#minaka14. Lood 71–80

Foto: Priscilla du Preez / Unsplash

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid, kuna ikka veel arvab osa ühiskonnast, et võimu kasutatakse ära harva. Et 14- ja 52-aastase seksuaalsuhe on aktsepteeritav, sest ise nad ju tahtsid. Või et „see 14-aastane ise kutsus selle oma käitumisega välja“. Või et praegu ühiskonnas laineid löönud juhtumid on üksikud ja väga erandlikud. Me näeme, et alaealisena seksuaalselt väärkoheldud inimeste lood ei ole piisavalt tähelepanu saanud.

Lugusid saab saata aadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

Hoiatus! Materjal sisaldab kirjeldusi, mis võivad olla häirivad (seksuaalvägivald, ahistamine, vägistamine).

71.

Olin 14 ja hakkasin neti kaudu ühe 20-aastasega suhtlema. Kohtusime ja kaotasin talle süütuse, sest ei julenud ei öelda. Alles mõni kuu hiljem sain teada, et ta on tegelikult 30-aastane. Tol hetkel olin loomulikult nii armunud juba, et ei teinud sellest välja. Tagasi mõeldes oli see nii ebavõrdne suhe, olin lihtsalt mängukanniks mehele, kes endavanuseid naisi ei leia ja põhjusega.

72.

Olen terve oma elu kooli ühistranspordiga sõitnud. Eks ikka tipptundidel, siis kui inimesed bussis kui silgud pütis. See, et justkui kogemata kellegi käsi tagumikul lõpetas, oli igapäevane, ega osanud sellest ka midagi arvata. Eks üritasin end veenda, et täis buss, ju oli kogemata. Esimene kord, kus nägin tegijat, oli Eestist ära, välismaa metroos. Olin too kord ehk 13-aastane. Istusin peaaegu täiesti tühjas metroovagunis, kui minu kõrvale istus keskealine mees. Esimese peatusevahega ei juhtunud midagi, aga juba too hetk oli ebamugav: miks istus keegi minu kõrvale, kui kogu vagun põhimõtteliselt tühi oli? Siis asetas ta aga oma käe minu reie siseküljele ning hakkas mudima, liigutades ka kätt ülespoole. Mul oli veel üle poole tunni sõitu. Ma ei julgenud midagi teha ka, ega poleks osanduki. Vaatasin terve tee aknast välja ja proovising pingsalt mitte mõelda tema käele mu reite vahel.

Olin võrdlemisi hilise küpsemisega ning kui hakkasin väljas käima, siis endast kuni viis-kuus, aga näiteks ka kuni kümme aastat vanemate inimestega. Olin 16 või 17, avastanud enda jaoks alkoholi ning seltskonna, kellega end mugavalt tundsin. Minu sisering oli väike, aga osa üsnagi suurest tutvusringkonnast. Nende seas oli ka üks ligi 25–28-aastane karismaatiline mees: sorava jutu ja huvitavate lugudega ning alati heas tujus. Elasin too kord teises linnas, kuid käisin igal võimalusel seal, kus sõbrad elasid. Enamasti öökohta ei otsinud, sest alati leidus kellelgi vaba diivan. Seekord lõpes pidu selle mehe juures. Olin temaga kunagi varem korra maganud, täiesti teadlikult, kainelt ja ilma suurema survestamiseta. Pärast toda korda olin aga öelnud, et enam ei taha. Igatahes, pärast pidu vajusid kõik enda kodudesse laiali; kuna ma viimaseid peolisi ei teadnud, pakkus mees, et saaksin ööseks tema juurde jääda. Lubas naerdes veel, et ärgu ma muretsegu, tal suur voodi ja ta ei hammusta (või midgi sarnast). Magasin särgi ja lühikeste pükstega. Üsna pea küsis ta, kas ta mu kaissu võiks võtta. Lubasin; olin avastamas oma seksuaalsust ning kaisus magamine oli minu jaoks hea tasakaal: intiimne, aga mitte üdini seksuaalne. Järgmisena hakkasid tema käed rändama. Naersin ning tõstsin ta käe tagasi üles. Nii mitu korda. Ütlesin naeruga pooleks, et aitab nüüd, ma ei taha. Vastuseks tuli “olgu-olgu”, ning mõneks ajaks jäid käed paigale. Siis läks uuesti lahti. Tolleks hetkeks oli minus segunenud süütunne ning tüdimus. Mul oli uni ja tahtsin magada, tundus kergem, et lasen tal asja ära teha ning äkki jätab ta mu rahule. Just nii läkski: seks see nüüd küll ei olnud, see oli “asja ära tegemine.” Mina selili, tema peal. Tihkusin tasakesi nutta, sest valus oli, ning palvetasin peas, et ta võimalikult kiiresti lõpetaks. Kui ta omadega valmis oli, veeretas end minu pealt maha ja jäi magama. Isegi, kui jätta kõrvale tõsiasi, et ta kordagi ei küsinud, kuidas mul on, kas ta saaks midagi teha, et mul hea oleks, või üldse kuidagi mulle tähelepanu pööranud, ei suuda ma uskuda, et ta ei pannud tähele, et ma nutan.

