvad seksuaalse väärkohtlemise tugigrupid. Neid saab osaleda, kui kirjutad aadressil tugigrupp555@gmail.com. Pöördujate info jääb konfidentsiaalseks.

Venekeelse grupi aadress on rus.gruppa1@gmail.com.

Igal juhul sinna mu süütus jäi, kas esimesse kohtumisse või teisse, ja see jätkus iga kord, kui töömees meil tööd tegemas käis ja ka peale seda. Ta rääkis ja “õpetas” mind, et mida on vaja ühel naisolevusel teada, et meest rahuldada. Ta “õpetas” mind nii pihku kui ka suhu võtma. Minu jaoks aga oli see kõik sõnulseletamatu segaduse, häbi, piinlikkuse, enesesüüdistuse, vastikuse jne tunne. Ma olin ju süüdi, et kallimale kiirelt ei vastanud, ma olin ju süüdi, et hoolimata minu pikast ja rinnakast kehast olin ma veel süütu, kogenematu, ma olin …, ma olin . Kui seda kõike sai üleliia palju, et enam taluda ei jõudnud või selle kõrval, ja/või algselt ka tema juttudes kaasa kantuna, proovisin ma ennast näha “erilisena”, kus mulle on antud võimalus olla teistest parem, erilisem, üritasin ennast petta. See väga siiski ei õnnestunud, paremaks ei läinud asi kuidagi minu jaoks. Siinjuures pole vist väheoluline ka fakt, et mu ema kasvatas mind pigem etteheidete, mitte toetusega, kui kunagi selle kohta küsisin, siis ütles ta, et ei tahtnud mind ära hellitada, liiatigi halvustas ta kõiki mu sõpru, ju vist kartuses, et nad mind halvale teele aitavad, samas pani töömeest passima (iroonia minus sees). Noh ei hellitanud, halvustas oma heas usus, aga mina paraku teda seetõttu usaldada ei saanud, kedagi teist, keda usaldada minu elus polnud tänu temale ja avalik ruum halvustas nii noorelt emaks saanuid (klassiõel jäi põhikooli viimane klass lõpetamata kuna sünnitas, kõige sellest kaasuvaga kooli tasemel … ), üksvanemaid, noorte seksuaalelust ei räägitud muud kui eelpoolmainitud süütuna mehele klausel, mis võis kohati olla alandatud armastusest süütuse kaotamine levelile, aga ikkagi täisealisena … Minu 16-aastase lahendus oli proovida ennast siis täiskasvanuna esitleda, nt ostsin poest kübara (sic!)

Aga süütusest ilma jäämine, mis kardetavasti leidis see aset juba meie kohtumise esimesel korral, mu mälu on selle üsna väga ära blokkinud. Mille järel võtsin lahti raamatu „Avameelselt abielust“ ja mind tabas kõik see, millest ennem juba kirjutasin: häbi, segadus, kordades süütunne ja lisandus paduhirm rasedaks jääda; see teadmine polnud enne seda hetke minu elus kuidagi vajalik. Kui ta juba töid tegi, siis käis ta ju tihti. Vahe meie esimese ja järgmiste vahekordade vahel oli nii suur, et mul jõudsid päevad pikalt ära jääda. Võta nüüd kinni, kas oli see sellest, mida raamatust lugesin, selle pinnalt tekkinud hirmust, või oligi tal õnnestunud mind eostada ja rasedus katkes kogu selle hirmu tõttu. Aga kooli anatoomiast oli meeles käsitlus inimest ja selle arengust ja embrüo arengust ja kobarlootest … Igal juhul, kui päevad lõpuks hakkasid, siis väljus minust ka suur tükk, peaaegu et terve pall, kui auku poleks sees onud, rakulist moodustist (või ma tahtsin seda sellisena näha) koos järgneva suuremat sorti verejooksuga. Ühte või teistpidi on see märk sellest, millise pinge all pidi mu keha ja vaim olema, et regulaarselt käiv tsükkel totaalselt segi pöörata või siis abort esile kutsuda.

Peale tööde lõppu hakkas töömees mul kooli juures käima, vastas aga ka muidu uudistamas, uuris riidekogutädilt, millal meie tunnid lõppevad. Mina oleks riidekogutädi asemel politsei kutsunud. Olin siis keskas juba (kevadest sügisesse siis nii pool aastat juba “minuga vahekorras olemist”). Kui teda nägin, liikusin teistest eemale, lootes, et teised ei märka (märkasid, aga see päädis pigem halvustamisega, keegi ei uurinud, et mis värk tegelikult on, nöökisid hoopis). Ja siis me “lõpetasime” tema korteris, reeglina kiiremate vahekorra vormide läbi, pigem stiilis “tema püksid alla mind teda rahuldama suunates”, mitte, et enne oleks väga palju teisti olnud, sest ema oli ju tulemas põhimõtteliselt iga kell.

Järellugu. Loo teeb kurvaks see, et kogu selle “minu harimise” käigus, oli/on minu enda seksuaalsusega ning orgasmidega minu elus olnud suht nullseis. Jaa, ma õppisin hästi tundma ja tajuma teist osapoolt, ma olen saanud lugematul arvul tagasisidet selle kohta, kui hea ma voodis olen … Samas, kui mina ise olukorras, kus asi jõudis vahekorrani justkui väljusin endast ja vaatasin olukorda pealt, igasugune enda tunnetus kadus, asemele tuli esimeste kordade hirm, vastikus, süütunne. Mõnikord aga juhtus ka ime ja ma tundsin midagi head. Aastate pikku sain aru, et see on otsapidi kinni teises pooles, et kui see inimene ei ole orienteeritud vahekorras mitte ainult rahuldusele, siis võin mina ka kuhugi pilti ära mahtuda. Nende kogemuste kaudu sain julgust ennast vähem süüdi tunda, proovisin lõppeks miskit liiki pööratud eneseteraapiat ja hetkeks, kus vanust sai niipalju, et paaritumiseks on aeg möödas, ma enam ei tardunud, ei väljunud endast vaatlejaks ehk ei läinud automaatpiloodile, jagades intiimsust. Aga suur osa elust on elatud ja päris mööda pole see lugu ju saanud, muidu ma ei kirjutaks seda teksti, mille loomise on sisse lülitanud kõik need teised lood siin ajahetkes.

Minu pööratud eneseteraapia. Elu on meid töömehega ikka kokku korduvalt ja juhuslikult viinud, nagu mingi paha uni, mis ei taha mööduda ja algselt tabas see mind nagu orkaan juhuslikult ja laastavalt (Eesti ja üks väike linn on ikka väga väikesed), mistõttu adudes paratamatust, katsusin oma arunatukesega selle olukorra üle kontrolli saada. Esimesed sellised juhuslikud kohtumise viisid mind korralikku šokki ja tardumisse. Mäletan, kuidas ülikooli vastselt sisse saanuna ja ennast selle pärast tähtsana tundes, mu maailm kolinal temaga kohtudes raamatukogus kokku kukkus. Kuhugi sinna perioodi jääb vahekord, kus ta asjade käigus kaasas ka minu sõbra, “õpetades” siis taaskord mulle olulisi tõdesid, ehk pagas kursapidude tarbeks … Ühel hetkel, kui olin aru saanud ja julenud tunnistada ning mõnele inimesele ka rääkida, et minuga on asjad algusest peale valesti selle seksivärgiga, siis hakkasin temaga hoidma juba teadlikult kontakti (siinilmas olid juba mobiilid ja internet). Alguses eesmärgil, et ühel heal hetkel, kui olen piisavalt julge, ütlen talle otse, mida ta minuga teinud on ja ennekõike seda, kuidas selline käitumine pole ok, lootuses näha-tunda tema kahetsust. See võttis aega, hakkas juba kinnisideeks muutume, aga sain ära öeldud, vastuseks sain mittemõistmise, mittemäletamise jms joga. Kuigi võimalik, et see inimene siiski adus, mida ta teeb (millele viitab tema kontrolliv käitumine kooliajal, kus jätkas minu ajude puuderdamist ja mõjuvõimus hoidmist), siis minuni see selle hetkel ei jõudnud. Mis iganes põhjustel ei saanud ma endale seda, mida vajasin tagasi temalt, mida sellest august välja tulekuks oleks vajanud – kahetsust, vabanduse palumist. Selle järgi tuli mul järgmine võib öelda, et sama väärastunud idee, kui kogu minu loo algus on olnud – ma ootasin hetke, kus saan olla temaga vahekorras enda tingimustel. Ja see toimis. Ma tegin seda teadlikult, ma tunnetasin ennast ja seda, et ma pole enam hirmul, et mina kontrollin olukorda. See aitas mind oluliselt edasi, aitas mul sealt edasi ka teistele tunnistada, mis oli minuga juhtunud ilma süüd ja häbi tundmata, kurbus ja kahetsus paraku jäi ja on siia maani. Ehk see käitumine aitas mul hakata rääkima sellest, mis oli juhtunud, see aitas mind hakata ennast naisena vahekorras avastama ja mõnel korral ka õnnestuma. Samas ei pea ma sellist eneseteraapiat kuidagi õigeks. Oleks mul vaid olnud toona teadmine, ja kindlus ja suund kuhu joosta, siis vahest oleks ka minu elu olnud palju muud, kui häbis ja süüs elamine.