Hommik oli sõbralik; pakkus hommikusööki, rääkisime juttu. Ei tol korral ega veel aastaid hiljem ei tundnud ma, et oleksin kuidagi traumeeritud. Aru sain küll, et päris õige nii polnud, aga lükkasin selle mälusoppi eemale. Järgnevate aastate jooksul kordus sarnane vaatemäng ka mitmete teiste minust vanemate meestega. Õppisin õige pea, et ei ütlemisel pole mõtet: see vaid lükkab protsessi edasi, aga ei lõpeta seda. Leppisin sellega, et minu keeldumine ei loe.

Ma ei pidanud seda kunagi õigeks ega õiglaseks, vaid paratamatuseks. Et nii käibki. Et see ongi elu. Läks aastaid, mitmeid vestlusi ja uute sõprade kohkunud pilke, et aru saada, et teisti mõtlema hakata. Lõpuks pidasin end õnnelikuks, et ma polnud sealt mingit traumat kaasa saanud; olin vaid kurb, kui sain aru, kui põhjalikult need kogemused olid mind, minu arusaamu suhetest ja meestest mõjutanud. Alles ligi kümme aastat hiljem hakkasid mind tabama ärevushood, kui nägin tolle mehe, kellest kõik alguse sai, nägu, nime või kedagi, kes teda mulle meenutas. Või kui keegi enda ärakasutamisest rääkis ning see vähegi minu lugusid meenutas. Siiamaani võtab hingetuks, kui sellele ajale ja neile kogemustele tagasi mõtlen. Ja ometi nüüd, ligi 15 aastat hiljem, ei suuda ma ei välja öelda ega kirjutada, millega siis tegelikult tegu oli.

73.

Olin kuskil 15-aastane sellel ajal. Olime sõbrannaga ühe väikse linna korvpalliplatsil, kus peale meie oli veel kuskil 30–40-aastased mehed, me ei olnud nendega, me lihtsalt istusime seal. Järsku üks nendest tuleb minu juurde, arusaadavalt purjus/tipsy, hakkab rääkima meiega (põhiliselt minuga) alguses ma sellest väga välja ei teinud. Vahepeal ma sain aru küll, et ta ütles kahtlaseid asju, aga ma olin sellel ajal liiga arg, et üldse kuidagi reageerida. Rõvedad ütlemised läksid selleni, kus ta hakkas mu jalgu katsuma ja musitama (mul olid lühikesed püksid) ja mida enam ta neid katsus seda rõvedamaks jutt läks. Mingi hetk ta läks nii rõvedaks, et ta hakkas väga üleolevalt rääkima, et minuvanused poisid ei ole piisavalt head ja et tema saab keelekaga mind minutiga orgasmini viia. Sellel hetkel ma sain aru, et midagi on väga valesti ja eemaldusin sõbrannaga sealt. Läksime ikka suhteliselt palju kaugemale, õues oli soe ja me läksime muru peale pikali ja siis ta tuli meie juurde ja ma isegi ei tee nalja, ta üritas mind vägisi suudelda, õnneks saime enne seda minema. Ma pole isegi vanematele sellest rääkinud, aga rõve oli ja ma ei unusta seda momenti mitte kunagi ära. PS! Me ütlesime mitu korda, et ma olen 15-aastane.