Unustasin muidugi enne mainida mõnda pisiasja nagu kubemetäid ja tripper, millest esimesed olid 16-aastaselt ja teine avaldus natuke hiljem. Kubemetäisid likvideerisime emaga koos, ta leppis tõdemusega et kooli riietusruumist sain. Kus kohast ma selle vabanduse võtsin, ei tea, ju lootusetusest. Ka nende “toredate elukate” saamise ja elu kohta lugesin peale seda, kui need olid mu ellu tulnud. Majutasin neid pikka aega enne, kui asi muutus väljakannatamatuks ja sain aru/pidin emaga rääkima, et elu kihab vööst allpool märgatavalt. Tripperi ajal oli õnneks hea peretuttav võtta, kelle poole pöörduda ja kes orgunnis out of record proovi, aga kuna olin siis juba piisavalt vana, siis tema delikaatselt ka rohkem ei küsinud … Tema poole aga pöördusin siis, kui mul oli tekkinud 18 aastaselt uus usalduslik suhe, kes vastava diagnoosiga haiglasse sattus … Minu mõningast põiepidamatust oskasin tagantjärgi märgina näha, et olin juba mõnda aega olnud nakatatud… Tripper (küll teises sõnastuses, stiilis, et tuleb ette sugulisel teel levivaid haigusi) oli töömehe poolt juba suht kohe alguses teemaks, nagu nii normaalne asjade käik, et tuleb ette ja vaja on vaid tuttavat arsti, kes retsepti kirjutaks ja/või süstid teeks …

104.

Olin 17-aastane, pea 18 saamas. Polnud varasemalt absoluutselt kogemust vastassooga, kuigi väga tahtsin kellegagi suhet luua. Laadisin alla siis Tinderi. Üldiselt olen alati olnud meestega ettevaatlik, sest tean, mis ohud on. Kui Tinderis siis ühe paar aastat vanema noormehega suhtlema hakkasin, tundus ta päris sümpaatne, ma rääkisin talle, et pole kunagi vahekorras olnud ja ei ole ilmselt veel valmis selleks, siiski kutsus ta omale Tartusse külla (ise elan Harjumaal) ja lubas, et jalutame ringi ja tutvume niisama. Väidetavalt on mees usklik ja alustas sellel aastal õpet Tartu kõrgemas kunstikoolis, mõtlesin, et selline inimene ei kasutaks naist ära. Läksin siis, oma vanematele valetasin, et lähen sõbrannaga linnareisile, sest suvi oli kohe-kohe lõppemas. Sinna jõudes veetsimegi mitu tundi jalutades, kuni lõpuks tema poole läksime, eelnevalt käisime toidupoes ja ta nõudis, et midagi alkohoolset jooksime. Alguses tundus kõik väga normaalne, vaatasime lihtsalt filmi, siis üks hetk palus, et talle kõrvale istuks ning ta võttis minult ümbert kinni. Selle vastu ei olnud mul midagi, aga üks hetk hakkas ta väga innukalt minu rindu kobestama, sellel hetkel ma tardusin, ei osanud midagi öelda ega teha. Mõnda aega katsus ta mind ja üks hetk oli ta mu peal, tegu oli väga lihases mehega ja jõud käis minust mitmekordselt üle. Ta hõõrus end kõvasti mu vastu ja ma üritasin teda maha lükata ning ütlesin, et ma ei taha. Mõne hetke pärast ta tuligi minu pealt maha ja ütles, et ta mõistab, jah, ning ei suru peale. Vaatasime siis filmi edasi ning veidi aja pärast silitas ta jälle mu jalgu või kaela ning musitas neid. Märkamatult oli ta jälle mul peal ja protsess hakkas algusest, jälle vingerdasin end alt välja ja ta jättis järele. Üks hetk surus ta otseses mõttes keele kurku mulle ja surus mu jälle pikali, sellel hetkel ma andsin alla, sest mulle tundus, et pääsu ei ole ja ma kartsin, et ta võib ärrituda mu peale. Kondoomi ta muidugi ei kasutanud ja ma ei julgenud midagi öelda ka. Põhjusel, et ma olen väga ärev inimene, oli pingest mu tupp äärmiselt krampis ja ta ei saanud korralikult sisse, siiski surus ta edasi ja rebestas mind õrnalt. Kui suguühe teda piisavalt ei rahuldanud hakkas ta kõvasti vastu mu kõhtu end hõõruma ja lõpetas mulle kõhule. Kuna olin teiselpool Eestit, ei saanud peale seda koju minna ning jäin ööseks sinna, tol ööl nutsin end unne, sest ma tundsin end äärmiselt räpaselt. Hommikul läksin varakult rongile ja jällegi nutsin terve tee koju. Kuude kaupa kummitasid mind mõtted, et see on mu enda süü ning ise olin loll või, et oleks pidanud nii või naa tegema. Jutu käigus tuli välja, et mees oli oma vanuse kohta valetanud ning oli 2 aastat tegelikkusest vanem. Pingest ei söönud ma üle 30h jooksul mitte midagi ning tupp veritses mitu päeva. Peale juhtumit blokeeris ta mind sotsiaalmeediast.