74.

Olin umbes 11aastane, kui kirjutasin mingi vanema mehega MSNis. Ma ei oska öelda, miks ma seda tegin. Ta küsis, mida ma riides kannan ja mis värvi mu aluspesu on. Mõtlesin, et miks see teda huvitab nii suvaline asi. Seega vastasin talle naljatledes hoopis teist värvi, kui tegelikult kandsin. Minuga see lugu lõppes. Lihtsalt sellepärast, et ma kardsin täiskasvanud inimesi, eriti võõraid. Selliseid vestluseid tuli aga veel ette, aga õnneks ma ignoreerisin neid.

Minu klassiõed olid aga julgemad. Nemad rääkisid nendega rohkem ja said isegi kokku mõne mehega, kes nendega MSNis rääkis. Esimene kord, kui nad kokku said ühe mehega, läksid nad kahekesi kohvikusse kohtuma. Me kõik teadsime, et on olemas “mingisugused perverdid”, aga me ei olnud 100% teadlikud selle tähendusest. Lisaks, ei uskunud nad, et just tema võib päriselt pedofiil olla. Ta rääkis ju nii ilusti. Ta oli võtnud hotelli toa, kus nad saaksid niisama olla ja siis viis ta nad veekeskusesse, sest see on ju iga lapse unistus. Me ei olnud ka kõige rikkamatest peredest, seega oli see suur asi. Tüdrukute jaoks tundus ka avalik koht turvalisena. Kõik tundus nii põnev. Ma ei mäleta, kui palju nad veel kokku said, aga nad ei öelnud kunagi ka, et see mees oleks neid kuidagi ära kasutanud. Ma ei oskanud täpsustavaid küsimusi esitada. Mulle jäi tol ajal lõpuks tunne, et kõik oligi normaalne Olin isegi kade, et ma piisavalt julge ei olnud selle mehega kaasa minemast. Ta oli n-ö lihtsalt tore mees, kes 11-aastaseid igale poole viis. See ei ole aga okei, et seda teeb võõras vanamees. Alles aastaid hiljem sain aru, et tegelikult olin võibolla mina see julge pool, kes “ei” ütles. Ma ei suhtle enam nende klassiõdedega, aga loodan südamest, et nendega tõesti ei tehtud muud, kui viidi toredatesse kohtadesse.

75.