See juhtum jättis päris sügavad haavad mulle, nädalaid olid mul paanikahood ning nutsin iga päev. Samuti võttis see kogu usalduse meeste vastu. Järgmine kord, kui soovisin võõra vastassoo esindajaga kokku saada, tardusin ma keset tänavat ja ei suutnud 20 minutit liikuda, sest hirm oli liiga suur. Siiski sain julguse kokku ja läksin, olen äärmiselt õnnelik, et läksin, sest too mees on nüüd pool aastat mu kallim juba ja teab ka sellest juhtumist. Selle noormehega on mul äärmiselt vedanud, sest tegu on heasüdamliku ja empaatilise inimesega, kes aitab mul vaikselt hinge parandada.

105.

Olin 16-aastane tüdruk. Ühel nädalavahetusel kutsus tuttav 25-aastane Margus koos sõbrannaga peole. Meil olid ühised sõbrad, teadsin teda põgusalt, pealegi läksime sõbrannaga. Seetõttu polnud ka hirmu. Kohale jõudes selgus, et pidu polnudki. Margus saabus kahe siidriga, mida pidime õues lürpima. Sõbranna otsustas koju minna, aga minul ei olnud sel kellaajal enam kusagile minna. Olin emale öelnud, et ööbin sõbranna juures. Jäi pimedaks, kõik lahkusid. Margus lubas lahkelt enda juures ööbida. Kartsin ja ei tahtnud, aga mulle tundus sel hetkel, et muud võimalust enam polnud. Ka öösel üksi jala koju minek tundus hirmutav. Margus võttis juba liftis jutu üles, et nüüd läheb asjaks. Vastasin, et ma ei saa, mul on päevad. Ta ütles, et pole hullu, on ka üks teine võimalus.

Teisest võimalusest sain sel ööl teada. See painab mind siiani, 20 aastat hiljem.

106.

Sõitsin suvepäeval trolliga, seisin ukse juures püsti. Troll oli pigem tühjapoolne, aga äkki tundsin, et minu taga seisja nühib ennast minu vastu. Ei julgenud liigutada, ei julgenud selja taha vaadata, hoopiski mitte ka midagi öelda. Ka teised trollis olnud inimesed ei teinud midagi, võib-olla tõesti nad ei märganud. Järgmises peatuses läksin maha. Kulus hulk aega, kuni jälle ühistransporti kasutasin, kõndisin jala.

Olin umbes 12.

107.

Olin 12 või 14, enam ei mäleta, aga veel päris tüdrukulik. Jalutasin keset suvepäeva linnast koju, armas põlvedeni seelik seljas. Trepikoja välisukse juures nägin, et keegi nooremapoolne mees järgneb mulle ja hoidsin talle magnetust lahti, kuigi ei tundud teda, aga mõtlesin et ju siis ikka keegi oma maja elanik. Hakkasin trepist üles minema kui tundsin äkki tema kätt mind tagumikust pigistamast. Keerasin kiiruga ümber ja ma mäletan siiani tema kõrvuni rahulolevat irvet, nagu ta oleks millegi eriti toredaga just hakkama saanud. Siis oli ta hetkega jälle uksest välja jooksnud. Seisin šokeerituna momendi ja seejärel tormasin talle vihaselt järgi, et vähemalt ta peale karjuda, aga ta oli juba üle madala piirdeaia hüpanud ja maja nurga taha kadunud. Läksin tuppa ja ei maininud seda kellelgi, kuni alles aastaid hiljem emale.