Olin 13 ja otsustasin minna tagasi ratsutama. Ma olin seal samas ratsakoolis varemgi käinud, aga seekord oli see täis uusi nägusi, kaasaarvatud oli mul uus treener. Mu treener tundus pealtvaadates sõbralik, sai kõigiga hästi läbi, viskas nalja ja oli niisama mõnus suhtleja. Kuid siis hakkasid minema asjad kahtlaseks. Kõige pealt, kui tekis juhtumeid, kus ma jäin temaga kahekesi ta kabinetti, tuli mu juurde ja küsis “Kas ma võin sind kallistada?” Mina kui 13-aastane ei teadnud mida teha ja ütlesin lihtsalt “jah”. Siis ta pakus mulle, et ta viib mu koju. Autos loomulikult pani ta oma käe mulle jala peale. Ükskord isegi mind koju viies, viis ta mind sügavale metsa, parkis auto tee äärde, vaatas mulle otsa ja tegi oma liigutuse. Nii läks see edasi umbes kaks kuud, “süütud kallid” jms. Olin ka leidnud endale tallist sõbra, kes rääkis mulle mis meie treener temaga teeb. Sain talle siis öelda, et minuga toimub sama. Olime sõbraga lahutamatud ja vahepeal isegi meie treener kutsus meid korraga oma kabinetti, kus ta meid korraga ebasobimatutest kohtadest puudutas, hetk oli väga ebamugav, aga teades, et me ei suuda, ka kahekesi pääseda 51-aastase, 180 sentimeetri pikkuse ja tugeva mehe kätest. Me teadsime sõbraga, et see olukord ei ole õige, aga me olime positsioonis, kus me ei teadnud, mida teha. Asi jätkus neli kuud veel, aga asjad olid veel hullemaks läinud. Ta tegi koguaeg “nalju”, et ta tahab meid panna jne, aga varsti see polnud enam ainult nali. Ta kutsus meid korduvalt enda korterisse, meie kui süütud, manipuleeritud noored andsime alla ja läksime. Võite ise ka aimata, mis seal juhtuda võis. Paar päeva hiljem sellest, sai aga sõbra ema sellest teada ja asi läks politseisse. Meile öeldi, et kui me oleksime olnud 14, siis poleks selle juhtumiga midagi ette võetud. Ja selle pärast, ei olegi 14 okei. 14-aastane on sama laps kui 13-aastane. Kui pead 14-aastast atraktiivseks, oled sa sama palju pedofiil. Mina, kui pedofiilia ohver, nõuan muutust ja vajan muutust.

76.

Ma olin 16. Just läinud keskkooli ühte eesti niinimetatud eliitkooli, kus paljud olid juba esimesest klassist saati ja klikiõhkkond oli tugev. Meie esimene suurem ühisüritus oli kõigi kolme 10. klassi õpilaste ühine bussireis.

Juba bussi istudes tekitas väga palju elevust paralleeli tüdrukute seas üks meiega liitunud õpetajatest, sest ta ei olnud ühegi meie klasside juhataja, tunde andis ta ainult poistele. Elevust tekitas ta aga seetõttu, et tegemist oli väga ilusa mehega, pikk, heas vormis, kaunite paksude juustega, nägus ja noor, samas kui teised meie saatjad olid keskealised kirjanduse ja kultuurilooõpetajad.

Nagu tolles vanustes noortel ikka, saatis meie reisi ohter alkoholitarbimine. Olime peaaegu kolmekümnekesi ühes suures toas koos ja kellelgi tuli idee veenda ära nägus meesõpetaja meiega koos jooma. Võtsimegi koos kambakesi viina, ühel hetkel otsustas kogu mass koos kuhugi järgmisesse tuppa liikuda, kuidagimoodi jäin ma selle õpetajaga sinna tuppa äkitselt ainult kahekesi nii, et tuli oli ka ära lastud.

Ma olin nii joobunud tema tähelepanust, sest ma ise tundsin end tol hetkel niivõrd inetuna. Ma olin ümmargune, vinniline teismeline, ümbritsetud kümnete samaealiste, aga piltilusate noorte neidudega, aga miskipärast ta “valis” minu. Me hakkasime suudlema ja ta käed hakkasid mööda mu keha liikuma mu pluusi alla. Ma oleks sellele mehele kaotanud oma süütuse, kui ma ei oleks ise küsinud, kas tal on kondoomi ja vastuseks saanud ei. Muuseas, teda ennast see ei morjendanud, ta oleks potentsiaalselt rasestanud 16-aastase tüdruku, kes käib koolis, kus ta õpetab, olenemata sellest, et nagu ma hiljem teada sain, tal oli sellesama reisi ajal kodus abikaasa vastsündinud imikuga.

Selle loo ainuke hea külg oligi see, et ma ei astunud temaga vahekorda, aga ta oli valmis mind oma kaisus hoidma olenemata sellest, et ta jagas hotellituba teise õpilasega, kes oleks seda näinud. Ilmselgelt hakkasid paralleelikaaslaste seas levima jutud, mis liikusid sealt edasi teiste lendudeni ja ühel hetkel tulid minu käest selle kohta küsima mu sõbrad, kes käisid üldse täiesti teistes koolides, kellele mina ei olnud midagi rääkinud.

Kõige vastikum hetk kogu sellest juhtumist oli aga üldse pärast seda reisi, kui me olime tagasi koolimajas, jutud sellest, mis juhtusid, juba levisid, ma olin koos oma klassijuhatajaga raamatukogus ja seesama õpetaja tuli peatus meie kõrval ja hakkas mu selga silitama, aga kuna ta oli näoga mu klassijuhataja poole, siis ta ei saanud seda näha. Minust 10–15 aastat vanem meesterahvas oma töökohal koolis tundis ennast nii kaitstuna, et ta julges päevavalges potentsiaalselt teiste õpilaste ja õpetajate nähes minu selga silitada isegi pärast seda, kui kuulujutud käima olid läinud.

Jah, ta ei vägistanud mind, ta ei sundinud mind vahekorda, mulle tundus tollel hetkel, et ma ise tahan seda, aga see ei ole normaalne, et 30ndates meesterahvas, kellel on kodus vastsündinud laps, suunab purjus alaealisi noori tüdrukuid enda voodisse, kartmata vähimal määral tagajärgi.

77.

Olin umbes 8-aastane ja olime perega reisil. Pärast hommikusööki hotellis läks mu ema tualetti ja mina jäin koos käruga, kus mu väike õde sees oli, koridori teda ootama. Seisin seal, kui ilmus üks hotelli töötaja, keskealine mees. Ta tuli minuga rääkima, aga ma ei saanud eriti aru, naeratasin arglikult ja ootasin, et ema tuleks juba. Mees kummardus mulle lähemale, naeratas, võttis mu käe ja suudles seda. Ma ei osanud midagi teha. Siis läks ta ära. Mõned hetked hiljem tuli ema, ma ei julgenud talle just toimunust midagi öelda, aga mäletan, et mul oli nii halb olla.

78.

Ma olin 14, kui kassa järjekorras ootasin sõbrannaga, ja äkitselt 40-aastane mees mu taga pani käe ümber pihiku, tõmbas mind enda poole ja ütles: “Sa oled väga ilus.” Ma jooksin temast kohe eemale ja ootasin, et sõber maksaks enda asjad ära, ja läksime poest välja. See on lihtsalt isiklik teooria, kuid kuna aasia naised on lääne meedias kohutavalt fetišeeritud, arvan, et too valge mees valis tookord  minu välja, kuigi mu valge sõber oli mehele lähemal, kuna olen nähtavalt aasia päritolu. Keegi ümberringi ei teinud midagi — nägin pärast kaugelt meest poest väljas sigaretti tõmbamas.

79.

Olin 14, kui peale jalutuskäiku metsas ühe tuttavaga möödusime tanklast ning seal märkasin üht 20ndates eluaastates meesterahvast mind eemalt vahtimas samal ajal, kui ta oma autot seal tankis –  konkreetselt vaatas mind terve aeg, mil temast mööda kõndisin. Nagu peaks jahti. See oli ajal, mil noorte seas oli ainsaks suhtlusplatvormiks rate.ee, kus ka minul konto oli. Samal õhtul leidsingi sealsamas rate’is kirja enda postkastist, mille oli saatnud too sama meesterahvas sealt tanklast. Ta oli seega tõenäoliselt asukoha, eeldatava vanuse ja piltide järgi mu kontot kohe otsima asunud, ja kui lõpuks selle leidis, siis hakkas kohe meelitavaid kirju mulle saatma täis seksuaalse alatooniga komplimente. Ta suutis mind oma kirjadega panna end tundma kuidagi erilisena ja naiselikuna, seksikana. Lõpuks olin nõus temaga ka kohtuma. Tema poolt tähendas see kohtumine muidugi temaga magamist, tema auto tagaistmel. Minu jaoks oli see aga süütuse kaotamine. Mäletan, et mitte miski selle kõige juures ei tundunud õige olevat, aga tema meelitused panid mind asjaga lõpuks ikkagi kaasa minema. Lõppes see aga sellega, et ta kasutas küll kondoomi, kuid see purunes, ja ülejäänud päeva veetsin ma kodus nuttes ja enda kõhtu pekstes, et mitte rasedaks jääda. Kõhtu peksta, et mitte rasedaks jääda … – see näitab juba, kui LAPS on tegelikult üks 14-aastane. Mõistust ja teadmisi veel väga palju ei ole seoses sellega, et kuidas maailmas asjad tegelikult käivad.