108.

Ma olen juba 71-aastane, kuid meeles on ikka üks vastik lugu minu põhikooliajast (täpset vanust ei mäleta), kuid ehk olin siis nii 12–13, st see juhtus peaaegu 60 aastat tagasi. Tol ajal õpetati meile, et enne abiellumist ei tohi olla mingeid seksuaalsuhteid ja tegelikult nii see ka oli, ei mingit kombelõtvust minu tutvusringkonnas ei esinenud. Kuid paraku leidus ka tol ajal ebardeid.

Ma elasin maal ja käisin koolis väikelinnas, kooli ja koju sõiduks kasutasin nii rongi kui ka bussi. Kuid paraku liikus ühistransport tol ajal üsna hõredalt ja nii tuli mul tihti oodata bussi või rongi raudteejaamas. Kuna minusuguseid maalt kooli käijaid oli palju, siis ajasime omavahel juttu, tegime koolitöid jne. Igav ei olnud, kõik oli OK. Kuid paraku tuli ka mõnikord kasutada raudteejaama WCd. Läksin ükskord pissile ja kui olin juba pissimist alustanud pistis teiselt poolt seina, kus oli meeste WC, oma kusiti minu poole peale üks mees ja hakkas minuga läbi seina mingit nõmedat juttu ajama. Põgenesin välja nii ruttu kui vähegi sain, kuid jõudsin märgata, et õhuke puitsein oli auke täis puuritud, nii alt kui ka ülevalt.

Teistele ei julgenud sellest midagi rääkida, kuid edaspidi kasutasin ainult seda kabiini, mille seinad ei olnud meeste poolega koos. Edaspidi jälgisin silmanurgast ka seda, kes WC juures liikusid. Tihti kõndis seal ringi ja sisenes kohe meeste poolele kui mõni naine läks naiste poolele, mingi karvakasvanud 50–60 aastane mees. Kui kaua ta seal hulkus, enam ei mäleta. Ma kaalusin isegi plaani, et teha talle haiget, et minna sinna kabiini uuesti ja lüüa millegagi tema kusitit, kuid kartsin, et ta võib pärast mulle midagi hullemat teha ja nii ma oma plaani ei teostanud.

109.

Kui olin 15 ja kõndisin koju, jäi naabrimees (tollal 54 aastat vana) autoga mu kõrval seisma, palus et hüppaksin autosse, ta viskab mu koju ära. Ma ei mõelnud sellest palju, ei tahtnud ebaviisakas ka olla ja istusingi autosse. Siis ta hakkas aga rääkima, kuidas ta vaatab mind kui naist, kuidas ma ei ole enam noor plika, vaid kaunis naine ja ta tahab mind. Ta hakkas seletama, kuidas ma ei peaks olema vahekorras noorte poistega (mu enda ealised), sest nad tõmbavad nii palju ringi, et kunagi ei tea, mis haigused neil on. Seletas uhkelt, kuidas tema on abielumees ja seega tal ei ole haigusi, mida mulle edasi anda. Ma jäin täiesti tummaks. Mees aga ikka jätkas oma “argumentatsiooni, miks ma temaga keppima peaksin”. Ta ütles, et saab ka õpetada mulle asju mida voodis mehega teha. Nii kui ta auto enda maja juures seisma jättis, jooksin sõnagi ütlemata koju.

Paar nädalat läks mööda, kõndisin trenni ja siis ta hõikas tänaval mu järgi ja jooksis mu juurde. Küsis mult: “Hei, kuule ega sul see sõbranna, no see eriti rinnakas, ega tema poleks huvitatud minuga olemisest?” Mis jultunud mees, arvas, et ma pimpin välja enda 14-aastast sõbrannat talle seksimiseks. Tal on naine (võrratu naine! tark, kaunis, heasüdamlik) ja tütar, kuidas on võimalik olla selline tropp.

Selle sama naabrimehega mul palju ebameeldivaid mälestusi. Ma hoidsin ta tütart juba siis kui ise olin 7-aastane ja ta tütar oli vastsündinu. Olin kas 10 või 11, kui ma ta tütrega nende kodus olevas basseinis kahekesi alasti ujusime (ma ei viitsinud minna ujukaid enda kodust tooma, ja mis seal ikka, 11-aastane ja 4-aastane tüdruk ujumas). Ma panin ukse lukku, aga see mees oli mingi teise võtmega teinud ukse lahti ja uhkelt basseiniruumi sisse astunud, mul jäi süda seisma. Tõmbasin ennast kohe vastu basseiniseina, et end kuidagi varjata. See mees: “Ahh, mis sa häbened! Tule välja! Mis sa nüüd ei tulegi basseinist välja kuni mina siin olen?”. Ei tulnud jah. Sel hetkel ei saanud aru, kuivõrd halb see oli, mul oli lihtsalt piinlik alasti olla selle mehe ees ja ta kiusas mind selle eest.

Üks teine kord (vanus 11–12) mängisin tema tütrega ta majas peitust. Otsisin ta tütart, mees tegi köögis süüa, ainult käterätik ümber. Sel hetkel, kui ma kööki läksin otsima “kukkus” mehel käterätik maha ja ta oli täiesti alasti mu ees, “meheuhkus” tilbendamas. Tema palve siis: ”Kuule, kas sa saaksid palun mulle seda käterätti ulatada?”

Sellised mehed ei piirdu isegi 15-aastase üle ilastamisega. Ta oli perv minuga ja vahtis mind juba siis, kui olin 10. Ilastas minu üle kui olin 10-aastane väike laps, nii kui seaduslikult vanus sai selliseks, et saaks ikka asjale ka, tuli ta seda minult paluma. Mehel on tütar, ta on abielus ning edukas ja ta on ka selgelt pedofiil.

Eriti nõme on asja juures see, et ta ikka elab ju seal kõrval, ja tema õde elab otse tema kõrval koos tema emaga. Kogu tänav on lihtsalt “tema inimesi” täis. Käin korra kahe kuu jooksul seal enda vanas kodus, et kasuema aiatöödega jmt aidata, alati tohutult rõve seda meest näha, mis sest et aega möödas (olen 22 nüüd) ja ta lõppude lõpuks mulle kätt külge ei pannud.

110.

Olin 6-aastane, kui 15-aastane külapoiss arvas, et ma sobin talle tüdrukuks. Minule meeldis temaga jalgpalli mängida, sest ega palju lapsi meil külas ei käinud. Seejärel hakkas ta mind kutsuma lakka ja välikemmergusse, et “seda asja teha”. Mäletan, et pidin püksid maha võtma ja ta tegi haiget. Ta ütles, et kui ma ei luba, siis ta enam minuga mängima ei tule. Aga ega ta vist hästi hakkama ei saanud, ja pidevalt proovis. Mina keskendusin “sel ajal” hoopis muudele asjadele, nt heinakõrtele või ristsõnale, mille peitsin WC põrandalaua alla.

Olin 18-aastane, kui mulle hakkas meeldima noormees, kellel oli tegelikult üsna elumehe maine küljes. Hoolimata sellest hakkas ta mulle meeldima, viis mind mootorrattaga sõitma, vestlesime ja tegime nalja. Pärast üht pidu, ta pakkus, et võiksin tema juurde minna. Ma olin nõus. Oma naiivsuses soovisin väga lihtsalt kaisutada ja olla romantiliselt. Olin kõrvuni armunud. Kõrvuti magades hakkas ta ikkagi end peale suruma. Mingil hetkel isegi lõin teda, mis ajas teda veel rohkem õhevile. Ta sakutas mitmeid kordi mu pükse ära, kuniks ma lihtsalt loobusin. Hommikul ei olin justkui tühi koht, kellest pidi kiirelt lahti saama. Seejärel hakkasid minu kohta liikuma jutud, et olen justkui “lihtsameelne ja kõigile saadav”. Meie suhtlus peale seda oli minimaalne. Kahetsesin seda pikka aega ja pidasin ca 10 aastat enda süüks.

Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. Rahunemisel võivad abiks olla lõdvestusharjutused, mida saad lugeda siit ja kuulata siit. Ebaõigluse ja vägivalla vastu võitlemine on emotsionaalselt kurnav kõigile. Ole enda vastu lahke ja turguta end mõne kosutava tegevusega. Ideid leiad Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide alla kogutud soovitustest.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

6
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 131–134

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 121–130

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 111–120

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.