Mäletan, et kogu see kogemus oli minu jaoks niivõrd ebameeldiv ja tundsin end nii rüvetatuna, et sisimas ei soovinud seda inimest enam eales näha ega temaga suhelda.

Järgmisel päeval võttis ta minuga jälle ühendust, et mulle SOS pill tuua – võtsin talt selle autoakna pealt vastu ja lootsin, et sellega meie suhtlus lõppeb.

Tema aga mõne aja möödudes jätkas mulle kirjutamist ja hakkas taaskord meelitama komplimentidega. Üks lause jäi kohe eriti hästi meelde: “Sa oled nii hea ja nii eksootiline. Ma olen olnud ka endast vanemate naistega, kuid sina oled kõigist kõige parem olnud.”

Kui ma sellele kõigele täna mõtlen, siis on mul rõve. Rõve, et ma targem ei olnud ja ei osanud kohe seda inimest blokeerida ning lasin ennast meelitada. Rõve, et selline täiseas mees lapseeas tüdrukut sedasi tänaval nähes kohe jahtima ja meelitama hakkas läbi interneti.

Kuna mitte keegi ei olnud mind kunagi hoiatanud või selgitanud, et tegelikult selline käitumine ühe mehe poolt ei ole okei, siis ei osanud ma ka ohtu märgata ja stopp öelda.

80.

Olin siis 14-aastane ja ootasin klassiõega bussipeatuses bussi. Olime seal kahekesi ja mingi hetk ühines meiega üks vanem meesterahvas. Ta hakkas kohe meiega lobisema ja see jutt muutus päris kiiresti eriti nilbeks ja rõvedaks. Läbi käisid sõnad “märg”, “vitt”, “munn” ja palju muid eriti vastikuid sõnu. Astusime siis bussipaviljonist uduvihma kätte ja mäletan selgesti, kuidas telefoni välja võtsin, et politsei kutsuda. Kusjuures vanamees ikka veel rääkis. Õnneks enne, kui ma midagi teha jõudsin, tuli buss ning ta astus bussi. Mu klassiõde pidi muide selle bussiga koju sõitma, aga ta ei tahtnud selle perverdiga samasse bussi istuda. Ta kutsus kellegi järgi endale. See sündmus ja see tunne, mis mind valdas, jäävad arvatavasti mulle eluks ajaks meelde.

Nende kogemuste lugemine võib esile tuua ebameeldivad mälestusi ja emotsioone. Kui sul on raske nendega toime tulla, siis helista naiste tugitelefonile 1492, ohvriabi kriisitelefonile 11 6006 või lasteabi telefonile 11 6111. Kui ei soovi helistada, siis on võimalik kirjutada palunabi.ee või lasteabi.ee vestlusaknasse. Rahunemisel võivad abiks olla lõdvestusharjutused, mida saad lugeda siit ja kuulata siit. Ebaõigluse ja vägivalla vastu võitlemine on emotsionaalselt kurnav kõigile. Ole enda vastu lahke ja turguta end mõne kosutava tegevusega. Ideid leiad Peaasi.ee vaimse tervise vitamiinide alla kogutud soovitustest.

Palun saada oma lugu meiliaadressile minaka@feministeerium.ee või anonüümse ankeedi kaudu: https://survey.typeform.com/to/Mq3IVe4t.

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#minaka14. Lood 121–130

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 111–120

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

#minaka14. Lood 101–110

Avaldame jooksvalt lugusid, mille on meile saatnud inimesed, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud: ahistatud, ära kasutatud, survestatud, seksuaalsuhtesse ahvatletud. Kogume neid lugusid,…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.